Heia Sverige! Rootsi valib parlamenti

2010. aasta valimised märkisid sotsiaaldemokraatide jõudmist nadiiri – vasakpoolsete puna-roheline valimisliit jäi 349-kohalises Riksdagis vähemusse (156 vs 173 kohta) ning partei valimistulemus oli aegade halvim alates üldise valimisõiguse kehtestamisest 1921. aastal. Samuti tabas parteid tõsine juhtimiskriis, kui valimistulemuste ümber lamenti löönud ja selle harjal esimeheks tõusnud Håkan Juholt sattus peagi talle makstud suure elamishüvitiste tõttu kollase ajakirjanduse hambusse.

Kõik 2013. ja 2014. aasta küsitlused on näidanud, et vasakpoolsed on lähedal oma ajaloolise juhtpositsiooni taastamisele. Ehkki formaalselt on puna-roheline valimisliit purunenud, sest parteid otsustasid valimistele lahku lüüa, ollakse päevi enne valimisi parempoolsetest küsitlustulemuste keskmise näitaja kohaselt siiski piisava vahega ees. Samas on moderaadid just viimastel kuudel oma populaarsust taastanud ning Allianss vahet vasakpoolsetega vähendanud.
Moderaatide ja nende liitlaste langust on üsna keeruline seletada, sest majandus püsib stabiilsena (majanduskasv umbes kaks kolm protsenti, prognoosi kohaselt 2015. aastaks juba 3,5 protsenti) ning riigieelarve defitsiit püsib samuti väiksena. Suurimaks probleemiks võib olla tööpuudus (8,2 protsenti), mis on veelgi suurem noorte hulgas.

Parteisiseselt ja koalitsiooni sees on suuremaid skandaale välditud ning ka peaminister Fredrik Reinfeldti reiting püsib stabiilsena. Pigem seletab moderaatide kehva seisu valijate väsimus, samuti ei saa ka valitsus erinevalt 2010. aasta valimistest kiidelda, et globaalse majanduskriisi löökidest on suudetud suurel määral hoiduda.

Sotsiaaldemokraadid seevastu on püüdnud aga tagasi pöörduda oma juurte juurde ning tuua valimisdebati keskmesse oma traditsioonilised trumpteemad – heaoluühiskonna, sotsiaalse ebavõrdsuse ning hariduse, mida tiibadelt toetavad ka Roheliste tõstatatud keskkonna- ja kliimaküsimused. Sotsid on viimaks ometi väljunud ka kroonilisest liidrikriisist ning endise keevitaja ja kogenud ametiühingutegelase Kjell Stefan Löfveni juhtimisel on eelmist esimeest tabanud skandaal juba unustatud.

SE valimised

Tegelikkuses ei suutnud 2010. aastal parlamendienamust kätte võidelda ka parempoolsete koalitsioon, sest Rootsi paremäärmuslik „autsaidererakond“ Rootsi Demokraadid ületas üsna kindlalt valimiskünnise ja hõivas parlamendis koguni 20 kohta.

Äärmusparempoolsete demokraatide esiletõus on Rootsi ühiskonnas pannud palju valjemini kõlama immigratsiooni- ja rassismiteemad, ehkki ametlikus kampaanias püütakse teemat liiva alla matta. Eetnilise värvinguga vägivallapuhangud Stockholmi äärelinnas Husbys ning mujal linnades tegid selle ülesande märksa raskemaks. Ühest küljest on demokraadid kujunenud mõlemale valimisblokile äraspidiseks hernehirmutiseks, kus nii vasak- kui parempoolsed on oma vastaspoolt püüdnud avalikkuse silmis tõrvata, süüdistades teineteist erinevas demokraatidega tehtavas koostöös. Reinfeldt on jõudnud ka teatada, et välistab koostöö demokraatidega, kuid demokraatide tugev tulemus võib senise võimutasakaalu Rootsis ikkagi pea peale keerata, sest nagu tihti juhtub, väljub mudasõjast võitjana muda ise. Demokraadid on oma positsioone igatahes tugevalt kindlustamas ning küsitlused näitavad, et neid võib üldvalimistel saata sarnane edu kui mais peetud Euroopa Parlamendi valimistel, mil nende poolt hääletas 9, 7 protsenti valijatest ning tagati kaks mandaati Rootsile eraldatud 20-st.

Demokraatide peamine valimisküsimus on muidugi immigratsioon, immigrantide sissevoolu lubatakse vähendada 85 protsenti. Demokraatide populaarsust on aidanud kasvatada partei strateegiline otsus eemalduda teadlikult oma algusaastate radikaalsest/fašistlikust kuvandist ning üritada üha enam näida nn normaalse erakonnana, mis ennekõike kaitseb tavalise rootslase (rõhuga) huve ning pakub alternatiivi kahele suurele valimisblokile.

EP valimistel tõusis areenile ka Gudrun Scymani veetud Feministide Initsiatiiv, napsates 5,3-protsendise toetuse juures ühe mandaadi. Küll aga paistab, et naisõiguslaste erakonna tõusu võib kirjutada uudsuse ja meediakära, aga ka nn teiseste valimiste kuvandi arvele (EP valimistel on valija tavaliselt valmis rohkem oma häält „raiskama“ e andma seda väikeparteide või sõltumatute kandidaatide toetuseks), sest tänaseks küsitlused neile valimiskünnise ületamist ei luba.

Reaalne valimistulemus võib senise mustade-valgete malemängu siiski põhjalikult uppi lüüa, nii vasak- kui paremblokist on kostnud hääli, kus ei välistata koostööd mõne vastasblokki kuuluva erakonnaga ning mõeldamatu pole isegi Saksamaa eeskujul sünnitatav „suur koalitsioon“. Tundub küll, et põhjamaises Rootsis igav lähinädalatel ei hakka.