Iiri valimised võivad kaasa tuua PIGSi taassünni uues kehas

Villu Varjas

Vähem kui kümme aastat tagasi võeti majanduskriisi suurimate kannatajate kirjelduseks taas kasutusele kahemõtteline lühend PIGS („sead“). Algselt sümboliseeris lühend Portugali, Itaalia, Kreeka ja Hispaaniaga sarnaseid majandusi, kuid 2000-ndate lõpus asendas lühikeseks ajaks I-tähena Itaaliat Iirimaa.

26. veebruari valimiste toimumise hetkeks tundub see seik, vähemalt Iirimaad silmas pidades, juba kauge ajalugu. Euroopa Liidu majanduse üks pahadest poistest on korraga tõusnud klassi parimate hulka. Euroopa Komisjoni prognoosides nähakse Iirimaa majanduskasvu sel aastal 4,5 protsenti, mis on küll madalam mullusest, ent siiski kõrgeim näitaja kõigi EL-riikide hulgas. Samuti näeb komisjon, et tööpuudus jätkab langemist, kahanedes aasta lõpuks 0,9 punkti võrra 8,5 protsendini.

Täna PIGS-ist samas tähenduses enam ei räägita. Küll aga on lühendi reinkarnatsioonist põhjust mõelda uues kehas ehk valimiste tähenduses. Võimalik, et päris sama noodi järgi vana kvartett ei mängi, aga valimiseelsed küsitlused saareriigis annavad põhjust arvata, et PIS-i nimeline – ei, mitte sama lühendiga tuntud Poola valitsuspartei, vaid ikka Portugal, Iirimaa ja Hispaania – trio võib lavale astuda.

Erinevalt Kreekast on ülejäänud kolme riigi parlamentides jäme ots veel vanade traditsiooniliste parteide käes. Kõigis kolmes peeti 2011. aastal valimised, kus võimupartei suurema või väiksema krahhi läbi elas ja võimule tulid paremtsentristid. Hispaania ja Portugal pidasid valimisi 2015. aasta lõpus; ehkki paremtsentristid võitsid taas, ei tulnud see piisava eduga, et tagada valitsuse stabiilsus.

Portugali vähemusvalitsus kukkus novembris ja täna on võimul uus vasakpoolsete valitsus. Hispaania peaminister Mariano Rajoy lükkas kuu aega pärast valimisi tagasi kuninga pakutud võimaluse uue valitsuse moodustamiseks. Hetkel sotsialistide juhitud läbirääkimised valitsuse loomiseks veel käivad, ehkki stabiilse valitsuse jaoks variante napib.

Iiri valimistel lööb kaarte segamini sõltumatute ja väikeparteide suur edu (foto: Aleksandra Kowalewska)
Iiri valimistel lööb kaarte segamini sõltumatute ja väikeparteide suur edu (foto: Aleksandra Kowalewska)

Põhjus sellisteks arenguteks on olnud lihtne – kuigi areng on aset leidnud, pole see olnud tavainimese jaoks piisavalt kiire. Mida karmimad on ajad, seda karmimad on lahendused. Isegi kasvav majandus ja kahanev tööpuudus pole paljude jaoks olnud piisav põhjendus, et mitte uskuda neid, kes lubavad õnne veel kiiremini majja tuua.

Oht sündmuste sarnaseks käiguks – samal põhjusel, mis ülejäänud kahes riigis – näib viimaste arvamusküsitluste põhjal tabavat valitsevat Finn Gaeli erakonda. Valimised tõenäoliselt küll võidetakse, ent ende toetusnumbrid, mis jäävad pigem alla 30 protsendi piiri, on tublisti madalamal viie aasta tagusest 36-protsendisest toetusest. Veel hullem on koalitsioonipartneri, Tööpartei seis, mille ligi 20-protsendine toetus eelmistel valimistel jääb kõige hullemate ennustuste täitumisel seekord umbes nelja protsendi juurde.

Jõudsalt on oma toetust tõstnud populistlik Fianna Fáil, viimaste numbrite järgi on õnnestunud toetust kergitada samuti üle 20 protsendi piiri. Micheál Martini juhitud erakond teeb läbi korralikku taassündi, sest viimane kord kui valitsust juhiti, lõppes see majanduse koomasse sõitmisega, mille peale 2011. aasta valimistel kukkus nende kohtade arv Iiri parlamendi alamkojas Dail Eireannis 71 kohalt 20-le. Samas peab meeles pidama, et paljude jaoks, ükskõik mida täna ka ei öeldaks, on viimaste aastate probleemid seotud ikkagi sel ajal pukis olnud parteiga.

Toetuse järgi kolmas erakond on 15 protsendiga vasakrahvuslik Sinn Féin, mida on läbi aegade seostatud terroriorganisatsiooniga IRA. Kuigi viimase viie aasta jooksul on toetust ligi kahekordistatud, on Gerry Adamsi juhitud erakond ikkagi paaria, millega kõik peavoolu parteid on koostöö välistanud. Oluline tegija on Sinn Féin juba sellegi poolest, et mida rohkem hääli nad saavad, seda vähem jääb emmale-kummale suurele valikut koalitsioonipartneri leidmiseks.

Eriti kirjuks muudab pildi hulk suuremalt jaolt vasemale kalduvaid üksikkandidaate ja väikeparteisid. Nende toetus kokku ulatus loetud päevad enne valimisi 30 protsendi ääre alla. Juhul kui valimised tõesti niimoodi lähevad, on Enda Kennyl Finn Gaeli liidrina keeruline seis. Peamised valikud on:

  1. ebastabiilne koalitsioon Tööpartei ning assortiiga väikeparteidest ja ükskikandidaatidest, mille pika eluea osas kellelgi suurt usku poleks;
  2. esimest korda riigi ajaloos minna nii-öelda suurde koalitsiooni, peaaegu et sõna otseses mõttes verivaenlase Fianna Fáiliga, aga selle võimaluse puhul pole kumbki suurt vaimustust üles näidanud;
  3. lasta valitsus moodustada kellelgi teisel, mis muuhulgas võiks tähendada ka Sinn Féinil, väikeparteidel ja üksikkandidaatidel tuginevat valitsust.

Iirlased kasutavad valimistel lihtinimese jaoks üht keerulisemat valimissüsteemi ehk proportsionaalseid valimisi üksiku ülekantava hääle meetodiga, aga väikesed, keskmiselt nelja mandaadiga ringkonnad, mis muidu võivad alati tulemustega üllatada, ei anna ka siin vana stabiilsuse jätkuks palju lootust.

Taoiseach (häälda umbes tii-šok) ehk iiri keeles peaminister Kenny kampaania on olnud oodatult suunatud majandusliku stabiilsuse jätkamisele, aga viimaste päevade võitluses üksikute häälte pärast on ta isegi lubanud, et järgmistel valimistel tema enam esinumbrina ei kandideeri. Maailmalõpuähvardustena, mis alati peaks töötama, hoiatati valijaid ka Portugali, Kreeka ja Hispaaniaga kui näidetena sellest, kuhu ebastabiilsus võib välja viia.

Nagu vaid paari kuu eest peetud Hispaania valimised, on ka Iirimaal peamine küsimus majandus ja tavainimese heaolu parandamine. Samas on aga veel mõned teemad, mis debattidest paremini silma paistavad. Eluasemeprobleemid, sealhulgas kõrged üürihinnad ja kodutus, tervishoid ja vaimne tervis ning võitlus kuritegevusega.

Viimase nädala sündmuste valguses ei saa üle ega ümber Brexitist, ent sõltumata sellest, et Fine Gaeli Euroopa Parlamendi liige Brian Hayes kutsub BrexititIirimaa läbi aegade suurimaks väljakutseks”, pole ta valimisdebatis olulisel kohal figureerinud. Ja polegi imestada; mis tahes otsusega Briti referendum ka ei lõppeks, suurem osa peavooluparteidest on lubanud suhetes brittidega kaitsta iirlaste huve ja eelisseisundeid ehk tegeleda probleemiga, mis puudutaks tavakodanikku kõige rohkem.