Jaanuaris valiti ainult presidente – peatähelepanu Soomel ja Tšehhil

Valimisvaatlus

Jaanuaris olid võistlustules ainult presidendikandidaadid ja Euroopas kukkus kaalukauss kõigil valimistel ametisoleva presidendi kasuks. Soomes pani valimised pika puuga kinni Sauli Niinistö ning Tšehhi valimised võitis fotofinišiga Miloš Zeman, aga meie keskendusime tulemuste analüüsimise asemel hoopis sellele, kuidas on presidendi institutsioon neis riikides muutunud peale üleminekut otsevalimistele. Euroopas ainulaadse valitsemissüsteemiga Küprose valimistel jõudsid teise vooru samad kandidaadid, kes viis aastat varem ning Eesti-suuruse Trinidadi ja Tobago presidendiks sai esmakordselt naine.

 

Presidendi otsevalimistest – Tšehhi ja Soome, kui ühe mündi kaks külge

Mõlemad, nii ametisoleva presidendi Sauli Niinistö kindel võit 62,7 protsendiga häältest Soome presidendivalimiste esimeses voorus, kui Tšehhi presidendivalimiste põnevusetendus, kus napilt, kolme protsendipunktise eduga kindlustas teise ametiaja president Miloš Zeman, on leidnud Eesti meedias meeldivalt laialt ja piisavalt kajastust, et mitte hakata seda siin üle kordama. Kirjutava meedia kõrval väärib järelkuulamist valimispäeval eetrisse läinud Soome valimistele keskendunud Välismääraja.

Lisatähelepanu väärivad mõlemad valimised aga just koos vaadatuna. Vähemalt korra viie aasta jooksul kerkib Eestiski üles mõte presidendi otsevalimistest. Soome ja Tšehhi on mõlemad selle reformi läbi käinud – tõsi, Soome küll esmakordselt puhtal kujul presidenti otse valides juba 1994. aastal ning Tšehhi 2013. aastal – ning pakuvad näitematerjali sellest, kuidas see protsess areneda võib.

Üks peamistest küsimustest presidendi otsevalimiste puhul on rahva antud mandaadi suhe presidendi pädevustesse. Soome on siinkohal omalaadne näide, sest presidendi võim on alates külma sõja lõpust käinud ajaga pigem vähikäiku. Ajalooliselt oli Soomel olnud tugev president ning selles valguses võib näha mõneti isegi asjade loomuliku käiguna presidendile mandaadi andmise minemist rahva kätte.

2000. aasta põhiseadusreformiga presidendivõimu hoopis piirati ning viimane lihv anti tema võimule 2012. aasta põhiseadusmuudatustega, millega lõpetati ametlikult poliitika, et Euroopa Ülemkogus võib Soomet esindada ka president ning määrati lõplik otsustusõigus välispoliitilistes küsimustes parlamendi kätte. Presidendi rolliks jäeti nende muudatuste tulemusel peamiselt kahepoolne välissuhtlus.

Värske küsitluse kohaselt arvab aga suurem osa soomlastest, et presidendile tuleks võimu juurde anda, sealhulgas õigus parlament laiali saata. Kui tihti peetakse otseste presidendivalimiste suurimaks mureks kandidaadi lubadusi, mida ametiga kaasnev võim täita ei luba, siis isegi võimu nõrgemisega pole see Soome presidendikampaaniateks oluliseks probleemiks saanud. Uuesti enam kui 1,8 miljoni häälega presidendiks valitud Niinistö sõnas ka peale valimisi, et “loodetavasti ei oota nüüd keegi, et minust saab mingisugune suur juht”.

Tšehhi oli enne 2012. aastat ajalooliselt parlamentaarne riik, kuigi praktikas mitte täiesti puhtal kujul, vaid kus presidendid on tavapäraselt omanud poliitikale tugevat mõju. Debatt presidendi otsevalimise polnud ka seal midagi uut – esmakordselt räägiti sellest juba 1989. aastal, kui kommunistid nägid selles võimalust oma mees, viimane kommunistlik peaminister Ladislav Adamec riigis pukki saada.

Jää hakkas tõsisemalt liikuma 2008. aasta alamkojas toimunud presidendivalimiste järel, mis oli mitmete vaatlejate jaoks näide Tšehhi poliitilise kultuuri allakäigust. Esmakordselt avalikul hääletusel peetud valimiste võitjaks tuli peale ühte kolmeringliste valimiste läbikukkumist teisel katsel ametisolev president Václav Klaus. Presidendivalimisi jäid saatma kuulujutud valimiste taustal toimunud väidetavatest väljapressimistest ning ähvardustest.

Nende sündmuste taustal tuli valitsus 2011. aastal välja ettepanekuga valida presidenti otse, kuid ilma muutmata ühegi institutsiooni pädevusi. Lõplik otsus tuli küll tugeva poliitilise toetusega ning vaid kommunistid jäid hääletusest eemale, kuid eelnenud debatis olid akadeemilise ringkonna esindajad ja põhiseadusjuristid jäänud presidendi otsevalimise osas risti vastupidisele seisukohale.

Presidendi pädevused jäid küll muutmata, kuid esimene otsevalitud president Zeman on võtnud endale poliitikas mõjuka rolli. Ka politoloogid on järjest rohkem hakanud Tšehhit pidama semipresidentaalseks riigiks. Üks märkimisväärsemaid otsuseid, mis andis aimu Zemani nägemusest presidendi pädevuste kohta leidis aset 2013. aastal, kui peaminister Petr Nečase tagasiastumise järel määras Zeman uueks peaministriks parlamendi võimutasakaalu arvesse võtmata oma liitlase Jiří Rusnoki.

Rusnok parlamendi toetust ei saanud, mis viis ennetähtaegsete valimisteni, aga kõnekas oli Zemani kommentaar, kes selgitades, miks ta rikkus põhiseaduslikke tavasid, vastas, et “põhiseaduslike tavade mõiste on täielikult idiootne, sest kui nad oleks põhiseaduslikud, oleks nad ka seal kirjas. Nad on ainult tavad. President, isegi kui ta on otse valitud, ei saa põhiseadust muuta, aga kindlasti on tal puutumatu õigus muuta tavasid, mis ei ole kirjas põhiseaduses”.

Zeman on mõneti samalaadses olukorras ka praegu. Oktoobris toimunud parlamendivalimised võitnud ANO partei juht Andrej Babiš pole veel suutnud koalitsioonivalitsust kokku panna. Pigem vastupidi, alamkoda võttis politsei palvel Babišilt immuniteedi Euroopa Liidu rahastust puudutava pettuse osas. Selle taustal on teised parteid keeldunud Babiši juhitud koalitsiooni minema ja kuigi Babiš ise on andnud mõista, et valitsust ei pea tingimata juhtima ta ise, lubas vast valitud president, et annab Babišile valitsuse loomiseks aega nii kaua, kui ta vajab. Babiš toetas presidendivalimistel Zemani, kuid tunnistas samas tema polariseerivat mõju Tšehhi ühiskonnale. Viimased arengud on viinud nii kaugele, et Babiš on hakanud rääkima võimalusest korraldada erakorralised valimised. Nõrk valitsus tugevdab aga suhteliselt presidendi positsiooni ja seega, kui taolises keskkonnas presidendi võim kuhugi võiks areneda, siis pigem Soomele vastupidises suunas, kus ühel hetkel tulevad põhiseaduse piirid ette.  

Võrdluses Soomega oli ka Tšehhi valimiskampaanias vähe olulisi lubadusi, mis läheks presidendi pädevustest oluliselt mööda, välja arvatud Zemani kampaania keskne lubadus peatada immigratsioon – küsimus, mille reguleerimiseks pole presidendil just palju hoobasid. See-eest oli kampaania inetum, kui seda võiks ehk kaudsete valimiste puhul oodata, aidates kaasa vanade elupaiga, ea ja hariduse kombinatsioonist tulenevate lõhede süvendamisele tšehhide hulgas.    

Ükskõik, kui piiratud on kummagi riigi presidentide pädevused ja kuidas nad neid ei kasuta, mõlemas riigis käis presidenti valimas sarnane suurusjärk inimesi nagu parlamendivalimiste puhul. Soome viimastel parlamendivalimistel 2015. aastal oli valimisosalus 70 protsenti ning presidendivalimistel 67 protsenti. Tšehhi parlamendivalimistel 2017. aastal oli osalus 61 protsenti ning presidendivalimiste esimeses voorus 62 ja teises 67 protsenti. Ehk kui eesmärgiks on põhiseaduse järgi pigem sümboolse riigipea valikul kuulda inimeste häält on nii Tšehhis kui Soomes eesmärk saavutatud, kui eesmärgiks on leida selle protsessi teel rahva ühendaja, siis vähemalt Tšehhi puhul viitavad märgid vastupidises suunas.

 

Küprose presidendivalimiste esimene voor lõppes sama tulemusega kui 2013. aastal

Küprose presidendivalimiste esimeses voorus võitja ei selgunud. Kahe edukama kandidaadina läksid teise vooru edasi samad mehed, kes eelmistel valimistel 2013. aastal ehk ametisolev president 71-aastane Nicos Anastasiades ja 50-aastane geneetik ja endine terviseminister Stavros Malas.

Võrreldes ülejäänud riikidega, kus jaanuaris presidenti valiti, eristub Küpros teistest selgelt. Tegelikult eristub Küpros vähemalt teistest Euroopa Liidu riikidest kogu oma valitsemissüsteemi poolest. Küpros on täielikult presidentaalne vabariik ehk viieks aastaks valitud president on nii riigi- kui valitsusjuht pannes kokku valitsuse ja peaministri institutsioon riigis üldse puudub. Huvitava omapärana on valitsuses ka laialdase vetoõigusega asepresidendi positsioon, mille peaks põhiseaduse kohaselt täitma Türgi kogukond, aga see koht on alates 1963. aastast tühjana püsinud.

Küprose peaministri Nicos Anastasiadese portree
Euroopa Liidu kõige presidentaalsema riigi Küprose president Nicos Anastasiades (Foto: European People’s Party/Wikimedia Commons)

Valimistel kandideeris üheksa kandidaati, kellest juba alguses eristusid favoriitidena kolm – suurima parlamendipartei Demokraatliku Kongressi (DISY) toega Anastasiades, sõltumatu Malas, kelle taga on suuruselt järgmine vasakpoolne Töötava Rahva Edupartei (AKEL) ja suuruselt kolmanda Demokraatliku Partei (DIKO) kandidaat Nikolas Papadopoulos.

Kui varasemalt on Küprose presidendivalimiste peateemaks olnud Küprose küsimus – saareriik on alates 1974. aastast olnud lõhestunud Küprose Vabariigiks ja Põhja-Küprose Türgi Vabariigiks – siis peale panganduskrahhi 2012. aastal on vähemalt sama olulisena kui mitte olulisemanagi sinna kõrvale tõusnud majandusküsimus.

Mõlemas küsimuses on ametisolev president saanud ette näidata kui mitte võite, siis vähemalt selgeid edusamme, mis selgitavad ka lõplikke tulemusi. Riik tuli kriisist välja kolme aastaga, kasutades abiprogrammi kümnest miljardist eurost vaid 7,3 ning on jõudnud stabiilsesse majanduskasvu. Samas jällegi pole majandus jõudnud tagasi kriisieelsele tasemele ja töötus on 11 protsenti.

Sarnaselt on tehtud edusamme ühinemisküsimuses Põhja-Küprosega ning koidukiir oli juba silmapiiril paistmas, kuid ÜRO peasekretäri juhtimisel peetud läbirääkimised 2017. aasta juulis jooksid finiši eel liiva. See on koht, kus kampaanias nägid oma võimalust ka teised kandidaadid, kuid pisut erinevate nurkade alt. Malase eesmärgiks oli jätkata pooleli jäänud läbirääkimistest ja need lõpule viia, samas kui Papadopoulos lubas Anastasiades pakkumise tagasi võtta ja nõuda Türgilt Põhja-Küproselt vägede väljaviimist.

Valimiste esimeses voorus eristusid kolm favoriiti järgmistest selgelt. Võitis Anastasiades 35,5 protsendiga häältest, teise kandidaanina läks valimiste teise vooru Malas 30,2 protsendiga häältest ning kolmandana kogus Papadopoulos 25,7 protsenti häältest. Valimistel osales Küprose presidendivalimiste kohta tagasihoidlik 72 protsenti valijatest.

 

Trinidad ja Tobago sai esimese naispresidendi – sarnasusi Eestiga veel mitmeid

20. jaanuaril toimunud Trinidadi ja Tobago presidendivalimistel osutus valituks endine kohtunik Paula-Mae Weekes. Weekes on ühtlasi ka esimene naispresident Kariibi mere piirkonnas ja alates 11. märtsist, kui ametist lahkub Tšiili president Michelle Bachelet, saab temast Ladina-Ameerika ainuke naispresident.

Rahvaarvult Eestile kõige lähedasemas riigis (1,35 miljonit) valitakse president viieks aastaks parlamentaarses valimiskogus, kuhu kuuluvad 41 parlamendi esindajatekoja ja 31 senati liiget. Weekes esitati peaministri poolt parlamendi konsensuskandidaadiks, keda toetasid nii koalitsiooni kui ka opositsiooniparteid. Kuna Weekes’i kõrvale ühtegi teist kandidaati ei esitatud, ei toimunud parlamendis ka hääletust.

Kui Weekesi kõrvale oleks võistelnud ka konkureeriv kandidaat, oleks pidanud presidendiks valitu saama enamiku valimiskogu häältest ning teda oleks pidanud toetama esindajatekoja spiiker, vähemalt kümme senaatorit ja vähemalt 12 alamkoja saadikut.

Eestiga sarnasusi leiab veelgi. Trinidad ja Tobagos puudub presidendil seadusandlik ja täidesaatev võim ja ta täidab pigem tseremoniaalseid ülesandeid. Presidendi roll on täita relvajõudude kõrgeima juhi ülesandeid ja kuulutada välja seaduseid.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*