Euroopa Parlamendi kohad alates 2019 – Eestile üks koht lisaks ning tuline debatt üleeuroopalise valimisringkonna üle

Villu Varjas

Euroopa Parlament võttis 7. veebruaril vastu pikalt oodatud ning kuumi tundeid tekitanud raporti, millega esitatakse Euroopa Ülemkogule otsuse kavand Euroopa Parlamendi kohtade jaotuseks 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimiste järel. Juhul, kui kõik läheb vastavalt ettepanekule, tähendab see Eestile ühte lisakohta ehk kohtade arvu kasvu seitsmeni. Euroopa Parlamendi ettepaneku peab nüüd oma otsusega kinnitama Euroopa Ülemkogu, mis ülemkogu president Donald Tuski seatud juhtide tegevuskava järgi peaks toimuma 28-29. juuni ülemkogul.

Euroopa Parlamendi (EP) kohtade jaotuse ettepaneku õnnistuseks ja ka õnnetuseks on olnud Brexiti referendum. Õnnistus, kuna 2013. aastal Euroopa Ülemkogust saadud juhis pakkuda 2016. aasta lõpuks uus mudel kohtade jaotuseks, mis oleks tulevikukindel ja vastaks degressiivse proportsionaalsuse reeglile, oleks muul juhul olnud palju keerulisem poliitiline pähkel pureda. EP tänane koosseis juba kasutab maksimaalset kohtade arvu ja selle valguses oleks kohtade ümber mängimine paratamatult tähendanud, et mõne riigi kohtade arv oleks selle tagajärjel vähenenud.

Degressiivse proportsionaalsuse mõiste, mis ütleb enamusele tõenäoliselt vähe, on raiutud Euroopa Liidu lepingusse ja tähendab lühidalt seda, et iga EP liige esindab keskmiselt suuremat elanike arvu, kui iga temast väiksemast liikmesriigist pärit liige. Ehk kui iga Eestist valitud EP liige esindab hetkel ligi 220 000 inimest, siis ei tohiks juhtuda, et Eestist väiksema elanikkonnaga Küproselt valitud liige esindab rohkem või Lätist valitud liige vähem inimesi.

Brexiti referendum tähendas, et brittidest vabanevad 73 kohta andsid Euroopa Parlamendile alternatiive juurde ning küsimuseks sai, kui palju kohti ning kuhu jaotada. Lõplikus ettepanekus jagati ümber 27 kohta viies sellega kohtade arvu 705-ni. Lisaks Eestile määrati kohti juurde veel 13 riigile ning pakuti välja, et ülejäänud 46 kohta liiguks reservi tulevaste laienemiste ning võimaliku üleeuroopalise valimisringkonna loomiseks.

Üleeuroopaline valimisringkond

Kohtade arvu korrigeerimisest palju rohkem tähelepanu on nii parlamendis kui sealt väljaspool pälvinud mõte üleeuroopalise valimisringkonna (inglise keeles tavaliselt transnational lists või joint constituency) loomisest, mille parlamendi täiskogu küll tagasi lükkas. 

Üleeuroopalise valimisringkonna ideed tutvustas esmakordselt juba 1998. aastal Euroopa Parlamendi valimisreformi ettepanekus Kreeka konservatiiv Georgios Anastassopoulos. Lühidalt tähendaks see, et teatud arv kohtasid EP-s jagataks läbi nimekirja, kus on kõrvuti kõigi liikmesriikide esindajad keda saaksid valida valijad kõigis liikmesriikides.

Arutelud võimaluse ümber luua taoline valimisringkond on olnud alati tulised ja erandiks ei olnud ka 7. veebruari hääletuseelne arutelu EP plenaaristungil. Peamiselt on need vaidlused keskendunud ideoloogiliste tahkude ümber, kus ettepaneku pooldajad näevad, et taolise ringkonna loomine annaks valimistele lisaks nii euroopalikku kui demokraatia mõõdet, lähendaks valijaid EP liikmetele ning parandaks debatti üleeuroopaliste teemade üle. Vastased näeva jällegi, et üleeuroopaline valimisringkond vastupidiselt vähendaks valijate sidet enda valitud EP liikmetega, oleks eliidi peale surutuna ebademokraatlik, kasuks ainult populistidele, edendaks vaid suurtest liikmesriikidest pärit kandidaatide võimalusi ning tekitaks küsimusi, kelle ees läbi sellise ringkonna valitud liikmed vastutaks.

Ülesvõte Euroopa Parlamendi plenaarsaalist.
Euroopa Parlamendi plenaaristung (Foto: EU2017EE Estonian Presidency/Flickr.com)

Võimalus jagada teatud hulk EP kohti üleeuroopalises valimisringkonnas tekitas esimese probleemi – pole olemas õiguslikku alust, mille alusel neid kohti jagada. Euroopa Parlament küll pakkus vastava artikli välja 2015. aasta ettepanekus EP valimisõiguse reformimiseks, kuid seda ettepanekut alles arutatakse EL Nõukogu üldasjade töörühmas.

Lahenduseks leiti, et kohtade jaotuse ettepanekusse lisatakse klausel, et valimisringkond luuakse kui vastav seaduslik alus on vastu võetud, kuid vundament selle ettepaneku all oli ikkagi habras. Valimisõiguse reformi vastu võtmiseks tuleb liikmesriikide vahel saavutada ühehäälsus ning juba puhtideelisel tasandil üleeuroopalise valimisringkonna küsimuses on viimase kuu jooksul eristunud selgelt kaks üksteisele vastanduvat riikide rühma, mis muudavad lahenduse leidmise väga keeruliseks.

Idee peamised vedajad on olnud Prantsusmaa ja Itaalia, keda toetavad teised lõunapoolsed liikmesriigid. Jaanuari algus Roomas toimunud Lõuna-Euroopa riikide tippkohtumisel tegid seitse riiki ühise deklaratsiooni, mille üks punkt oli, et üleeuroopaline valimisringkond võiks tugevdada Euroopa Liidu demokraatlikku mõõdet. Paar nädalat hiljem tegi neile vastusammu Kesk-Euroopa riike Poolat, Ungarit, Tšehhit ja Slovakkiat koondav V4, öeldes oma pöördumises Euroopa tuleviku kohta muu hulgas, et nad ei toeta taolise valimisringkonna loomist.

Kuigi Euroopa Parlamendi põhiseaduskomisjon toetas ideed, lükkas täiskogu ettepaneku jagada teatud arv kohti läbi üleeuroopalise valimisringkonna üllatuslikult veenvalt tagasi. Ettepaneku kustutamise poolt hääletas 368 liiget ja vastu 274, 34 liiget jäi erapooletuks. Nii nagu põhiseaduskomisjoniski vedasid ideed liberaalid (ALDE) ja sotsialistid (S&D) ning vastu olid parempoolsed eesotsas Rahvapartei (EPP) ja Euroopa Konservatiivide ja Reformistidega (ECR).

Nimeliste hääletustulemuste põhjal võib öelda, et peale ECR fraktsiooni oli ühele või teisele poole ärakukkumisi kõigist fraktsioonidest ja tihti rahvusepõhiselt, aga parempoolsete fraktsioonide hulgas oli neid ärakukkumisi vähem. Eesti liikmestest hääletasid üleeruoopalise valimisnimekirja ettepanekust kustutamise poolt Tunne Kelam (EPP), Ivari Padar (S&D) ja Indrek Tarand (Rohelised) ning kustutamise vastu Kaja Kallas, Urmas Paet ja Yana Toom (kõik ALDE).

Saaga ettepaneku ümber siiski jätkub ning vähemalt tänase seisuga peaks seda arutatama 23. veebruari mitteametlikul valitsusjuhtide kokkusaamisel. Idee üks suuremaid toetajaid Prantsusmaa president Emmanuel Macron lubas hääletuse järel tagasilöögist hoolimata selle idee eest järgnevate kuude ja aastate jooksul edasi seista.

Isegi, kui mingi ime läbi peaks üleeuroopalise valimisringkonna loomiseks saavutatama riikide vahel konsensus, on vaja kokku leppida ka kõigis reeglites, kuidas ta funktsioneerib. Tänases EL valimisõiguses on igal liikmesriigil EP valimiste läbiviimisele omajagu manööverdamisruumi, kuid tuua nende kõrvale veel ühed uued ühehäälselt kokku lepitud reeglid on puht läbirääkimiste osas keeruline ülesanne. Valimisõiguse reformis leiduv ettepanek ei aita nende reeglite kujundamisele palju kaasa, piirdudes vaid järgnevaga: “Nõukogu teeb ühehäälselt otsuse ühise valimisringkonna kohta, kus iga valimisnimekirja eesotsas on vastava poliitilise ühenduse kandidaat Euroopa Komisjoni presidendi ametikohale”. 

Brexitist tulenev määramatus

Tulles veel kord tagasi Brexiti juurde, siis lisaks uute lahenduste võimaldamisele lisas ta ka parajal hulgal määramatust. Eks Brexit oli ka peamine põhjus, miks juba 2016. aasta lõpuks tellitud ettepaneku esitamine venis 2018. aasta jaanuarini. Ühendkuningriikide EL-st lahkumise tärmin on 30. märts 2019, EP järgmised valimised peaks toimuma sama aasta 6-9. juunil, mida jällegi nõukogu ühehäälsel otsusega võib liigutada kuni kaks kuud varasemaks või kuni kuu hilisemaks perioodiks.

Võttes aluseks perioodi 6-9. juunini, siis kaks kuud võib kampaaniaks olla täiesti piisav, aga ettepaneku autorid pidid arvesse võtma ka võimalust, et Brexit lükkub edasi. Lahenduseks leiti, et juhul kui Ühendkuningriigid on valimiste toimumise ajal veel EL liikmed, astuvad uued valitud liikmed ametisse, kui Brexit on teoks saanud. Eesti puhul tähendaks see, et seitsmendana valitud liige jääks seniks ootele kuni Ühendkuningriigid on EL-st välja astunud.

Ebatõenäoline, aga teoreetiliselt võimalik on ka Ühendkuningriikide meelemuutus ja otsus ikkagi jääda EL liikmeks. Selle tagajärjel jääks kohtade arv esialgu samaks kui hetkel ehk Eesti jaoks kuut kohta, kuid samaks jääks ka algne probleem kohtade jaotusega. See omakorda tähendaks, et EP peab alustama sama tööd uuesti algusest, kuid värske EL Lääne-Balkani strateegia valguses muudaks selle protsessi veel keerulisemaks küsimus, kuidas mahutada uued liitujad ruumi, ilma, et ükski liikmesriik ei tunneks, et neile on asjatult liiga tehtud.

Sõltumata Brexitist ja üleeuroopalise valimisringkonnaga seonduvast kohtade jaotuse teema pikaks ajaks kalevi alla ei jää. Värske ettepanek tegi küll olulise sammu proportsionaalsuse osas, kuid mitte tulevikukindluse ning seega kajastub ettepanekus ka artikkel, millega EP võtab kohustuse piisavalt pikalt enne 2024-2029 ametiaja algust esitata ülemkogule uus ajakohastatud ettepanek kohtade jaotuseks.

1 Comment on Euroopa Parlamendi kohad alates 2019 – Eestile üks koht lisaks ning tuline debatt üleeuroopalise valimisringkonna üle

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*