Aprilli valimised: pikemalt Fideszi domineerimisest Ungaris, Paraguay megavalimistest ja Guatemalast

Valimisvaatlus

Ungari parlamendi- ja Aserbaidžaani presidendivalimised võimulolijate jaoks midagi ei muutnud. Presidendivalimistel Montenegros oli põhiküsimus kas ida või lääs ning presidendivalimistel Costa Ricas, kas toetada samasoolistele paaridele samade õiguste andmist nagu heteropaaridele või mitte. Paraguay megavalimistel tegi jälle puhta töö üle 70 aasta domineerinud Colorado partei. Guatemala referendumiga üritati astuda samm sajanditepikkuse territoriaalvaidluse lahendamise suunas ja Bhutanis valiti parteidest sõltumatutest parlamendiliikmetest koosnevat ülemkoda.

Ungaris üllatusteta

Ungari parlamendivalimised 8. aprillil möödusid üllatusteta. „Võitva Viktori“ ehk Viktor Orbáni juhitud Fidesz parandas oma nelja aasta tagust valimistulemust veelgi, saavutades 49,27 protsendi suuruse toetuse juures põhiseaduse muutmiseks vajaliku kahekolmandikuse enamuse. Ungari 199-kohalises rahvusaasamblees õnnestus Fideszil võita 133 kohta ehk täpselt sama palju kui nelja aasta eest.

Ei aidanud ka opositsioonijõudude koondumine ja manöövrid – äärmusparempoolne Jobbik on viimastel aastatel näinud kurja vaeva, et muuta end vähemasti Ungari valijate seas rohkem salongikõlbulikuks ja püüdnud äärmuslikku (eelkõige roma- ja juudivaenulikku) retoorikat vaiksemaks keerata. Paljuski pole Jobbikule ka muud võimalust jäänud, sest Jobbiku varasemad kampaaniasõnumid ja -teemad on Fidesz tänaseks sisuliselt kaaperdanud.

Opositsioonijõud püüdsid vähemasti viimaste minutiteni Fideszi vastu ühemandaadilistes ringkondades (nii jaotatakse välja 106 mandaati) panna välja ühise kandidaadi. Kokkuvõttes jäi ülejäänutele pihku väga vähe – Jobbik kogus Gábor Vona juhtimisel 19,06-protsendise toetuse juures vaid 26 mandaati ning 2016. aastal asutatud Dialoog, mis valimisteks lõi käed sotsialistidega (MSZP), ei suutnud vaatamata Gergely Karácsony populaarsusele enamat 26 kohast 11,91 protsendi suuruse toetuse juures.

Aastal 2012 vastu võetud valimisseaduse alusel valitakse rahvusaasamblee 106 liiget ühemandaadilistest valimisringkondadest enamusvalimise põhimõttel ja 93 liiget üleriigiliste erakonnanimekirjade alusel (Ungari kodanikest välisriikide alalised elanikud saavad valida vaid erakonnanimekirju). Künnis valimisnimekirjadele on viis protsenti, kahest erakonnast/registreeritud liikumisest koosneval liidul 10 protsenti ning kolme ja enama osalisega seltskonnal 15 protsenti.

Viktor Orbán tähistab teiste Fideszi poliitikutega valimisvõitu
Viktor Orbán ja Fidesz tegid järjekordselt puhta töö (Foto: Elekes Andor/Wikimedia Commons)

Eelkõige toetas Orbáni võidukäiku kampaanias pagulaste pealetungi ja George Sorose nimelise kolliga hirmutamine. Lisaks avalik vastasseis Euroopa Liiduga, vaatamata sellele, et EL-ist saadavaid taristuehitustoetusi on Orbanit toetav klikk varmalt valmis enda kaukasse kühveldama. Lisaks on Fideszi võimuperioodil riik suuremal või vähemal määral allutanud ka vaba meedia.

Fideszi edu toetas ka majanduse üsna hea seis, kus tööpuudus on jõudsalt vähenenud ning riik on nautinud pea nelja protsendini küündivat majanduskasvu. Oma toetajate mobiliseerimiseks andis Fidesz teada, et kui selget enamust valimistel ei saavutata, antakse valitsusvastutus killustunud opositsioonile, misjärel kavalalt viidati, et kui sotsialistid viimati võimule pääsesid, järgnes majanduskriis ja tööpuuduse plahvatuslik kasv.

Seetõttu polnudki väga imestada, et valijad, kes veel nädalaid enne valimisi avaldatud küsitlustes ei julgenud üksmeelselt tunnistada valitsevat võimu poolt valimist, tegid meedia- ja hirmukampaania survel seda siiski. Näiteks 109 ühemandaadilisest ringkonnast suutis opositsioon võita vaid mõne üksiku (peamiselt pealinnas). Kampaania mobiliseeris ka valijaid – 69-protsendine valimisosalus on viimaste aastakümnete kõrgeim. Kui esialgu tundus opositsioonile, et rohke osavõtt on märk nende toetajate mobiliseerumisest, siis lõpuks selgus karm tõde – valima tulid eelkõige kampaaniaga hirmutatud Fideszi toetajad.

Opositsiooni jaoks oli allajäämine valus hoop. Vona teatas tagasiastumisest, kuid Fidesz on ette võtnud veel viimaste vaba meedia väljaannete sulgemise ning tõmbab juba vaikselt, aga kindlalt silmust koomale sõltumatute kodanikeühenduste kaela ümber – eelkõige soovitakse kodanikeühendustele kehtestada 25-protsendist maksu neile tehtavatelt välismaistelt annetustelt ning nõutakse migratsiooni alal tegutsevatelt ühendustelt litsentsi ette näitamist. Tugevnenud mandaat annab Orbanile ka kõrgema tribüüni Euroopa Liidu poole rusika viibutamiseks.

 

Montenegro Euroopa tee sai presidendivalimistel ülekaaluka toetuse

Juba 27 aastat tagasi 29-aastaselt Montenegro esimeseks peaministriks valitud ning 1998 kuni 2002 ka presidendi kohuseid täitnud Milo Djukanović valiti taaskord Montenegro riigipeaks.

Euroopameelset 56-aastast Djukanovići toetas 54 protsenti valimas käinutest. Djukanovići peamiseks konkurendiks oli „sõltumatu“ Mladen Bojanić, kelle taga seisid kõik Montenegro opositsiooniparteid. Venemeelsete erakondade toetusega Bojanići poolt hääletas 33 protsenti valijatest.

Montenegro valimiste põhiküsimuseks kujunes Lääs või Ida ning hoolimata Djukanovići autoritaarsest valitemisstiilist, jätkab Montenegro teed Euroopa Liidu suunal.

Kokku kandideeris Montenegro riigipeaks seitse kandidaati, kelle seas oli ka riigi ajaloos esimest korda naiskandidaat Dragina Vuksanović, kes jäi valimistel 8,2-protsendise toetusega kolmandaks.

Valimistel osales 63,9 protsenti 532 000 registreeritud valijast.

 

Ilham Alijevit „toetas“ 86 protsenti Aserbaidžaani valijatest

Aserbaidžaani „presidendivalimistel“, mis ei olnud ei ausad, võrdsed ega läbipaistvad, võidutses taaskord 2003. aastast presidenditoolil istuv Ilham Alijev, kellele seekord kirjutati protokolli toetusnumbriks 86 protsendi valimistel käinute hääled. Tänavused valimised olid varasematega võrreldes erakordsemad, kuna 2016. aastal kehtima hakanud põhiseaduse kohaselt pikendati presidendi võimuperioodi viielt aastalt seitsmele.

 

Paraguay presidendivalimised võitis valitseva partei kandidaat üllatuslikult napilt

Vaid seitsme miljoni elanikuga Paraguays aset leidvad poliitilised mullistused ei leia just tihti üleilmset kajastust. Maavärina mõõtu tektoonilisi nihkeid esineb seal üpris harva, ent sellegi poolest võib perioodi pärast demokraatia taastamist 1989. aastal võrrelda pigem stabiilselt tsentrifuugiva pesumasinaga.

Alates 1946. aastast on Paraguayd valitsenud nii demokraatlikus vormis kui diktatuurina konservatiivne Rahvuslik Vabariiklik Liit (ANR), mis on paremini tuntud Colorado partei nime all. Ainsaks erandiks oli ajavahemik 2008 kuni 2013, mil endise preestri Fernando Lugo juhtimisel võitis valimised Muutuse Patriootlik Allianss (APC).

Paraguay on regiooni üks vaesemaid riike ja seega pole kuigi üllatav, et valimiste korraldus on viidud võimalikult ökonoomseks. Kord viie aasta tagant peetavatel valimistel valitakse nii president, asepresident, ülemkoja 45 senaatorit, alamkoja 80 liiget kui ka 17 regiooni kubernerid ühekorraga.

Paraguay on ka üks neist küllaltki tüüpilistest Ladina-Ameerika riikidest, kus riigipea – ning sama kehtib ka asepresidendi ja kuberneride kohta – ametiaeg piirneb ühe valitsemisperioodiga. Koos Mehhiko ja Guatemalaga esindatakse antud reegli kõige äärmuslikumat versiooni, kus kella ei nulli ka vahepeal kellegi teise presidendiks valimine. Nagu regiooni mitmes teiseski riigis, on see reegel küll hapramaks muutunud. Aasta enne valimisi üritas ametisolev president Horacio Cartes uuesti kandideerimise nimel põhiseadust muuta. Sellele järgnes rahva protest, mille üks väljendusi oli alamkoja hoone süütamine, kui parlament sundis presidenti sellest ideest loobuma.  

Presidendiks kandideeris küll kokku 10 kandidaati, ent neist tõsiseltvõetav võmalus valimisi võita oli vaid 46-aastasel ülemkoja endisel spiikril Mario “Marito” Abdo Benítezel Colorado parteist ja vasaktsentrisliku koalitsiooni GANAR kandidaadil, 55-aastasel Efraín Alegrel, kes kandideeris riigipea ametisse juba teist korda. Need kaks monopoliseerisid ka kogu meediamaastiku, jätmata seal ruumi muudele kandidaatidele.

Valimiste peamised teemad olid turvalisus (tõusuteel oleva tänavakuritegevuse tõttu), korruptsioon, tervishoid, haridus ja töökohtade loomine. Kahe peamise presidendikandidaadi kampaaniad erinesid suuremalt jaolt vaid rõhuasetustelt, kus Abdo Benítez tõstis peateemana esile korruptsiooni ja Alegre organiseeritud kuritegevuse ning uimastikaubanduse vastase võitluse. Alegre jaoks oleks liigsele korruptsioonile rõhumisel võinud tekkida oht bumerangiefektiks, sest 2013. aasta presidendivalimistel sattus tema kampaania häälteostuskandaali. Üldiselt oli eelmiste valimistega võrreldes sel korral tegu tunduvalt tagasihoidlikuma kampaaniaga, mis oli suuremalt jaolt kolinud sotsiaalmeediasse.

Abdo Benítez näis küsitluste põhjal olevat valimiste vaieldamatu favoriit, juhtides valimiste eel veel paarikümne protsendipunktiga, kuid lõpptulemusena võitis ta valimised vaid 46,44 protsendiga häältest Alegre 42,74 vastu.

Parlamendi ja kuberneride valimisel tuli Colorado partei edu selgemini välja. Alamkoja 80 kohast võideti 42, ülemkoja 45 mandaadist 18 ja 17 uuest kubernerist 13 tuleb presidendiparteist. Sama kindlalt platseerus teiseks Autente Radikaalne Liberaalne Partei, mis võitis parlamendi kodades vastavalt 29 ja 13 kohta ja kolm kuberneritooli. See tähendas, et ülejäänud poliitilised jõud said parlamendi kumbagi kotta üks kuni kuus mandaati.

Valimisosalus 61 protsenti oli madalaim, mida on nähtud alates 1989. aastast. Euroopa Välisteenistuse valimismissioon andis valimiste läbiviimisele positiivse hinnangu, kuid kritiseeris samas puudujääke valimisseaduse tõlgendamises, naiskandidaadite vähest osalust ning madalat profiili valimisnimekirjades.

 

Costa Rica presidendivalimiste võidu võti peitus toetuses samasooliste abieludele

Costa Ricas polnud 1. aprill pelgalt naljapäev, sest vägagi tõsiselt võeti presidendivalimiste teist vooru, milles heitlesid konservatiivne endine kirikuõpetaja Fabricio Alvarado Muñoz ning ajakirjandustausta ja parempoolse ilmavaatega endine sotsiaalminister Carlos Alvarado Quesada.

Presidendivalimiste peaküsimuseks kujunes Kesk-Ameerika Inimõiguste Kohtu otsus anda samasoolistele paaridele samasugused õigused kui heteropaaridele. Valimiste avavoorus killustunult tegutsenud liberaalsed valijad koondusid teises voorus 60,6 protsendiga Carlos Alvarado taha. Avavoorust võitjana väljunud Fabricio Alvarado poolt hääletas lõppringis 39,4 protsenti 2,2 miljonist valimas käinud costaricalasest.

Costa Rica president saab paberite järgi ametit nautida korraga vaid ühe nelja-aastase ametiaja, kuid hiljem on võimalik uuesti riigipeaks pürgida.

 

Guatemala otsis rahvahääletusel lahendust sajandeid kestnud territoriaalvaidlusele

Aprilli keskel peeti Guatemalas tähelepanuväärse sisuga referendum, mille eesmärk on astuda samm lähemale lahenduse leidmisele territoriaalvaidluses naaberriik Belizega. Nimelt arvab Guatemala, et pisut üle poole vaidlusalusest territooriumist peaks just neile kui ühele Hispaania õigusjärglastest kuuluma.

Sarnaselt Agu Sihvka juttudele tuleb sellegi referendumi sisu mõistmiseks minna ajas tagasi ja alustada algusest. Ainus probleem tekib otsustamisel, millisesse ajapunkti võiks alguse paigutada.

Laias laastus viib probleemi tuum kunagiste briti merehädaliste ja maadeavastajate juurde, kes otsustasid end 17. sajandi keskel sisse seada eikellegimaal Kesk-Ameerikas, mida hispaanlased küll enda omaks pidasid, aga kontrollida ei suutnud. Kuid sarnaselt hispaanlastega ei suutnud – ning, tõele au andes, kohati ka ei tahtnud – territooriumi kontrollida ka britid ning nii liideti alad Briti Hondurase nime all impeeriumiga alles 1862. aastal.

Belize kaart vaidlusaluse territooriumiga
Belize vaidluse all olev territoorium (Pilt: Janitoalevic/Wikimedia Commons)

Hispaanlased ja hiljem guatemalalased on brittidega üritanud mitme sajandi jooksul probleemile lahendust leida, kuid ükski lahendus pole olnud lõplik ja isegi kümnendite järel on Guatemala võimud küsimuse uuesti üles kaevanud.

Aastal 2008 leidsid Belize ja Guatemala valitsused, et lahendus võiks seisneda lõpliku otsustamise delegeerimises Rahvusvahelisele Kohtule, seda mõlemas riigis samaaegselt peetavate rahvahääletuste kaudu. Otsuse rakendamine venis kuni Belize lubas 2015. aastal Guatemalal referendumit eraldi korraldada.

Aprillis korraldatud rahvahääletuse tulemuses küsimust polnud – koguni 95,88 protsenti hääletanutest nõustus otsuse tegemise delegeerimisega Rahvusvahelisele Kohtule. Ainus probleem hääletusel oli osalus, mis küündis vaid 27 protsendi lähedale. Valitsus tegi referendumile korralikku kampaaniat, kus ka kohalikud spordisangarid kutsusid inimesi tulema oma häält andma. Irooniana kutsusid riigi peaprokurör ja justiitsministeerium aga inimesi koju jääma, nähes referendumi korraldamist kui Belizele eelise andmist. Arvestades, et hääletusosaluseks ennustati isegi niivõrd madalat numbrit kui kümme protsenti ja osaluse miinimumlävend puudus, pole lõplik tulemus samas kuigi katastroofiline.

Midagi revolutsioonilist Guatemala referendumis leida on hetkel siiski keeruline. Belize pole oma referendumit veel korraldanud, ja isegi kui nad seda teeksid, on olukorras, kus Belizel oleks sõltuvalt kohtu otsusest võimalik maksimaalselt vaid territoorium säilitada, üpriski kahtlane, et Belize rahvahääletus tooks sama tulemuse, mis Guatemalas.

 

Tuledraakoni maa valis ülemkoda

Alles 2008. aastal konstitutsioonilise monarhia kehtestanud ja esimesi valimisi pidanud Tuledraakoni maa ehk kohalikus keeles Bhutan pidas aprillis ülemkoja valimisi.

Bhutani parlamendi ülemkoda ehk riiginõukogu on apoliitiline kogu, mille liikmed kandideerivad parteidest sõltumatutena. Veel üks oluline tingimus kandideerimiseks on kõrgharidus. Riiginõukogu tegeleb kogu seadusandlusega, välja arvatud rahandus- ja eelarveküsimused.

Riiginõukogu 20 kohale pürgis 127 kandidaati – 121 meest ja kuus naist, kellest kaks ka võitsid koha ülemkojas. Majoritaarse valimissüsteemi alusel peetavatel valimistel säilitas 12 kandideerinud nõukogu liikmest oma koha vaid viis. Kohaliku meedia kohaselt oli muudatuste soovi põhjuseks valijate teadlikum arusaam valimisprotsessist ja oma valiku tegemisel kandidaatide varasemate lubaduste täitmise hindamine. Valituks osutunud on kirju taustaga: nende hulgas on õpetajaid, ettevõtjaid, juriste, aga ka näitleja ja ajakirjanik.

Valimisosalus tegi rekordi 54,3 protsendiga valijaskonnast. See näitab, et valimisosaluse tõstmiseks kehtestatud reformidel oli positiivne mõju. Näiteks pole paljudel linnastunud bhutanlastel enam vajadust Himaalaja mäestikus turnides tagasi oma kodukülla rännata, sest valida saab ka posti teel.

Bhutani alamkoja valimised viiakse läbi aasta teises pooles.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*