EP2019: Kuidas valitakse Euroopa Parlamenti ehk kiirülevaade Euroopa Liidu valimisõigusest

Villu Varjas

Täna jääb täpselt kuus kuud selle päevani, kui eestlased valivad uued seitse liiget Euroopa Parlamenti (EP). Kuigi Eestis läheb suurem kampaania lahti alles peale 3. märtsi riigikogu valimisi, on Euroopa tasandi erakondade ettevalmistused juba täies hoos. Tänastest EP-s esindatud erakondadest kolm suurimat – Euroopa Rahvapartei (EPP), Euroopa Sotsialistide Partei (PES) ja Konservatiivide ja Reformistide Liit Euroopas (ACRE) – on oma valimiste esinumbri ehk spitzenkandidat’i viimaste nädalate jooksul välja selgitanud. Et hakata Eesti parlamendivalimiste kõrvalt ennast vaikselt ka EP valimisteks üles soojendama, alustame sellest, kuidas üldse valitakse Euroopa Parlamenti ja miks just niimoodi?

EP valimised on selle poolest huvitavad, et praktikas on kasutusel sama palju valimissüsteeme, kui on Euroopa Liidu liikmesriike. Kogu maailma valimisseaduste praktikatest valides saaks niimoodi kokku panna väga värvilise pildi. Hea näide sellest, millist segadust võivad juba väikesed erinevused teha, on näiteks see, et nii kaua kui Ühendkuningriik kasutas EP valimistel majoritaarset süsteemi, tõi väike muutus brittide valimiseelistustes kaasa suure kõikumise kogu EP fraktsioonide suuruses. Täna on EL liikmesriikide võimalused valimisreeglite kujundamisel veel piiratumad, sest üldise tasandi raamid on paika pandud EL valimisõiguses.

Piirid, mille EL valimisõigus liikmesriikidele EP valimiste läbiviimiseks seab, on suuremalt jaolt paindlikud. Olulisemad konkreetsetest piirangutest on järgmised:

  • proportsinaalse või üksiku ülekantava hääle meetodi kasutamine;
  • mitmekordse hääletamise keelamine;
  • valimiste kuupäeva määramine ja valimiste toimumise perioodi piiramine neljale päevale;
  • EP liikme ametiaja alguse ja lõpu määratlemine uue koosseisu esimese täiskogu istungiga;
  • nimekiri ametikohtadest, millega EP liikmelisus ei ühildu;
  • EP-sse ametisse asumisega seotud protseduurid;
  • EL valimisõiguse muutmise reguleerimine.

Viimase valimisõiguse muutmisega käesoleva aasta juunis lisandus sinna veel kandideerimisnimekirjade esitamise tähtaeg kolm nädalat enne valimisi, infovahetuse korraldamine selleks, et vältida ühe kandidaadi kandideerimist korraga rohkem kui ühes riigis ja valimislävendi seadmise täpsustus.

Pole midagi püsivamat kui ajutised lahendused

Võttes arvesse, et juba 1957. aasta Rooma lepingus – 22 aastat enne esimesi EP valimisi – nähti ette Euroopa Parlamendi valimised sama protseduuri alusel kõigis liikmesriikides, ei sisalda tänane valimisõigus just palju. Kuid ei saa öelda, et seda ei oleks üritatud muuta.

Euroopa Parlament on selle teekonna korduvalt ette võtnud, viimati käesoleva parlamendikoosseisu poolt, kuid eriti algaastatel olid need püüded suuremalt jaolt edutud. Üheks suureks komistuskiviks nende luhtumise juures on olnud valimisõiguse muutmise protsess. Kõigepealt peab EP leidma omakeskis parima kompromisslahenduse, mis edastatakse seejärel Euroopa Liidu Nõukogule, kes peab oma ettepaneku koos oma parandustega ühehäälselt heaks kiitma, mille peab seejärel veel kord heaks kiitma EP täiskogu.

Mitme tundliku valimisõiguse elemendi üle on EP-s peetud tuliseid debatte ja on juhtunud ka seda, et EP pole lõpliku kompromissini, mida liikmesriikidele edastada, üldse jõudnud, kuid tõsiasi on ka see, et mida rohkem on liikmesriike, seda keerulisem on leida ühehäälsust liikmesriikide vahel. Oluline sündmus, mis näitas selle arusaama mõistmist ja aitas lihtsustada valimisõiguse reformi oli 1997 Amsterdami leping, millega otsustati loobuda sama valimisprotseduuri poole püüdlemisest. Oma osa mängis samameelsete kompromissimeelsuses ka see, et Suurbritannias oli just võimule saanud Tööpartei, mis toetas proportsionaalsete valimiste sisseviimist EP valimisteks.

Amsterdami lepinguga alanud sündmuste tagajärjel on tänaseks päevaks EL valimisõigust muudetud kaks korda. 2002. aastal, kuid raiuti kivisse proportsionaalse valimissüsteemi kasutamine ning nüüd, 2018. aastal.

EL valimisõiguse ajaloo taustal võib ennustada, et päris suure tõenäosusega tuleb ka järgmine EP koosseis välja ettepanekuga valimisõigust suuremal või rohkemal määral muuta. Tõenäoliselt leiab sinna ettepanekusse tee ka rida neid ettepanekuid, mis varem pole kas filtrist üldse läbi läinud või tublisti lahjendatult. Alustades Euroopa taseme erakondade logodest kampaaniamaterjalidel ja lõpetades kõige tulisemaid tundeid tekitanud mõttest üleeuroopaliste valimisnimekirjade osas, mis on EP-s ja liikmesriikide hulgas kirgi kütnud juba 1998. aastast.

EL valimisõiguse ajaloo põhjal võib öelda ka seda, et suuremate reformide vastu võtmiseks on vaja väga erilist tähtede seisu. Sellist, kus ka viimane täht saadaks ühte ritta ülejäänud 26-ga. Nagu üleval mainitud proportsionaalse valimissüsteemi sisse viimise puhul.

Kasutatud materjal: Corbett, J. et al. 2016. The European Parliament, 9th edition. John Harper Publishing. Lk. 13-34.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*