Iirlased otsivad praktilisema demokraatia vormi

Lauri Lippmaa

Sisuliselt on senat olnud poolsurnud institutsioon, millel riiklikul tasandil väga suurt mõju ei ole, mõneti nagu eutanaasiat ootav vanur.

Oma toetuse andis läinud nädalal senati kaotamise poolt ka kuus endist ministrit. Erinevatesse erakondadesse kuuluvad eksministrid ütlesid ühisavalduses, et iirlased võivad olla rahulikud jah-sõna ütlemisel, sest see on ühtlasi hääl „progressi, reformi ja demokraatia poolt“ , vahendas Irish Times läinud nädalal.

Kunagise sotsiaalministri ja tervishoiuministri Barry Desmondi sõnul on senat elitaarne ja ebademokraatlik struktuur, mis oli omal ajal põhiseadusesse lihtsalt sisse kirjutatud ning seda reformida ei ole reaalne, kuna igasugune uuendus muudaks selle nii-öelda teiseks alamkojaks, mida Iirimaa ei vaja ega ka taha.

Hetkel näib, et arvamusküsitluste kohaselt ei ole valitsusel probleeme senati kaotamist läbi suruda, lisaks aitab ebaotstarbekas igand ka kulusid kärpida. Nii näiteks selgus Irish Timesi ja uuringufirma Ipsos MRBI läinud nädalavahetuse küsitlusest, et senati kaotamise toetajaid on 44 protsenti, 27 protsenti jätaks ülemkoja alles. Viimaste seisukohtadest kaalukaim on argument, et senati kadumisel saaks valitsus rohkem võimu.

Senatisse kuulub 60 senaatorit, kellest peaminister (taoiseach) määrab 11, kuus valivad kaks kindlat ülikooli (Dublini ülikool ja Iirimaa riiklik ülikool kumbki kolm) ning 43 valivad parlamendiliikmetest, istuvatest senaatoritest ja kohalike omavalitsuste volikogude liikmetest koosnev valimiskogu viie valdkonnapõhiselt koostatud „ametipaneeli“ nimekirjast. Teoorias võidakse paneelidesse lisada inimesi, kel on valdkonnapõhised eriteadmised või arvestatav kogemus selles, praktikas aga on tegu parteiliikmetega, kes enamasti jäid viimastel valimistel parlamendist kas välja või alles sihivad parlamendikarjääri.
Kui rahvas annab lihthääleenamusega oma toetuse senati kaotamisele, siis leiab muutus aset pärast järgmisi üldvalimisi. Rahva sõna on valitsuse jaoks siduv.

Teiseks küsimuseks referendumil on, kas luua eraldi apellatsioonikohus, mis võtaks ülemkohtu õlult praegu viimase apelleerimisorgani rolli kohustused peaaegu kõigil juhtudel. Lihtsas maakeeles sedastatuna tähendab see, et ülemkohtule jääks apellatsioonikohtu loomisel vaid nende apellatsioonide läbivaatamine, mis on juba apellatsioonikohtu läbinud, kuid mis sisaldavad avalikku või õigluse huvi. Erandjuhtudel kuulab ülemkohus apellatsioone ka siis, kui kõrgema astme kohtus olevad kaasused sisaldavad erakorralisi asjaolusid. Lihtne.

Apellatsioonikohtu loomist toetaks kolm neljandikku küsitletuist.

Õnneks Guinnessi head kvaliteeti ei mõjuta rahva ükski otsus.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*