Itaalia põhiseadusreform tooks kaasa enam kui kolmandiku artiklite muutumise

Villu Varjas

Itaalia referendum on võtmetähtsusega euro tuleviku osas” ja “Unustage Brexit – Itaalia on valmis Euroopat laiali lammutama”, – need Financial Timesi ja Business Insideri pealkirjad on vaid mõned näited sellest, kuidas on meedias pühapäeval, 4. detsembril läbiviidava referendumi tähtsust kirjeldatud. Eks on olnud omajagu ka neid lugusid, mis on tuure maha tõmmanud, aga ükskõik milllise nurga alt vaadata, on esmajoones itaallaste, aga ka paljude teiste jaoks tegemist väga olulise päevaga.

Võrreldes mitme teise viimasel ajal Euroopas läbi viidud referendumiga on Itaalias toimunud ka sisuline debatt referendumi küsimuse üle. Kuid palju on ka neid, kelle jaoks tuleb otsuse tegemisel ühe olulise sõltumatu muutujana mängu see, milline on nende igapäevaelu. Situatsioonis, kus majanduskasv vindub, tööpuudus on endiselt üle 11 protsendi ja Itaalia pangandus kõõlub kuristiku äärel, on arusaadav, et paljud inimesed ootavad muutust. Iseasi on, milles muutus nende jaoks väljendub.

Peaminister Matteo Renzi on oma kahe-ja-poole-aastase ametiaja jooksul suutnud küll vähendada 15-29-aastaste tööpuudust 4-5 protsendipunkti võrra ning samuti jõuti 2015 aastal peale viit aastat jälle majanduskasvuga plussi, aga progress on tavainimese jaoks kaugelt liiga aeglane ja majanduse osas ei näita prognoosid, et eesootavad paar aastat palju edukamad tuleks. Renzi ei teinud olukorda enda jaoks ka ise kergemaks, sidudes enda jätkamise peaministritoolil referendumi tulemusena. See, et ta sellest lubadusest napilt enne referendumit taganenud on, ei muuda asjaolu, et nii mõnegi jaoks on see võimalik muutus olnud üks argument valimiskasti juures ‘ei’ ütlemiseks.

Mida on Renzi saanud teha, et olukorda parandada? Nagu ikka enne valimisi, on hea taktika lubadusi anda ja eriti hea lubadus, mis teoorias võiks meeldida suurele osale valijaskonnast, on tõsta pensione ja alandada pensioniiga. Või siis tulla välja mõne suure infrastruktuuriprojektiga, nagu näiteks ehitada sild saapaninast Sitsiiliasse. Ja osade valijate jaoks on hea ka Euroopa Liitu kritiseerida, mis pole piisavalt hästi hakkama saanud rändekriisi ohjeldamisega ja on Itaaliale kasinusmeetmeid peale surunud.  

Itaalia peaminister Matteo Renzi portree.
Matteo Renzi võib olla 2016. aastal teine valitsusjuht Euroopas, kelle töö tänu referendumile otsa saab (Foto: Francesco Pierantoni/Wikimedia Commons)

Opositsioon eesotsas Beppe Grillo juhitud Viie Tärni Liikumisega (M5S) on sellises olukorras ilmselgelt häälekas, aga päris roosiline pole ka nende elu. Suve hakul peetud kohalikel valimistel oldi üle ootuste edukad ja seda kroonisid Rooma ja Torino linnapeade kohad. Eriti Rooma linnapea, endise advokaadi Virginia Raggi jaoks pole asjad just libedalt läinud. Juba esimese kolme kuu jooksul sattus lisaks tema juhtimisoskustele küsimuse alla ka peamine M5S müügiargument – läbipaistvus.

Mida referendum muudab?

Sarnaselt aprillis peetud puuraukude referendumile on referendumi enda küsimus jäänud tihti võimalike poliitilise tasakaalu muutuste üle arutlemise varju. Võrreldes suurema osa muude Euroopas hiljuti peetud referendumitega on Itaalia rahvahääletuse mõju väga suur. Juhul, kui rahvas peaks vastavalt oma tahet väljendama, mõjutaks muutus enam kui kolmandikku kõigist Itaalia põhiseaduse artiklitest.

Referendumil küsitakse heakskiitu aprillis parlamendist läbi läinud põhiseaduse reformile pealkirjaga: “Korraldused tasakaalustatud kahekojalisuselt üleminekuks, parlamendiliikmete arvu vähendamine, institutsioonide halduskulude vähendamine, Riikliku Majandus- ja Töönõukogu ärakaotamine ja põhiseaduse teise osa viienda peatüki ülevaatus”.

Reformi olulisemateks punktides on senati kohtade arvu vähendamine 315 kohalt 100-le ning mõlema koja nõusolekut vajavate seaduseelnõude arvu vähendamine. Peale seaduse nimes mainitud punktide muudetaks erinevate institutsioonide, näiteks presidendi või põhiseaduskohtu kohtunike, valimisi, vähendataks regioonide võimu, kaotataks provintsid kui haldusüksused põhiseadusest ja muudetaks mitmeid valimisseaduste sisseviimist ja referendumite korraldamist reguleerivad punkte.

Itaalia põhiseaduse paremaks mõistmiseks tuleks tegelikult minna ajas ligi 70 aastat tagasi, kui praegust põhiseadust kokku kirjtutati. Peale Mussolinit kannatasid itaalia parteid türannikompleksi all ehk viimane asi, mida taheti, oli anda valitsusele liiga palju võimu ja riskida sellega uue režiimi tekkimisega. Aastal 1947 ei teadnud ükski erakond, kes järgmisel aasta valimiste järel võimule tuleb ja seega polnud ühelgi erakonnal kindlust, et ennast ei leita kellegi teise võimu all ja seega otsustati igaks juhuks hullemat vältida.

Teadmatusest ja hirmust tulenevalt oli loodud põhiseadus täis erinevaid garantiisid. Usaldushääletus, kahe pea võrdselt tugeva kojaga parlament, president, kes võib parlamendi laiali saata, aga kellel muud võimu pea et pole, seadusitühistavad referendumid ja regioonidele võimu andmine olid neist olulisemad. 

Selle tasakaalus süsteemi olulisim nõrk külg, mis väljendub Itaalia poliitikas liigagi tihti, on, et paljude reformide elluviimine võib olla paras kadalipp, mis tänu kõikvõimalikele põhiseadusest tulenevatele kontrollmehhanismidele võtab liiga palju aega.

Põhiseadusreformi vastaste, nagu näiteks ekspeaminister Mario Monti, üks kriitika on aga olnud just see, et koos uue valimisseadusega, mis annab võitjaparteile parlamendis automaatselt 55 protsenti kohtadest, saaks täidesaatev võim liiga tugevaks, et teda kontrollida. Lisaks näevad osad kriitikud, et alamkoja ja senati vaheline töökorraldus muutuks uue põhiseadusega pigem keerulisemaks.

Veel üks oluline kriitika puudutab regioonide tasandi võimu vähendamist. Mitmetes regioonides peavad elanikud tihtipeale kohalikku võimu paremini toimivaks kui riigitasandil ja see on oluline argument valiku tegemisel.

Mis saab peale referendumit?

Kõige segasem on olukord kõige tõenäolisemal juhul ehk kui võidab ‘ei’. Alustades sellest, et kui Renzi rääkis tagasiastumisest, siis tegelikult tal seda kohustust ei ole ja tema viimased sõnavõtud enne referendumit julgevad panna tema tagasiastumises järjest rohkem kahtlema. See oleks eelistatud variant ka Euroopa Komisjoni jaoks, mille eesmärk on säilitada stabiilsust ja mitte ärritada finantsturge.

Juhul kui Renzi siiski astub tagasi on kõige tõenäolisem kandidaat uue peaministri kohale majandusminister Pier Carlo Padoan. Mida keegi Itaalia valitsuses ei taha, on uue lahenduse leidmise pikale venimine, mis võiks negatiivselt mõjutada Itaalia panku.

Võimalik, aga ebatõenäoline variant on ka see, et peetakse erakorralised parlamendivalimised. Segadust see ei vähendaks, sest valimised peetaks uue valimisseaduse Italicum alusel, mille põhiseadusele vastavust arutatakse praegu veel konstitutsioonikohtus.

Valimised võidaks praeguse seisuga tõenäoliselt Viie Tärni Liikumine (M5S) eesotsas Beppe Grilloga, aga isegi automaatse enamusega alamkojas ei tähenda see, et liikumise tee peaministritoolile oleks sillutatud. Teises kojas annaks nende hetketoetus umbes 30 protsenti kohtadest, aga valitsuse moodustamiseks on vaja ka teise koja enamust ja senini on M5S välistanud koalitsioonivalitsuse loomise. 

Juhul kui referendum peaks lõppema ‘jah’-iga annaks see Renzile tugevama mandaadi reformide tegemiseks ja tubli annuse enesekindlust Euroopa tasandil läbirääkimisteks, aga Itaalia majanduse seis sellest otsusest endast otseselt paremaks ei muutuks. Samas annaks see tulemus positiivse signaali kõigile neile, kes Briti referendumi ja USA presidendivalimiste järel stabiilsust ootavad.   

Aga arvamusküsitlused referendumi eel annavad Renzile põhjust muretsemiseks. Alates septembri lõpust on mõne vähese erandiga kõigis küsitlustest juhtinud “ei”. Kaks nädalat enne referendumit läbi viidud küsitlustes lubas referendumil vastu hääletada 51 kuni 56 protsenti vastanutest. Irooniliselt võiks arvata, et Euroopa poliitiline eliit hoiab tugevalt pöialt, et prognoosid oleks pühapäeval sama täpsed, kui nad olid Briti referendumi ja USA presidendivalimiste puhul.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*