Detsembrikuu valimised pakkusid rohkelt särtsu

Valimisvaatlus

Kui läänemaailm fokusseeris detsembris oma tähelepanu Itaalia põhiseadusreferendumile ja Austria presidendivalimiste duellile, siis märgilise tähtsusega olid ka rahulike valimiste läbiviimine Ghanas ja Elevandiluurannikul. Pinge säilib veel Makedoonias, kus president peab ühele parteile tegema ettepaneku valitsuse moodustamiseks, ning tikk hõõgub bensiinitünni äärel Gambias, kus 22 aastat võimul olnud president Yahya Jammeh otsustas nädal pärast valimiste kaotamist jätta tulemused ikkagi aktsepteerimata. Uue presidendi sai ka Usbekistan, kus samuti oli üks mees ligi 30 aastat riiki juhtinud, aga erinevalt Gambiast seal valimistulemused üllatusi ei pakkunud.

Itaalia referendum tõi kaasa peaministri vahetuse

Itaalia põhiseadusreferendumi saatus sai selgeks vaid mõned minutid pärast valimisjaoskondade sulgemist kell 23, kui avalikustati esimesed lävepakuküsitlused, mille kohaselt ütles „ei” 55 kuni 59 protsenti hääletanutest. Poolteist tundi hiljem peetud pressikonverentsil lubas peaminister Matteo Renzi järgmisel päeval tagasi astuda.

Järgmise päeva hommikuks võis tõdeda, et maailmalõpp jäi ka seekord ära. Esmase reaktsioonina aktsiaturud ja euro väärtus küll kukkusid, aga vaid 12 tundi hiljem olid nad suuremas osas jälle oma endistesse positsioonidesse loksunud. Eurogrupi juht Jeroen Dijsselbloem kinnitas oma usku, et Itaalia institutsioonid on piisavalt tugevad ebakindla perioodi üleelamiseks. Pisut enam kui nädala pärast, 12. detsembril astus ametisse Renzi parteikaaslase ja tema valitsuses välisministri ametit pidanud Paolo Gentiloni juhitud uus valitsus.

Itaalia peaminister Matteo Renzi portree.
Matteo Renzi võib olla 2016. aastal teine valitsusjuht Euroopas, kelle töö tänu referendumile otsa saab (Foto: Francesco Pierantoni/Wikimedia Commons)

Referendumi lõpptulemus oli veel selgem kui esialgsed küsitlused. „Ei” poolt hääletas 59,95 protsenti osalenutest, kusjuures valimisaktiivsus oli üle 68 protsendi. Ainsad piirkonnad, kus enamus toetas välja pakutud põhiseadusmuudatusi olid Põhja-Itaalias asuv autonoomne provints Bolzano ning ajalooliselt vasakpoolsete kantsidena silma paistnud Emilia Romagna ja Toscana regioonid.

Uue põhiseaduse vastuvõtmise poolt olid peamiselt vanemad inimesed. Selge geograafiline erinevus tuli välja välismaal elavate itaallaste hulgas – uut põhiseadust toetasid peamiselt Lääne-Euroopa riikide, USA ja Kanada elanikud, seevastu Ida-Euroopas, sealhulgas Eestiski, hääletati reeglina vastu.

Mis edasi saab, on keeruline öelda. Opositsioonierakonnad eesotsas Viie Tärni Liikumise (M5S) ja Põhja Liigaga oleks erakorralistele valimistele läinud juba referendumile järgnevatel päevadel. Ka Renzi enda eelistus oleks pigem varajased valimised kui korraliste valimisteni ootamine 2018. aastal.

Suurimaks takistuseks uutele valimistele on hetkel valimisseadus. Samuti on president Sergio Mattarella seisukoht, et enne valimiste välja kuulutamist on vaja uut ja toimivat valimisseadust. Kehtiva, 2015. aastal vastu võetud valimisseaduse Italicumi põhiseaduspärasust arutab hetkel põhiseaduskohus, mis langetab otsuse varemalt jaanuari teises pooles.

Olukorra teeb veel keerulisemaks asjaolu, et ülemkoja valimisi reguleeriks Italicum’ist täielikult erinev, Consultellum’i nime kandev seadus. Eelmise valimisseaduse, Porcellum’i (loe eelnenud valimisseadustest ja nende nimedest pikemalt meie varasemast loost) põhjal loodud uue seaduse suurim probleem on, et ta looks äärmiselt killustunud senati, mis ei annaks ühtegi tõsiseltmõeldavat funktsioneerivat koalitsiooni ning seega ka toimivat valitsust.

Ükskõik millal ka otsustataks, et nüüd on aeg käes ja ennetähtaegsetest valimistest pääsu pole, on sealt valimiste endini veel vähemalt 45 päeva, mis on seaduse kohaselt valimiskampaaniaks ette nähtud. Valimistulemust ette ennustada on pea sama keeruline kui valimiskuupäeva – jõulude ajal avaldatud arvamusküsitlustes sumisesid nii Demokraatlik Partei, M5S kui paremtsentristid kõik 30-protsendise toetuse ümber.

Austria presidendiks sai Eesti sugemetega Alexander van der Bellen

Austria presidendivalimiste teise vooru kordusetendusel võidutses nüüd juba lõplikult end sõltumatu kandidaadina esitlev, kuid aastaid Roheliste partei ridadesse kuuluv, Eesti sugemetega Alexander van der Bellen.

Brexiti ja Trumpi valimised üle elanud Euroopa peavoolupoliitikud ohkasid kergendatult, sest Belleni võit paremäärmusliku Vabaduspartei kandidaadi Norbert Hoferi üle oli küll napp, kuid sedavõrd kindel, et Hofer ega tema partei valimistulemusi ei vaidlustanud. Bellen kogus 53,8 protsendi valijate eelistuse Hoferi 46,2 vastu ehk ligikaudu 350 000 häält rohkem.

Austria presidendikandidaadid Norbert Hofer ja Alexander van der Bellen suruvad valimiste järel kätt
Austria presidendikandidaadid Norbert Hofer ja Alexander van der Bellen valimiste järel (foto: Ailura/Wikimedia Commons)

Ehkki presidendi roll on Austria valitsemissüsteemis küllalt tseremoniaalne, andis Hofer kampaania käigus lubadusi, mis eeldaks presidendi volituste suurendamist ning püüdis presidendivalimistest teha istuva valitsuse umbusaldushääletuse. Bellen aga näitas end parteideülese konsensuskandidaadina.

Austria ülemkohus oli tühistanud 22. mail peetud teise vooru tulemused, kuna keskvalimiskomisjon oli kirja teel saabunud hääletussedelite ümbrikute sulgemiseks kasutanud liisunud liimi. Ülemkohus pidas seda asjaolu piisavalt kaalukaks argumendiks, et tulemused tühistada – Belleni edu oli tollal napimast napim ehk umbes 30 000 häält ligi 4,5 miljonist hääletajast.

Makedoonia erakorralised valimised õnnestusid kolmandal katsel

Ligi kaks aastat poliitilist kaost ja valitsuskriisi talunud makedoonlased saavad 11. detsembri parlamendivalimiste järel mõnda aega uue aasta algust nautida, kuid kauakestvat poliitrahu valimistulemuste pealt siiski ennustada ei saa.

Algselt möödunud aasta 24. aprilliks ja seejärel 5. juuliks planeeritud erakorralised valimised kukkusid läbi, kuna valitsus ei suutnud tagada ausate valimiste läbiviimist ja erakondade võrdset konkurentsi. Detsembris õnnestunud erakorralised parlamendi ehk sobranie valimised said võimalikuks vaid tänu Euroopa Liidu ja USA vahendusele.

Valimised, mis möödusid OSCE hinnangul ausalt ja demokraatlikult, viskasid paraku lõhenenud ühiskonna veelgi pingelisemasse poliitheitlusesse. Üle kümne aasta võimul olnud konservatiivid (Internal Macedonian Revolutionary Organisation – Democratic Party for Macedonian National Unity) saavutasid 120-kohalises parlamendis 51 mandaati ja seni opositsioonis olnud sotsiaaldemokraadid 49 kohta.

See tähendab, et valitsus saab sündida vaid läbi koalitsiooni loomise ja kaalukeeleks kujunevad kümme kohta hõivanud Makedoonia albaanlaste partei Integratsiooni Demokraatlik Liit. Albaanlaste erakond kuulus senini Nikola Gruevski valitsuskoalitsiooni, kuid nende endi valijad eelistaksid pigem koostööd sotsiaaldemokraatidega. Kokku ületas valimiskünnise kuus erakonda ehk ka vaid kahe liikmega esindatud parteid võivad mängida olulist rolli valitsuse moodustamisel ning tulevikus ka nende kukutamisel.

President Gjorge Ivanovil on nüüd aega 9. jaanuarini, et teha kellelegi ettepanek valitsuse moodustamiseks. Seejärel on peaministrikandidaadil aega 20 päeva, et valitsus kokku panna ja saada sellele parlamendi enamuse ehk 61 rahvaesindaja toetus.

Makedoonia esinduskogu koosseis valitakse kuues 20-mandaadilises ringkonnas, kinniste nimekirjadega ja proportsionaalsuse põhimõttel. Lisaks 120 kohale, mis jagatakse välja riigisiseselt, peetakse valimised ka kolmes ringkonnas väljaspool Makedooniat (Euroopa ja Aafrika, Põhja- ja Lõuna-Ameerika ning Austraalia ja Aasia), kuid madala valimisaktiivsuse tõttu jäid diasporaa mandaadid seekord välja jagamata (kandidaat pidi valituks osutumiseks saama vähemalt kaks protsenti piirkonnas registreeritud valijate arvust).

Rumeenia parlamendivalimised võitsid sotsiaaldemokraadid

Rumeenias 11. detsembril peetud parlamendivalimistest alguse saanud poliitiline segasummasuvila sai lõppakordi alles 4. jaanuaril, kui sotsiaaldemokraadist peaministrikandidaat Sorin Grindeanu valitsus võitis parlamendikodade ühisistungil usaldushääletuse ja sai sellega volitused ametisse asuda.

Valimised võitsid korruptsiooniskandaalidest räsitud sotsiaaldemokraadid, kes loobusid Viktor Ponta juhtimisel valitsusvastutusest pärast 2015. aasta novembris aset leidnud ohvriterohket tulekahju Bukaresti ööklubis ja sellele järgnenud rahva korruptsioonivastast protestilainet.

Sotsiaaldemokraate toetas valimistel ligi 45,5 protsenti valijatest, millega hõivati 329-kohalises esindajatekojas 154 ja 136-mandaadilises senatis 67 kohta. Valimistel sai teise koha Rahvuslik Liberaalne Erakond, mida toetas 20,4 protsenti valijatest.

Sotsiaaldemokraatide võidu võtmeks võib pidada madalat, 39,5-protsendilist valimisaktiivsust. See näitas, et valimiskastide juurde jõudsid vaid parteide suurimad toetajad ning need, kes olid poliitilistest skandaalidest tüdinenud, eelistasid pigem koju jääda.

Rumeenia valitsus moodustati sotsiaaldemokraatide ja valimistel viienda tulemuse teinud Rumeenia liberaaldemokraatide (ALDE) koalitsiooniga. Samas ei läinud valitsuse moodustamine kahel erakonnal sugugi hõlpsalt kuna algselt üllatuslikuks peaministrikandidaadiks esitatud Sevil Shhaideh (PSD, endine minister, ei osutunud isegi parlamenti valituks) ei saanud presidendilt volitusi valitsuse moodustamiseks, kuna tõenäoliselt oleks tegemist olnud PSD liidri korruptsioonisüüdistusega maadleva Lviviu Draega käpiknukuga. Seejärel esitati peaministrikandidaadiks endine IT-minister Sorin Grindeanu, kes ka presidendilt volituse sai ja parlamendis usaldushääletuse läbis.

Parlamendivalimised viidi läbi möödunud aastal põhjalikult uuendatud valimisseaduse alusel, mis taastas proportsionaalse valimissüsteemi ning millega vähendati ka kahekojalise esinduskogu suurust 588 kohalt 466-le. Välismaal elavatele rumeenlastele oli eraldatud neli mandaati esindajatekojas ning kaks kohta senatis.

Usbekistan valis „isake” Karimovile järeltulijat

Usbekistani uueks presidendiks „valiti” pärast 26 aastat autoritaarselt riiki juhtinud Islam Karimovi surma Shavkat Mirzijojev. Mirzijojev oli Karimovi parem käsi ja Usbekistani peaminister alates 2003. aastast. Mirzijojevi võit oli ette teada ning valimistulemused näitasid tema võidu tulemuseks 88,6 protsendi valijate toetuse.

Ehkki OSCE tunnustas valimiskomisjoni püüde eest teha valimisprotsess läbipaistvamaks, ei pidanud organisatsioon Usbekistani valimisi demokraatlikeks. Valimiskampaania ajal oli erakondadel ebavõrdne ligipääs meediale ning ajakirjandus sai valimisi kajastada vaid piiratud mahus ja sõnumid olid dikteeritud valitsuse poolt.

Gambia president keeldub valimiste järel tagasi astumast

Detsembrikuu valimiste suurim üllatus sündis väikses Lääne-Aafrika riigis Gambias, kus 2. detsembril peetud presidendivalimised kaotas 22 aastat võimul püsinud Yahya Jammeh, kes ise oli võimule tulnud sõjaväelise riigipöördega.

Valimised ligi üheksa protsendipunktise eduga võitnud Adama Barrow ja opositsiooni rõõm sai aga kesta vaid nädala, kuniks 9. detsembril kuulutas Jammeh, et ta ei tunnista valimiste tulemusi „tõsiste ja vastuvõetamatute hälvete” tõttu valimisprotsessis ning teatas, et uued valimised tuleks pidada „jumalakartliku ja iseseisva valimiskomisjoni” valve all.

Pilt Yahya Jammeh valimisplakatist
Gambia president Yahya Jammeh valimisplakat 2005. aastast (Foto: Soman/Wikimedia Commons)

„Tõsise uurimise” tagajärjel sündinud otsusele aitas tõenäoliselt kaasa ka ühe opositsioonipoliitiku lubadus, et hiljemalt aasta jooksul pärast võimu üleandmist antakse oma vastaste kinnipidamises, piinamises ja tapmises süüdistatav Jammeh kohtu alla.

Jammeh’ partei selgitus on, et valimisseaduse kohaselt oli neil kümme päeva, et valimistulemusi vaidlustada. Siin kerkib üles uus probleem, sest 10. jaanuaril Jammeh’ kaebust vaagima pidavas Gambia ülemkohtus on hetkel täidetud vaid peakohtuniku ametikoht ning ülejäänud kohad peaks täitma president.

Rahvusvaheline üldsus eesotsas ÜRO Julgeolekunõukoguga on Jammeh käitumise teravalt hukka mõistnud. Eriti tugeva seisukoha on selles küsimuses võtnud 15 riigist koosnev Lääne-Aafrika Riikide Majandusühendus (ECOWAS), kuhu kuulub ka Gambia. ECOWAS-i juht lubas, et juhul kui Jammeh ei loobu uue presidendi ametisse astumise ametlikuks alguseks ehk 19. jaanuariks oma ametist vabatahtlikult, võetakse ta naaberriik Senegali juhtimisel maha jõuga.

Viimased arengud jaanuari alguses rahulikule üleminekule veel ei viita. President Jammeh on lasknud kinni panna kolm raadiojaama – raadio on Gambias äärmiselt oluline infoallikas – ning valimiskomisjoni juht Alieu Momar Njie põgenes tapmisähvarduste järel Senegali.

Opositsiooni võimule tulek Ghanas möödus pingeteta

Ghanas 7. detsembril peetud presidendi- ja parlamendivalimiste kõige olulisem sõnum oli fakt, et lisandus üks Aafrika riik, kus võimuolev president (võimuloleva partei Demokraatliku Rahvuskongressi kandidaat John Dramani Mahama) lahkus demokraatlike valimiste tulemuse selgudes rahulikult ametist ning presidenditooli võttis üle opositsioonilise Uue Patriootliku Rinde kandidaat Nana Akufo-Addo.

Presidenti valitakse Ghanas otse, kahevoorulise enamusvalimise põhimõttel. Ka parlamendi valimistel, mille 275 liiget valitakse brittide eeskujul ühemandaadilistes ringkondades enamusvalimiste teel, võidutses opositsiooniline Patriootlik Rinne, saavutades 171 kohta Rahvuskongressi 104 vastu.

Ghana valijad ootasid muutusi, kuna riigi majandus on aastaid olnud languskursil, kiiresti on kasvanud inflatsioon ning eriti noorte tööpuudus. Üheks põhjuseks on olnud naftahindade langus ning sellest tulenevalt riigi sissetulekute vähenemine olukorras, kus riigikulud on jätkanud kasvamist.

Elevandiluurannikul jõuti lõpuks parlamendivalimisteni

Oktoobri lõpus peetud rahvahääletus põhiseaduse üle ei jätnud piisavalt palju aega, et parlamendivalimisi plaanipäraselt oktoobris läbi viia ning seega lükati valimispäev 18. detsembrile.

Valimistel osales ametlike numbrite kohaselt vaid 34 protsenti valijatest, aga need, kes valima läksid, andsid oma hääle presidendiparteile. President Alassane Ouattara koalitsioon võitis 255 kohast 167 ehk ligi kaks kolmandikku. Ükski teine rühmitus ei võitnud rohkem kui kuus kohta ning sõltumatud kandidaadid, kellest suur osa kuulus varem võitva koalitsiooni loonud kahe partei hulka, said ülejäänud 88 kohast koguni 75.

Kuigi referendumi ajal viisid Elevandiluuranniku elanike poliitilised ja etnilised lõhed mitmel korral ka rahutusteni, möödusid parlamendivalimised siiski rahulikult. Valimiste rahuliku läbiviimise eest tunnustasid riiki teiste seas nii Aafrika Liit kui ÜRO peasekretär Ban Ki-moon.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*