Hispaania poliitmaastik elab läbi suurimat Franco-järgset muutust

Villu Varjas

Üle 30 aasta ehk pea kogu Franco-järgse ajastu, on kaklus Hispaania võimupiruka üle käinud kahe suure erakonna, Sotsialistliku Partei (PSOE) ja Rahvapartei (PP), vahel. Teised on pidanud ikka laua alt raasukesi korjama. Asi pole selles nagu poleks tahtjaid – Hispaania kirju etniline koosseis on toonud kõigile valimistele kandideerima üle kümne tõsiseltvõetava erakonna. Ja see nimekiri koos oma kaalukaussidega pole palju muutunud. Kuni tänaseni.

Arvukatest parteidest hoolimata, pole kaks giganti alates 1982. aasta valimistest kogunud kahe peale vähem kui 65 protsenti häältest, kusjuures toetus neile pole oluliselt kukkunud. Pigem vastupidi. Veel 2011. aastal koguti kahe peale kokku 73,4 protsenti häältest, neli aastat enne seda koguni 83,8 (sic!) protsenti.

Süsteemi murenemine

Võib kindlalt öelda, et 2015. aasta valimised on Hispaania parteimaastiku jaoks revolutsioonilised. Nagu vältimatu samm demokraatia suunas 1970ndatel, järgib kuningriik ka nüüd mustrit, mille on kujundanud mitmed teised Euroopa riigid.

Sotsialistist peaministri José Zapatero kärpepoliitika 2011. aasta ulatusliku majanduskriisi ajal, viis erakonna nii sügavale mutta, et vähem kui pool aastat enne valitsuse ametiaja korralist kukkumist viidi läbi erakorralised valimised.

Valimised lõppesid läbi aegade parima tulemusega Mariano Rajoy juhitavale Rahvaparteile ja kontrastina aegade suurima hävingu saanud sotsialistidele, kes kogusid vaid 28,8 protsenti häältest. Neli aastat varem saadud 11,3 miljonist toetushäälest kaotati 4,3 miljonit.

Rahvapartei võimuperiood on olnud okkaline nagu siili selg. Majanduse allamäge kihutamine suudeti küll peatada, ent võimupartei nelja aastaga kogetud skandaalide nimekiri on kirjum kui Gaudí taiesed.

Valimiste eel valjuhäälselt kärbete vastu olnud Rajoy tutvustas esimest kärpepaketti juba kümme päeva pärast valitsuse ametisse asumist. 2012. aasta maikuus oldi sunnitud küsima abi Rahvusvaheliselt Valuutafondilt, sellele lisandus juulis veel täiendavalt 65 miljoni euro suurune kärbe.

Majandusprobleemidele lisandusid katsed viia sisse konservatiivne abordiseadus, millega oleks vabatahtlik raseduse katkestamine põhimõtteliselt keelustatud, meeleavaldusi piirav nn “lämmatamisseadus” ja rida võimuparteid puudutavaid korruptsioonikahtlustusi.

Rahvapartei skandaale võimendasid mitmed sotsiaalmajanduslikud tegurid. Kärped hariduses ja meditsiinis suurendasid ebavõrdsust. Tööpuudus saavutas lae 2013. aasta alguses, jõudes 27,1 protsendini. Sarnaselt teistele Lõuna-Euroopa riikidele, kannatasid enim noored, kellest paljud leidsid end tööd otsimas kodumaalt eemal.

Kahele lisandub kaks

Aastal 2011 sai alguse valitsuses pettunud inimesi koondav kasinuspoliitika vastane liikumine Indignados (Nördinud). Liikumise peamine panus tänasesse poliitmaastikku oli sellest välja kasvanud uus vasakpopulistlik erakond Podemos, mis veel 2014. aasta lõpus tundus korraldavat Hispaanias sarnast vasakpopulismi edulugu, mida tegi Syriza Kreekas

Põhjust muretsemiseks või pöidlahoidmiseks – vastavalt maitsele – jagus. Podemose juht, enne poliitikasse minekut ülikoolis politoloogiat lugenud Pablo Iglesias, on olnud Syriza juhi Alexis Tsiprase kõige valjuhäälsem toetaja Euroopas ja käis teda Kreeka valimiste kampaania ajal toetamas isegi Ateenas kohapeal.

Albert Rivera (Foto: El Hormiguero, Flickr.com)
Albert Rivera (paremal) (Foto: El Hormiguero, Flickr.com)

Ühendus Tsiprasega paistis pikalt olevat Podemose populaarsuse üheks peamiseks aluseks. Europarlamendi 2014. aasta valimistel kogus vaid mõned kuud enne valimisi asutatud partei kokku 1,2 miljonit häält ja sai viis mandaati. Aasta lõpuks oli Podemos tõusnud küsitlustes populaarseimaks Hispaania erakonnaks.

Kuid efekt kehtib mõlematpidi ja nii tegid Tsiprase esimesed tagasilöögid tõsist kahju ka Podemosele. Kompromissid abipakettide üle kustutasid Syriza revolutsioonilise kuvandi, mis omakorda on tekitanud lõhesid ja kahtlusi Podemoses.

Aprillis lahkus erakonnast üks prominentsemaid nimesid, Juan Carlos Monedero, kelle jaoks oli erakond võtnud liiga suure kursi peavoolu suunas. Samal ajal võitleb erakond toetuse pärast teise komeedi Ciudadanosega (Kodanikud), mis paljude liberaalsete seisukohtadega küll eristub Podemosest ning tundub paljudele ehk ohutuma valikuna, ent samas on partei sarnane olulisimas – see pole ei Rahvapartei ega Sotsialistlik Partei ja teeb kõik selleks, et muuta korruptsioonist ja privileegidest läbiimbunud vana süsteemi.

Ciudadanos on välja kasvanud regionaalsest Kataloonia erakonnast ja üleriigilise parteina on sel vanust sarnaselt Podemosele alla kahe aasta. Erakond toetab liberalismi, madalaid makse ja ülereguleerimise vähendamist, ent näiteks ka prostitutsiooni ja marihuaana seadustamist.

Põgenikeprobleem ja terrorismiaktid Euroopas on erakonna liberaalsesse retoorikasse sisse seganud ka omajagu mitte kõigi jaoks liberaalsuga seonduvaid ideid. Sinna kuuluvad näiteks burkakandmise keelustamine ja sisserändajatele tervishoiuteenuste piiramine.

Parteid juhib karismaatiline Albert Rivera. Mõne arvamuse kohaselt on ta isegi liiga karismaatiline, mis võib saada takistuseks tema tõsiseltvõetavusele. Ta jutt on lihtne – vanade hiidude äraproovitud mudelid ei tööta ja Ciudadanos pakub uusi lahendusi.

Vanad torisejad

Sotsialistid lähevad valimistele vastu uue liidri Pedro Sancheze käe all. Kampaania põhiraskus lasub äraproovitud meetodil ehk eelmise valitsuse kritiseerimisel, aga Podemose esilekerkimine on sundinud neid tõsisemalt võtma ka skaala teisel teljel asetsevaid konkurente.

Peamine etteheide valitsusele on, et endiselt on viiendik tööealisest elanikkonnast tööta. Podemost üritatakse samal ajal näidata marginaalse jõuna, öeldes et iga hääl neile oleks raisatud ning ikkagi vaid sotsialistid oleksid ainus realistlik alternatiiv ametisolevale valitsusele.

Valitsusparteile omaselt, on peaminister Rajoy valimiskampaania peamine vastus süüdistuste tagasilükkamine ning tehtud otsuste ja reformide kaitsmine. Rahvapartei kasutab selleks paremat taktikat – süüdistada omakorda neile eelnenud sotsialistide valitsuse jäetud pärandit. Eesti keeles võiks seda põhjendust hästi kirjeldada ütlus “s***st saia ei tee”…

Rahvapartei ja Mariano Rajoy (vasakul) jäävad endiselt Hispaaniat valitsema, aga võidumaitse on tublisti mõrum (Foto: Partido Popular de Galicia, Flickr.com)
Rahvapartei ja Mariano Rajoy (vasakul) jäävad endiselt Hispaaniat valitsema, aga võidumaitse on tublisti mõrum (Foto: Partido Popular de Galicia, Flickr.com)

Päästev valimissüsteem

Pärast sellist nelja aastat nagu Rajoy on üle elanud, on arusaadav, et 2011. aasta tulemusest pole põhjust isegi mitte unistada. Samas on nende vundament üpris kindel, et täielikust ärakukkumisest pole samuti põhjust rääkida.

Kuidas selles saab nii kindel olla? Siin mängivad omavahelises kombinatsioonis rolli kaks tegurit – Hispaania valimissüsteem ja aastakümnete jooksul sissetöötatud võrgustik. Täpselt samadel põhjustel on ääretult keeruline ette kujutada, et ka sotsialistid peaksid läbi elama sarnast ärakukkumist nagu nende kaaskannatajad Kreeka sotsialistid.

Hispaania parlamendi alamkoja 350-st liikmest 348 valitakse 50 ringkonnas proportsionaalse süsteemi alusel. Sellisele süsteemile omaselt jagatakse enim kohti suurtes linnades, samas linnades on kõrgem ka koha hind.

Madridis läks 2011. aasta valimistel ühe parlamendiliikme valimiseks vaja vähemalt 87 000 häält, väiksemates piirkondades võis see number olla üle kolme korra madalam (Torres, 7.12.15, Politico.eu).

Uued parteid sihivad rohkem noori ja linnas elavaid valijaid, tegelikult ei jäägi neil palju muud üle. Ainult kahel vanal ja suurel on piisavalt ressurssi, et hoida parteikontoreid ka väikestes linnades.

Ent see pole valijateni jõudmisel ainuke probleem. Arvestades, et umbes pooltel konservatiivsetest valijatest ei ole isiklikku e-posti aadressi (Torres, 7.12.15, Politico.eu), on keeruline eeldada, et ka muud online-allikad nende inimeste infotarbimises olulist rolli mängiks.

Uued võimunõudlejad on valimissüsteemi selliste eripäradega hästi kursis ja nii ei tasuks imestada, kui üks peamisi teemasid, mille üks koalitsioonipartner juba õige pea üles toob, on valimisseaduse muutmine.

Elu pärast valimisi

Esmaspäeval ärkab Hispaania uues reaalsuses, mida kinnitavad küsitlusnumbrid. Rahvapartei toetus tuleb umbes 25 kuni 30 protsendi vahele, ülejäänud kolme erakonna toetus jääb umbes 20 protsendi ümber.

Ükski erakondadest üksinda valitsust ei moodusta. Kõige tõenäolisemaks peetakse Rahvapartei ja Ciudadanose valitsust, aga kas see oleks ametisoleva peaministri Rajoy juhtimisel või nõuaks väiksem koalitsioonipartner kedagi sobivamat, pole samuti kindel.

Igal juhul tuleb läbirääkimiste jälgimine huvitav, sest traditsioonilise võimupiruka retsept saab täiendusi, mis vanade parteide hammastele võõralt võivad maitsta.