Juunikuu valimiste peategelased olid Euroopa suured: Prantsusmaa ja Suurbritannia

Valimisvaatlus

Juunikuu valimiste raskuskese oli Euroopas. Euroopa suurte valimised, kellest seekord tules Suurbritannia ja Prantsusmaa, on alati huviäratavad. Malta pidas Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana välkvalimisi ning Albaania ja Kosovo said Euroopa-suunalise mõttelaadiga uued valitsused. Kaugemal küsiti puertoriikolastelt, millist staatust nad oma territooriumile sooviks, Mongoolia presidendivalimised läksid esmakordselt teise vooru ja Lesotho peaministritoolile valiti varasem peaminister, kes 2014. aastast kuni tänavuse kevadeni välismaal redus oli.

Suurbritannia keeruline malemäng

Ühendkuningriikide peaministri Theresa May aprillis väljakuulutatud erakorralised valimised pidid suurendama konservatiivide mandaati Brexiti läbirääkimistele siirdumiseks. See oli järjekordne risk tooride juhtidelt, mis irooniliselt ei õigustanud ennast. Briti 650-kohalisest esindajatekojast võitis Konservatiivne Partei 317 kohta. See on 13 kohta vähem kui valimiste eel ning seeläbi kaotati ka absoluutne enamus parlamendis.

Jeremy Corbyni juhitud Tööparteile jagub valimiste järgselt 262 mandaati, liberaaldemokraatidele 12 ja teise põrujana Šoti Rahvusparteile 35 kohta, mis on 21 mandaati vähem kui eelmiste valimiste järel.

May lootis oma taktikalise käiguga suurendada konservatiivide kohtade arvu leiboristide ees suurusjärgus 150 kohale, kuid tegelikkus näitab ligi kolm korda väiksemat edu mandaatides (+55) ning seejuures anti käest ka parlamendienamus.

Briti peaminister Theresa May vaatab tõsisel ilmel.
Sarnaselt sellele 2014 aastal jäädvustatud emotsioonile ei olnud ka juunikuiste valimiste järel Theresa Mayl palju põhjust rõõmustamiseks (Foto: Surrey County Council News/Flickr.com)

Valimisosalus oli valimistel kõrge (68,8%), nii et leiboristide soov noori ja/või muidu valimisloide hääletajaid urnide juurde meelitada, täitus vähemalt osaliselt.

Ühes saab nõustuda – viimased kolmed valimised Suurbritannias (Šoti iseseisvusreferendum, Brexiti-hääletus ja praegused erakorralised valimised) on igaüks toonud endaga kaasa üllatuse, mõni isegi šoki, ja poliitikasõbrale on see vaieldamatult maiuspala!

President Macron jätkas võidukat „marssi“

Kahel juunikuu nädalavahetusel peetud Prantsuse presidendivalimistel jätkas president Emmanuel Macron (En Marche!) oma võidukäiku. Koos koalitsiooniparteri Demokraatliku Liikumisega (MoDem) võideti 577-kohalises parlamendis 350 mandaadiga kindel enamus.

Alates aprillist ei ole möödunud kuud, kus ei leiaks aset kõrge profiiliga Prantsuse valimised. Juunis pandi valimistele mõneks ajaks punkt, kui valiti ümber Prantsuse parlament. Kui suures osas Euroopa riikides tähendab ümbervalimine tihtipeale, et parteide tulemused varasemate kohtade arvuga võrreldes palju ei muutu, siis Prantsuse valimiste tagajärjel sai kogu erakondade tasakaal raputatud nagu kevadistel Eesti kruusateedel.

Kui tulemusi lähemalt vaadata, siis 350 kohta ehk 61 protsenti mandaate võitnud koalitsiooni liidri Macroni partei En Marche! loodi vaid aasta tagasi. Tähelepanuväärne on seegi, et vaid kuus protsenti partei valimisnimekirja kantud kandidaatidest olid parlamendisaadikud eelmises koosseisus.

Parempoolsed ehk peamiselt Vabariiklaste Partei ning Demokraatide ja Sõltumatute Liit kaotasid 229 kohast 93. Vabalangusesse sattunud toetusega vasakpoolsed ehk laias laastus eelmised valimised võitnud Sotsialistlik Partei kaotas 331 kohast 286 mandaati (sic!).

Ülejäänutest väärivad märkimist kahe suhteliselt eduka presidendikandidaadi erakondade tulemused. Jean-Luc Mélenchoni juhitud kommunistid koos oma liitlastega tõstsid mandaatide arvu 17 võrra 27-ni ja Marine Le Peni Front National aga kahelt kaheksani. Sealjuures tuleb märkida, et Le Pen võitis esmakordselt ka ise mandaadi.

Lisaks valijate tundmuste muutumisele, selgitab taolisi maavärinavalimisi Prantsuse kaheringiline ühemandaadiliste valimisringkondadega valimissüsteem. Eeldades, et valijad teevad oma algse otsuse arvestades valimissüsteemi eripärasid, tuleb üldisi toetusprotsente võtta näputäie soolaga. Ent esimeses voorus, kui kõik olid veel võrdselt võistlustules, sai Macroni koalitsioon kokku 32 protsenti häältest, parempoolsed 22 ja vasakpoolsed 10 protsenti. Valimissüsteem näitab hästi ka seda, miks äärmusparteidel on keeruline läbi lüüa, näiteks lõpuks vaid kaheksa kohta võitnud Front Nationali toetas esimeses voorus 13 protsenti hääletanuist.

Valimiste võitjaile oli mõru pill madal valimisaktiivsus. Mõlemas voorus oli valimisosalus rekordmadal – vastavalt 49 protsenti esimeses voorus ja 43 protsenti teises voorus. Kas oli põhjus rahulolematus valikutega või lihtsalt väsimus, on keeruline öelda. Igal juhul tähendab see aga, et sõltumata suurest enamusest ei saa Macron reformimisel liigselt tugevale rahva mandaadile toetuda. Kui siia lisada veel suure osa uute parlamendiliikmete napp kogemus parlamendipoliitikas, saab koalitsiooni dünaamikat uute reformide elluviimisel olema huvitav jälgida.

Malta erakorralised parlamendivalimised jätsid võimule sotsialistid

Malta valitsev Sotsialistlik Partei oli juba alates 2015. aastast segatud niinimetatud Panama paberite skandaalidesse. Pada hakkas üle ajama aprillis, kui lugudesse segati peaminister Joseph Muscat ja ta abikaasa.

Nii kuulutaski Muscat 1. mail välja erakorraliste valimiste läbviimise 4. juunil, vähem kui kuu enne seda, kui lõppenuks Malta esimene Euroopa Liidu Nõukogu eesistumine – roll, mille teadupärast võttis 1. juulist alates pooleks aastaks üle Eesti.

Vihase kampaania keskmes oli kaks teemat: peamine opositsioonipartei Rahvuslik Partei rõhus korruptsioonile, samas kui valitseva Sotsialistliku Partei kampaaniafookus oli majanduslikul seisul ja madalal tööpuudusel. Maltal toimib praktikas kaheparteisüsteem, nii et peamine võitlus käiski nende kahe partei vahel.

Malta üksiku ülekantava hääle meetodil peetavad valimised tähendavad seda, et lisaks 65 kohale parlamendis võib sinna lisanduda esimeste eelistuste eest antavaid kompensatsioonimandaate ehk lühidalt, parlamendiliikmete arv võib vähesel määral kõikuda.

Valimised võitis kindlalt Sotsialistlik Partei, saades Malta esinduskotta 37 kohta Rahvusliku Partei 30 vastu. Juuli keskpaigaks oli ametis uus valitsus, mis sai EL Nõukogu eesistumise kokku tõmmata. Malta valimistel oli otsene mõju ka Eestile – nimelt, tänu valimistele oli mitmel Eesti ministril võimalus juba enne juulis kätte jõudnud Eesti eesistumist aegsasti eesistuja tool ära proovida.

Albaania parlamendivalimisi domineerisid valitsevad sotsialistid

Albaania parlamendivalimistel saatis edu valitsevat Sotsialistide parteid, kes istuva Euroopa-meelse peaministri Edi Rama vedamisel tõstsid oma esindatust 140-kohalises parlamendis 65 mandaadilt 74-ni, seda 48,5-protsendise toetuse juures. Sotsialistide pearivaal Demokraatlik Partei Lulzim Basha vedamisel seevastu kaotas kohti – esindatus parlamendis langes 50 kohalt 43-le. Sotsialistide väikepartnerina valitsusvastutust jaganud Ühiskondlik Integratsiooniliikumine (LSI), mis kunagi eraldus Sotsialistlikust erakonnast, pälvis valimistel 10,5-protsendise toetuse juures 19 kohta, võites samuti võrreldes eelmiste valimistega juurde kolm mandaati. Parlamendikünnise – erakondadele kolm ja erakonnaliitudele 5,5 protsenti – ületas ka Õigluse, Integratsiooni ja Ühtsuse erakond, kel on nüüd parlamendis kolm esindajat.

Albaania poliitika oli kevadel jõudnud patiseisu, milles opositsiooniline Demokraatide partei boikoteeris sisuliselt parlamendiistungeid. Opositsioonipartei toetajad püstitasid pealinna Tirana suurimale platsile telklinnaku ning samuti keeldus partei osalemast tulevastel valimistel. USA ja EL-i vahendustegevuse tulemusel suutsid aga parteid mais kokku leppida üleminekuvalitsuse moodustamises.

Albaania peamine murekoht on korruptsioon ja sellega läbi põimunud organiseeritud kuritegevuse mõju poliitikale, mis on paljuski takistanud toppama jäänud ühinemist Euroopa Liiduga, vaatamata sellele, et juba 2014. aastast ollakse ametlikult EL-i kandidaatriik. Küll on aga liikuma hakanud justiitsreform, mille käigus loodetakse vabaneda läbinisti korrumpeerunud kohtunikest ja prokuröridest ning ellu viia ka omandireform.

Kahe partei duellis on sageli kaalukeeleks ja võimuvõtmeks LSI ning valimiste üks olulisemaid küsimusi oli, kas kumbki kahest suurest suudab koguda parlamendis piisava enamuse, et reformide elluviimist sageli takistav LSI mugavalt positsioonilt minema pühkida. Sotsialistide saavutatud enamus lubab Rama sõnul neil edasi liikuda Euroopasse integreerumise suunal.

Korruptsiooni küüsis vaevlev Kosovo jätkab Euroopa suunal

Kosovo erakorralised parlamendivalimised peeti 11. juunil, kuna 10. mail avaldati umbusaldust peaminister Isa Mustafa juhitud valitsusele. Kosovo kodusõja albaanlastest komandöride ja president Hashim Thaçi juhitud Kosovo Demokraatliku Partei allianss, mille ajakirjandus ristis tabavalt „sõjaliseks tiivaks“, kogus 120-liikmelises parlamendis 33,8-protsendise toetuse juures 39 mandaati.

Radikaalseid rahvuslasi ühendav äärmusvasakpoolne liikumine Vetëvendosje (võiks tõlkida kui „enesemääramisõigus“) oli valimiste teine võitja, kahekordistades oma senist 16-kohalist esindatust parlamendis. Liikumine on silma paistnud näiteks pisargaasiballooni vallandamisega parlamendis presidendivalimiste ajal.

Kosovo parlament valitakse proportsionaalse süsteemi alusel, nimekirjad on avatud ning 20 mandaati on reserveeritud rahvusvähemustele. Valimisosalus küündis vaid 41 protsendini, mis peegeldab ka riigis valitsevaid meeleolusid.

Peamised valimisteemad olid vohav korruptsioon ja tööpuudus, mis küünib 30 protsendini ning mille mõjul lahkub riigist hordide viisi töökäsi, et otsida sissetulekut ja leiba võõrsil. Riik on küll saavutanud pea 4,5-protsendise majanduskasvu, kuid seda peamiselt väljaspool riiki elavate kosovaaride koju saadetud rahasaadetiste arvel.

Majandusteemasid saatsid varjuna rahvustevahelised pinged, sest valitsuse umbusaldusavaldus järgnes valitsuse suutmatusele suruda parlamendis läbi piirileping Montenegroga. Opositsiooni hinnangul tähendas see, et väike Kosovo pidi loobuma 82 ruutkilomeetrist piiriäärsetest põllumaadest. Montenegroga sõlmitav kokkulepe oli aga EL-i viisaleppe kõige olulisem tingimus.

Koalitsioon on siiski lubanud jätkata Euroopa kursil ning lubanud ka parandada suhteid Serbiaga. Päris keeruline ülesanne, eriti olukorras, kus valimised võitnud jõu nii mõnedki juhtfiguurid peavad silmitsi seisma rahvusvaheliste sõjakuritegude süüdistustega.

Puerto Rico referendum näitas petlikult kõrget toetust saamaks USA osariigiks

Alates 1959. aastast on Ameerika Ühendriigid koosnenud 50 osariigist, mida tähistab sama arv tähti nende lipul. Juuni alguses peetud referendumil soovis koguni 97 protsenti Puerto Rico staatusereferendumil osalenutest näha saareterritooriumi USA 51. osariigina.

Referendumil osalenud said valida kolme variandi vahel: 1) saamine Ühendriikide osariigiks; 2) iseseisvus või vaba liit ja 3) kehtiva territoriaalse staatuse säilitamine. Juhul, kui võidutsenud oleks teine valik, oleks oktoobris peetud antud kahe valiku vahel järgmine voor.

Olgugi, et USA osariigiks saamist toetas 97 protsenti osalenuist, paneb tulemuse teise valgusesse osalenute arv, sest kokku osales vaid 23 protsenti kõigist hääleõiguslikest puertoriikolastest.

The Atlanticu hinnangul on sõltumata referendumi positiivsest tulemusest võimalus, et Puerto Rico saaks USA osariigiks, muutunud isegi väiksemaks. Lisaks rahvahääletusel saadud mandaadi nõrkusele on majandusraskustes vaevleval Puerto Ricol keeruline vastata osariigiks saamise nõuetele funktsioneeriva majanduse koha pealt. Aga tegelikult on sellest veelgi olulisem tõik, et kongressil puudub sund antud teemat käsitleda ning tänases poliitilises kliimas, kus võimul on vabariiklased, puudub neil ka ajend võtta arutlusele küsimus, mis lisaks võrrandisse ühe tõenäoliselt tugevalt demokraate toetava teguri.

Mongoolia presidendivalimiste avavoorus võitjat ei selgunud

Esimest korda Mongoolia presidendivalimiste ajaloos ei selgitanud valimiste esimene voor võitjat. Teise vooru pääsesid Demokraatliku Partei kandidaat ja Mongoolia ühe populaarseima spordiala, džuudo, assotsiatsiooni president Khaltmaa Battulga ja Mongoolia parlamendispiiker Miyeegombyn Enkhbold. Battulgat toetas 38 ja Enkhboldi 30,2 protsenti valimistel osalenutest, mis on vastavalt 517 000 ja 411 000 valijat.

Valimistele heidab varju vaid 1900 häälega teisest voorust välja jäänud Mongoolia Revolutsioonilise Rahvapartei kandidaadi Sainkhuu Ganbaatari valimistulemuste tunnistamata jätmine ja väited, et valitsuspartei lisas valimiskastidesse 35 000 häält, mis mõjutasid oluliselt valimistulemust.

Valimiste teises voorus 7. juulil selgub Mongoolia viies president.

Lesotho Kuningriik sai uue vana peaministri

Lõuna-Aaftika tipus asuv 2,1 miljoni elanikuga Lesotho Kuningriik, mis on täielikult ümbritsetud Lõuna-Aafrika Vabariigist, valis juunis erakorralistel valimistel parlamendi alamkoda – rahvusassambleed. Intriigidest tulvil väikeriigi poliitmaastik on viimased kümme aastat näinud kahe kange veteranpoliitiku vestmann-piibelehtlikku heitlust. Seekordsed valimised võitis valimisnimekiri All Basotho Konven, mille esinumber oli aastatel 2012 kuni 2014 riigi peaministritoolil istunud Thomas Thabane.

Seekord seljatas 78-aastane Thabane Lesotho lähiajaloo suurima poliitiku, vahemikus 1998 kuni 2012 ning taas 2015. aastast valitsust juhtinud Pakalitha Mosisili. Thabane põgenes Lesothost 2014. aasta augustis, väites, et sõjavägi soovib korraldada valitsuspööret ja tahab teda tappa. Sel kevadel naasis Thabane riiki ja ütles, et on valmis uuesti riiki juhtima ning et Mosisili ei kontrolli enam parlamendi enamust. Eduka umbusaldushääletuse järel kuulutas Lesotho kuningas Letsie III välja erakorralised valimised.

Thabane erakonda toetas 40,5 protsenti valijatest, millega hõivati 120-kohalises parlamendis 48 mandaati. Valimistel põrunud Mosisili Demokraatlik Kongress säilitas 25,8-protsendise toetuse juures 30 kohta varasema 48 saadikutooli asemel.

Lesotho 120-kohaline rahvusassamblee valitakse segasüsteemiga. Kaks-kolmandikku koosseisust valitakse ühemandaadilistes ringkondades ning ülejäänud 40 kohta proportsionaalsuse põhimõttel üleriigilises ringkonnas. Peaministriks saab tavapäraselt kõige suurema esindatusega erakonna esimees.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*