Erakorralised valimised Tšehhis: Miloš, populism, pulm ja striptiis

Riho Kangur

Tšehhi valimissüsteem sarnaneb Eestile: saadikud valitakse proportsionaalselt (kasutades D’Hondti jagajat) 14 mitmemandaadilises ringkonnas. Tšehhi saadikutekotta pääsevad parteid, kes ületavad viie protsendi künnise. Erinevalt Eestist, kus erakondadevahelised valimisliidud 1999. aasta valimiste eel keelustati, on need Tšehhis endiselt lubatud, kuid kahe partei liit peaks selleks ületama 10-, kolmikliit 15-, neljast või enamast koosnevad liidud juba 20-protsendise lävendi.

Tšehhi parteisüsteem on kommunismijärgsele Ida-Euroopale iseloomulikult olnud üsna killustatud, liikudes valimistelt valimisteni kaks sammu konsolideerumise ning kolm sammu killustamise suunas.

Pikemalt on Tšehhis domineerinud kaks erakonda – paremal tiival Kodanike Demokraatlik Partei (ODS), mille asutaja ja liider oli kauane valitsusjuht ja president Václav Klaus, ning vasakul tiival Tšehhi Sotsiaaldemokraatlik Partei (ČSSD), mille eesotsas oli pikka aega tänaseks rahva toel presidenditoolile valitud Miloš Zeman. Sotsiaaldemokraadid olid 2010. aasta valimiste suurimaid kaotajaid, sest ehkki võideti küll enim hääli (22 protsenti ja 56 mandaati), siis varasema tulemusega võrreldes kaotati koguni 18 kohta, mis jättis nad valitsemisest kõrvale.

Palju on kirjutatud 2010. aasta valimistel korraliku ampsu hauganud ODS-ist (20,2 protsenti ehk 53 mandaati, kuid tegelikkuses kaotati 2006. aasta valimistega võrreldes koguni 28 kohta) ja parteijuht Petr Nečase korruptsiooni-, armu- ja jälitamisafäärist, mis olid ajendiks valitsuse tagasiastumisele ja erakorraliste valimistele.

Pärast 2010. aasta valimisi sogases vees koalitsiooni moodustanud ODS-i mured said alguse juba 2012. aasta kevadel, kui korruptsiooniskandaali ohvriks langes üks koalitsioonipartner (vt. allpool). Pärast Nečas-Nagyovágate’i on partei reiting põhjas, seda ei ole tõstnud ka Nečase kampaania korras abiellumine oma kabinetiülema ning jälitamisskandaali keskse tegelase Jana Nagyovága. Ajakirjanduse ääremaadel kajastatud püha liit on tekitanud pigem küsimuse, kas abielluti armastusest või pigem asjaolust, et kohtulikus menetluses ei saa abikaasasid sundida teineteise vastu tunnistusi andma. ODS-i enda kaevatud augu veerel hiilib salamisi ringi ka Klaus, kes pärast Zemani võitu presidendivalimistel on andnud vastuolulisi signaale, kas ta on valmis tulema ja Tšehhimaad vana intrigandi haardest päästma.

Kui enamasti oodatakse, et üldvalimised on mõneti referendumiks ametisolevale (korruptsiooniskandaalidesse mässitud) valitsusele ning selle käigus antakse ühtlasi hinnang Tšehhi vankuvale majanduslikule olukorrale, siis sõltuvalt vaatenurgast kas oodatult või ootamatult on traditsioonilisi valimisteemasid varjutanud hoopis äsja rahvalt otsemandaadi saanud Zeman, kelle kõikjale ulatuvad kombitsad on poliitikavaatlejad vägagi ärevile ajanud.

Aastal 2009 asutas Miloš uue erakonna Kodanikuõiguste Partei – Zemanistid (SPOZ), millel on vähe muud ideoloogiat või poliitilist sõnumit peale loosungi „viime ellu meie spirituaalse liidri Miloš Zemani õpetusi“ ning mis kampaanias end varjamatult Zemani nime ja tema soositud kandidaatide ja toetajatega ehib. Hetkel on erakond küsitlustes parlamendikünnisest siiski napilt allpool.

Vastuolulise „triksterina“ tuntud Zeman on võimu oma kaaskonna kätte (Tšehhi ajakirjanduses on ristinud nad „zemaniitideks“) koondanud ka kunagises koduparteis, ČSSD-s. Partei juhib arvamusküsitlustes umbes 26 protsendiga ning seetõttu on alust karta, et senine tugevalt parlamentaarne riik võib valimiste järel hoopis presidendivõimu suunas kalduda. Sellist stsenaariumi kinnitab ka Zemani presidendivalimiste kampaanias antud lubadus võtta sisepoliitikas senisest tugevamaid ohje, kuigi ei saa öelda, et tema eelkäija Klaus oleks sisepoliitikas piirdunud põhiseaduses ette nähtud tseremoniaalse rolliga.

Et kõik ikka veelgi segasem oleks, on Tšehhi poliitikale iseloomulikud lõppematud korruptsiooniskandaalid ning nendest võrsunud rahulolematus ja tüdimus valimistest valimiseni, andnud väetisena tõuke uute, „plekitu särgiesisega“ jõudude esilekerkimiseks. Ootuspäraselt on aga „uued edukad tulijad“ senise kogemuse põhjal osutunud mõne aasta möödudes samasugusteks nagu kõik teisedki.

Viimastel parlamendivalimistel nautis edu (24 mandaati ja koht valitsuskoalitsioonis) korruptsioonivastast võitlust loosungiks seadnud Tšehhi „Res Publica“ ehk Ühiskondlike Asjade Partei (VV), mis tõusis püünele seoses karismaatilise ajakirjaniku Radek Johni liidriks värbamisega vahetult valimiste eel. Partei mattus juba aasta pärast valimisi korruptsioonisüüdistuste laviini alla, mille keskmes olid erakonna transpordiminister ja mitu parlamendisaadikut. Tulemuseks ministri kohtu alla andmine, parlamendi keeldumine süüdistatavaid saadikuid immuniteedist vabastada, partei lõhenemine ja… haihtunud toetus.

Reedel peetavate valimiste eel on korruptsioonvastasuse hobusel ulja ning sädeleva, tähelepanu nautiva ratsurina areenile kapanud Rahulolematute Kodanike Partei Aktsioon (ANO) ja selle asutaja, Tšehhi üks rikkamaid inimesi Andrej Babiš. Tema arvates on korruptsioon muutunud Tšehhile endeemiliseks ning ettevõtjate jaoks talumatuks, mistõttu on Babiš end vabatahtlikult pakkunud eesliinile, et korruptsioonilohel mõõgaga pea maha raiuda.

Poliitilises hämartsoonis tegutseb veel üks värske jõud – Jaapani päritolu ekstsentrilise ärimehe Tomio Okamura asutatud Otsedemokraatia Koidiku Partei (UPD). Ärimees on tuntuks saanud mitmete eriskummaliste äriideede poolest, näiteks asutas ta kunagi reisibüroo karvastele mänguasjadele (sic!) ning on püüdnud populismisõjas avada uut rinnet, lubades liikuda presidentaalsema, karmi käe poliitika suunas ning ühtlasi drastiliselt langetada käibemaksu. ANO reiting on küsitlustes igati esinduslik 14 protsenti, UPD võib samuti parlamenti pääseda, kuna toetus erinevates küsitlustes on ligi viis protsenti.

Suurematest skandaalidest on pääsenud 2010. aasta valimiste järel ODS-i ja VV-ga koalitsiooni moodustanud erakond TOP 09, mille liider on presidendivalimistel Zemanile alla jäänud välisminister Karel Schwarzenberg. Partei asutasid 2009. aastal euroopameelsed fiskaalkonservatiivid, kes lõid lahku üha euroskeptilisemaks ja konservatiivsemaks muutuvast Tšehhi Kristlik-Demokraatlikust Parteist (KDU–ČSL). TOP 09-t toetab tugev Zemani-vastane retoorika.

Oluline roll Tšehhi poliitikas on mängida ka endistel kommunistidel, mis peamiselt on koondunud Kommunistliku Partei (KSČM) sildi alla, kes peamiselt Tšehhi vaesematest regioonidest pärit vanemate valijate toel on võtnud valimistel 12 kuni 13 protsenti häältest.
Killustatus, kasvav tööpuudus ning skandaalidest räsitud poliitika kultuur on kaasa aidanud populismi kasvule – parteid püüavad üksteist retooriliselt üle trumbata ning erakondade sees käib sama vihane andmine kui vahel.

Koalitsioonivalitsusest pärast valimistulemuste selgumist ilmselgelt pääsu ei ole, aga nende keskseks küsimuseks võib tavapärase vasak-parem ideoloogilise spektri asemel tõusta hoopis küsimus presidendivõimust ja Zemanist isiklikult. Asi on läinud kuni presidendi „silmapaistva“ tütre segamiseni „pornoskandaali“, mis tegelikult muidugi osutus klubikülastuseks, kus esinesid striptiisikunstnikud.

Igatahes on vesi päris sogane Tšehhi liikiderohkes poliittiigis, kus vaenulikult tiirlevad üksteise ümber teravate hammastega röövkalad ja kirevad prügikalad haistavad taplusjärgset šanssi. Samal ajal on konksu vette sättinud tiigikuninga tiitlit ihkav kaval kalamees Miloš.

Tuleb kuidagi tuttav ette?

Et postitus oleks pisut ülevaatlikum, siis erinevate küsitluste keskmised (uus trend poliitennustustes) annavad hetkeseisuga parteidele sellised tulemused:

ČSSD 25,8 %
KSČM 14,5 %
ANO 14, 1 %
Top09 10, 8 %
ODS 7, 7 %
KDU-ČSL 5,8 %
UPD 5 %
SPOZ 4.3 %