Europarlamendi valimised: eesriie Eestis, teine vaatus Brüsselis

Valimisvaatlus

Euroopa Komisjoni president

Esimene neist küsimustest võiks vastuse leida juuli alguses. Ning siit ka kahe küsimuse omavaheline seos. Kuna presidendikandidaat peab läbima hääletuse Euroopa Parlamendis, on hea enne kandidaadi nimetamist teada, millised fraktsioonid ja kui suurte jõududega su selja taga on.

Presidendi leidmise protsessi muudab raskemaks ka esmakordselt jõustunud Lissaboni lepingust tulenev nõue, et Euroopa Ülemkogu, kes peaks kandidaadi parlamendile esitama, peab arvesse võtma valimiste tulemusi. Ideaalis on asi lihtne, sest fraktsioonid nimetasid oma kandidaadid juba valimiste eel, ning tulemuste põhjal peaks kandidaadiks olema Euroopa Rahvapartei (EPP) esinumber ja endine Luksemburgi peaminister Jean-Claude Juncker.

Probleem on, et kandidaat otsustatakse kvalifitseeritud häälteenamuse alusel ja Juncker on teatud liikmesriikide jaoks, eesotsas Ühendkuningriigiga, absoluutne no-go. Mis vahest veel silmatorkavam, Junckeri kandidatuuri sobivuse osas pole täit kindlust ka suurima hulga saadikutega EPP-sse panustava saksa kristlikdemokraatide juhil kantsler Merkelil.

Tippkandidaadist lihtsalt mööda minna aga ka ei saa. See, milline nimi välja valitakse, selgub tõenäoliselt juuni lõpus toimuval Ülemkogul. Olgu selleks Juncker või keegi muu, kui ta Euroopa Parlamendis vähemalt 376 häält ei saa, on Ülemkogul aega kuu, et nimetada uus kandidaat.

Europarlamendi fraktsioonide koosseis

Teiseks olulisemaks küsimuseks, mis leiab lahenduse hiljemalt juuni lõpuks, on Euroopa Parlamendi fraktsioonide koosseis. Kui suuremate fraktsioonide puhul on seis üpris selge, siis eriti selles kambas, kuhu kuuluvad populistideks-paremäärmuslasteks-euroskeptikuteks kutsutavad parteid on seis veel väga segane.

Küsimus on aktuaalne seetõttu, et vähemalt kolmes liikmesriigis – Prantsusmaal, Ühendkuningriigis ja Taanis – kogusid “sellesse kampa” kuuluvad parteid kõige rohkem hääli. Neile lisandub veel mitu riiki, kus taolised parteid varasemast kirkamalt õitsele on löönud.

Kuigi numbrites on peavoolu fraktsioonidest kõrvale jäävaid saadikuid ehmatavalt palju – aga mitte nii palju kui vahepeal kardeti – on nende omavaheline koostöö paras kunst.

Kõige selgemalt on praeguseks eraldunud seltskond, mis prantslaste Front Nationali juhtimisel ühendab Hollandi ja Austria Vabaduse Parteisid ning itaallaste Põhja Liigat.

Nendest eraldi ajab oma asja brittide Iseseisvuspartei (UKIP), kellega koostöö vastu on huvi üles näidanud skandinaaviamaade mõttekaaslased. Positiivne olla olnud ka esimene kontakt UKIPi ja ühe europarlamendi ihaldatuima vallalise, 17 kohta võitnud Beppe Grillo Viie Tärni Liikumise, vahel.

Mõlemal grupil on fraktsiooni loomise teel üks suur takistus. Nimelt, selleks, et luua fraktsiooni Euroopa Parlamendis on vaja 25 liiget seitsmest liikmesriigist, ning probleem kerkib üles just teise klausliga.

Ühes on ühised aga kõik fraktsioonid. Uue parlamendi koosseisuga tuli turule 66 uut tegijat, kellega üritatakse ühiseid mõttenurki leida ja neid oma klannidesse meelitada. Ja nende 66 hulgas on väga vähe selliseid, kes kellelegi ei sobi. Äratõugatutest silmapaistavamad on Kreeka fašismile kalduv Kuldne Koidik ning ungarlaste Jobbik, kes on liiga palju isegi Front Nationali jaoks.