Euromeelne Taani vaatab sügavamat eurointegratsiooni skeptiliselt

Villu Varjas

Taanis neljapäeval peetav rahvahääletus, mille tagajärjel selgub kui suurel määral hakkab riik osalema Euroopa Liidu justiits- ja siseasjade otsustamises, on viimase aasta jooksul Euroopas läbi viidud referendumite hulgas omamoodi ainulaadne.

Sarnaselt Šoti, Poola või Luksemburgi rahvahääletustega, lõppeb ka taanlaste oma hetkel pigem “eiga”. Enamasti tähendab referendumi “ei-vastus“, et kõik jääb vanamoodi. Taanlaste jaoks aga toob emb-kumb vastus igal juhul kaasa muutuse. Probleem on, et suurem osa elanikest pole päris täpselt aru saanud, mida kumbki vastus endaga kaasa tooks.

Kui õhus on sedavõrd palju ebaselgust, siis milleks üldse taolist referendumit läbi viia? Selgitamiseks on vaja minna tagasi aastasse 1992, kui ratifitseeriti Maastrichti lepingut, millega Euroopa Ühendusest sündis Euroopa Liit ning millega pandi alus ühisrahale eurole.

Maastrichti lepingu rakendumise tingimus oli, et kõik 12 liikmesriiki ratifitseeriksid dokumendi. Taani oli ainus riik, kus rahvahääletus ebaõnnestus, mis omakorda sundis otsima uusi lahendusi eurointegratsiooni pelgavate taanlaste usalduse võitmiseks.

Kaks olulist erandit, mis Taani jaoks kompromissina lepingusse kirjutati, olid loobumine rahaliidu viimasest astmest ehk krooni euroga asendamisest ning kõrvalejäämine Euroopa Liidu teatud siseasjade otsustamisest (näiteks piiriülene politseikoostöö, aga ka immigratsiooni- ja asüüliküsimused). Eesti keeles on antud olukorra kirjeldamiseks küll kasutusel termin loobumisklausel, aga arusaamatute pilkude vältimiseks on kindlam kasutatakse ingliskeelsest euroargoost pärinevat mõistet opt-out.

Tihedama koostöö pooldajate loosungiks on "Aita politseid, hääleta Jah"(H. Jørgensen, nathue.dk)
Tihedama koostöö pooldajate loosungiks on “Aita politseid, hääleta Jah” (Foto: H. Jørgensen, nathue.dk)

Taani referendumi lumepalli pani veerema sisejulgeolekuklausel, veel täpsemalt öeldes Euroopa Liidu politseialast koostööd reguleeriv Europoli määrus. Aastal 2009 jõustus Lissaboni leping, mis polnud küll samavõrd revolutsiooniline kui Maastrichtis sõlmitu, ent mis siiski muutis oluliselt otsustamismehhanismi Euroopa Liidus. Mitmes valdkonnas, millesse puutuvaid küsimusi arutati varem vaid valitsuste vahel, sai sellest hetkest liikmesriikide võrdseks partneriks Euroopa Parlament.

Mõningate määruste uuendamisega, mis tulenesid Lissaboni lepingu vastuvõtmisest, pole aga senini täielikult lõpule jõutud. Üks neist, mis nüüdseks hakkab finišisse jõudma, on Europoli määrus. Kui seni otsustati EL-i politseikoostöö küsimused valitsuste vahel, siis Lissaboni leping sundis Taanit seda küsimust üle vaatama. Taani poliitilistes ringkondades on mitu erakonda näinud vana opt-out’i kui takistust ning Europoli uuendamine oli otsekui hea vabandus sellise takistuse eemaldamiseks.

Juhul, kui referendumil kõlab “jah”, tuleks Taanil rakendada mitu inimkaubandust, küberkuritegevust ja Schengeni süsteemi puudutavat seadust – kokku 22 seadust. Samas, praktikas ei muutuks koheselt midagi ning isegi “jah-hääle” puhul rakenduks taanlastele ikkagi paindlikum süsteem kui enamikule muudest liikmesriikidest. Automaatse rakendamise asemel otsustataks edaspidi seadusakti põhiselt, kas seda rakendatakse või mitte ehk opt-out’ist saaks opt-in. Sarnast süsteemi kasutatavad näiteks Iirimaa ja Suurbritannia.

Kui aga öeldaks “ei”, tähendaks see, et EL-i tasemel vastu võetavad seadused taanlaste jaoks ei kehti, ent samal ajal ei saaks nad ka ise EL-i seadusandlust antud valdkonnas mõjutada. Konkreetselt Europolis osalemise puhul tähendaks “ei”, et Taanil on aega 18 kuud alternatiivlahenduse leidmiseks EL-iga, et oma osalust jätkata.

Kampaanias domineerivad lihtsustatud loosungid

Referendumi kampaanias domineerivad erakonnad. Toetus ja vastuseis lähevad üle koalitsiooni ja opositsiooni piiride. Siiski võib öelda, et poliitikute hulgas on seis umbes 60-40 “jah-i” kasuks.

“Jah-leer“, mida juhib liberaalist peaminister Anders Fogh Rasmussen, üritab hääletajaid veenda, et EL-i justiits- ja siseasjade otsustamises osalemine on äärmiselt oluline võitluses piiriülese kuritegevuse, pedofiilia ja terrorismiga. Samuti hoiatavad nad, et keegi ei tea, kui kaua võtab aega lahenduse leidmine osaluse säilitamiseks Europolis.

“Ei” pooldajad, keda veab rahvuskonservatiivne Taani Rahvapartei, näevad, et referendumi läbiminemisel antaks olulistes küsimustes (lahutused, laste hooldusõigused ja kriminaalkaristuste määramine) Brüsselile liialt palju oma suveräänsusest.

Taani politoloog Kristian Lau Nielsen ütles Valimisvaatlusele, et rahvahääletuse kampaania on olnud mõlemalt poolt täis populistlikke ja lihtsustatud loosungeid, mis pole suurt kaasa aidanud valijate informeerimisele.

Tüüpiline poster “jah–poolel“ ütleb näiteks “Aita politseid, hääleta Jah!”. Vastaspoole plakatid on oma sisukuselt samaväärsed, näiteks “Rohkem EL-i? Ei, aitäh!”.

Kõige taustal, mis puudutab tegelikult referendumil otsustatavat küsimust, mõjutab inimeste arvamust see, mida nad igapäevaselt lehest loevad, ehk teisisõnu terrorism ja põgenikeprobleem. Erakondade sõnum asüüliküsimuses on olnud ühtne – kuigi “jah” annaks võimaluse parlamendile otsustada lihthäälteenamusega ka migratsiooni- ja asüüliküsimusi, lubas ka muidu justiits- ja sisevaldkonnas tihedamat koostööd pooldav peaminister, et isegi kui selles vallas tahetaks EL-i otsustusprotsessis osaleda, küsitaks selleks mandaati uuel rahvahääletusel.

Need, kes ei toeta veendunult kumbagi poolt, teevad pigem “ohutu” valiku ja ütlevad „ei“ – Kristian Lau Nielsen, Taani politoloog

Kõik oleks kena, kui poleks üht probleemi – suur osa valijaist ei usalda poliitikuid. Sõltumata nende lubadustest, arvas hiljutise küsitluse kohaselt 54 protsenti vastanuist, et “jah” viib Taani liitumiseni ühise migratsiooni- ja asüülipoliitikaga, samas kui vastupidisel seisukohal oli vaid 13 protsenti (Rose, 01.12, Politico.eu).

Sellele lisaks on “ei-poole“ seisukoht, et tundmatu tulevikuga hirmutamisel puudub alus. Nii meenutatakse, et ka 2000. aasta referendumi eel ennustati musti stsenaariume juhuks, kui Taani ei liitu euroga, ent tänini pole neist täitunud ükski.

Augustis, päev pärast rahvahääletuse välja kuulutamist, toetas “jah-i” 58 protsenti arvamusküsitlusele vastanuist. Päev enne referendumit avaldatud küsitluses (Open Europe, 02.12) oli protsentide seis pöördunud 43-38 “ei” kasuks.

Optimistid võivad veel loota umbes veerandile kõigist hääletajatest, kes polnud veel oma seisukohta otsustanud, aga võib ennustada, et inimeste halb informeeritus on pigem toeks “ei–leerile“. Ehkki toetus EL-le on Taanis kõrge, on taanlased äärmiselt skeptilised sügavama eurointegratsiooni osas. “Need, kes ei toeta veendunult kumbagi poolt, teevad pigem “ohutu” valiku ja ütlevad „ei“,” sõnas Nielsen.