“Andke mulle võimalus valida” ehk välismaalaste osalemisest parlamendivalimistel

Villu Varjas

Praegu avastavad paljud teise liikmesriiki elama asunud inimesed end ühel hetkel olukorrast, kus nad ei saa valida ei oma päritoluriigis ega ka mitte uuel kodumaal. Aga eks ta ole ka arusaadav – kui isikul puudub aadress, kuhu ta oleks kodakondsusjärgses riigis sisse kirjutatud, siis riigis, mis on jaotatud rohkem kui üheks valimisringkonnaks, on teda keeruline ühessegi neist ringkondadest valijaks registreerida.

Olgu öeldud, et Eesti kodanike jaoks ei tohiks taolises olukorras probleeme ette tulla. Kirjeldasin Vabariigi Valimiskomisjonile sarnast probleemi ehk kui välismaal elava isiku elukoht muudetakse vastavaks ka rahvastikuregistris. Valimiskomisjoni vastuse kohaselt saab Eesti kodakondne hääletada sõltumata sellest, millises riigis ta elab või kui kaua ta on välisriigis elanud.

Kuid tuleme tagasi kodanikualgatuse juurde. Konverentsil osalenud Philippe Cayla (Européens sans Frontiers) sõnul tooks parlamendivalimistel osalemise võimalus kaasa elanikkonna osaluse tõusu ka muudel tasanditel. Cayla näite kohaselt on valimised kui burger ja arvestades, et hetkel saavad välismaalased osaleda kõrgeimal tasandil ehk europarlamendi valimistel ja madalaimal ehk kohalikul tasandil, saavad nad vaid kuiva saiapuru närida ja tõelise osalemishuvi tekitamiseks oleks vaja sinna vahele parlamendivalimistel osalemise näoline kotlet lisada. Teisalt kõlas ka äärmuslikum mõte – kõik, kes panustavad riiki ühel või teisel kombel, peaksid saama võimaluse otsuste tegemisel oma häälel kõlada lasta.

Algatuse toetuseks räägib ka see, et tegemist ei oleks üdini uuendusliku mõttega. Iirlased saavad Ühendkuningriigi valimistel osaleda juba aastast 1918 ja suhe on vastastikune. Holland on läinud veelgi kaugemale ja lubab parlamenti valida kõigil neil isikutel, kes on vähemalt kümme aastat riigis elanud.

Piir, kui kaua peaks isik olema riigis eelnevalt elanud, jäigi kõlama ühena olulisematest küsimustest, mis tuleks algatuse puhul selgeks teha. Kas seada piiriks viis aastat? Või kümme? Või saada end valijaks registreerida niipea kui uus ID-kaart käes?

Kuid üks mu küsimus sai panelistidelt ähmase vastuse, vaid europarlamendi Roheliste grupi saadik Gerald Häfner tunnistas, et lisaks elamisperioodi pikkusele on ka keeleküsimuse näol tegemist teemaga, mida tuleks arutada.

Osalusdemokraatiast rääkides lähtutakse enamasti kahest lähenemisest ehk kas on täiesti piisav, et valija teeks pingutuse ja veaks end valimiskasti juurde (või lükkaks ID-kaardi lugejasse) või räägitakse pigem aktiivsemast kaasarääkimisest ühiskonnaelus.

Küsimus paneelile puudutaski kvalitatiivset lähenemist ehk kumb on olulisem, kas see, et välismaalasest maksumaksja saaks oma risti kasti ära panna või kohaliku elu probleemides orienteerumine ja debatis osalemine?

Tõenäoliselt ei oleks keel probleemiks just paljudele, kes asunud elama Saksamaale, Prantsusmaale või Itaaliasse. Muide, nii Prantsusmaa kui Itaalia, lisaks veel Hispaania, on ideele riiklikul tasandile teatud toetust näidanud. Kuid eriti idapoolsetes liikmesriikides on keeleõpe enamasti pikaajalisem protsess ja just siinkohal võib kasuks tulla mõneaastane siirdeperiood elama asumise ja hääletusõiguse saamise vahel.

Tavaisiku häälele valjema kaja andmine kodanikualgatuste abil ehk osalusdemokraatia edendamine oli Lissaboni lepingu üks kõlavamatest punktidest ja tasapisi on sellesse elu sisse puhutud. Just jõulude eel esitati Euroopa Komisjonile esimene algatus, mis vastavalt tingimustele on kogunud üle miljoni toetusallkirja vähemalt seitsmest liikmesriigist.

Let Me Vote algatus on tõenäoliselt üks sütitavamatest, mis Euroopa osalusdemokraatia vallas esitatud. Lähenevate europarlamendi valimiste valguses tuleb vaid loota, et see tõstaks ka üldist huvi Euroopa Liidu vastu ega oleks pelgalt bensiin populistide lõkkesse.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*