Poliitikavälised funktsioonid kaotanud parteisid tabab liikmete äravool

Priit Kallakas (toimetanud Lauri Lippmaa)

Sarnaselt üldise rahvastikukriisiga, seisavad pea kõik Eesti erakonnad silmitsi liikmeskonna langusega. Alates 2015. aasta algusest selle aasta märtsini on Eesti erakondadega liitunud 5222 inimest, kuid samal ajal on lahkunud 6552 liiget, kellest 674 lahkumisavalduse kirjutajat otsustas siiski jätkata poliitilist tegevust mõnes teises parteis. Ainsatena jätkavad veel kasvamist 14 850 liikmega Eesti suurim erakond Keskerakond ja 8350 liikmega EKRE, kuid seda eeskätt eakamate inimeste toel ehk teisisõnu, mõlemad parteid jätkavad nagu Eesti elanikkondki vananemist. EKRE puhul on sobiv lisada, et liikmeskonda pigem taastatakse, kuna hetkel jäädakse veel tuhandete liikmete võrra maha Rahvaliidu kuldaegade mastaabist.

Samal ajal on märgatavalt kahanenud nii Reformierakonna, IRL-i kui ka sotsiaaldemokraatide liikmeskond ning uute liikmete juurdevool on nendel erakondadel praktiliselt peatunud. Vabaerakonna liikmeskond on absoluutnumbrites vähenenud küll marginaalselt, kuid seda põhjusel, et erakonna liikmeskonnal pole palju, kuhu vajuda, ning on üsnagi märgiline, et neli aastat pärast erakonna asutamist on riigikogusse kuuluval parteil vähem liikmeid kui erakonna asutamise hetkel.

Oluline on tähele panna ka ligi kaheksa aastat suurema tähelepanuta tegutsenud ja toetusküsitlustes pidevalt valimiskünnise all paiknenud roheliste liikmeskonna arenguid. Tartu ülikooli politoloog Martin Mölder kirjutas 5. aprilli Postimehes, et roheliste erakonna toetusel on võimalik ainult kasvada ning et rohelise maailmavaate esindajatel on olemas kindel valijabaas. Sama põhimõte kehtib ka nende liikmeskonna kohta. Roheliste suurim vaenlane on nemad ise. Kui üheksa aastat tagasi oli rohelistel 1600 liiget ehk üle 50 protsendi rohkem kui praegu, siis peamiseks liikmete väljaastumise põhjuseks olid eelkõige sisemised vastuolud, mitte üldine poliitiline konjunktuur. Viimasel neljal aastal ei ole seevastu roheliste liikmete arv praktiliselt langenud ning on stabiliseerunud 1050 liikme tasemele.

Parteid on kaotanud poliitikavälised funktsioonid

Eesti demograafilisel olukorral on parteide liikmeskonna kahanemisele ja vananemisele märgatav mõju, kuid erakondadesse kuuluvate inimeste arv on languses üle terve Euroopa, mida tingivad eelkõige riigipiire ületavad ühiskondlikud muutused.

Võrreldes kümne ja enam aasta taguse ajaga on parteid kaotanud poliitikavälised funktsioonid. Lootus heale karjäärile, seltsiline tegevus või meeleolukad suvepäevad ei ole enam inimestele määravaks stiimuliks erakondadega liitumisel. Inimeste psüühika ja vajadused ei ole samas aga muutunud. Meelelahutus, töökohad, ühiskondlik tunnustus ja kõik Maslow’ püramiidi astmed on jätkuvalt olulised, kuid nende saavutamiseks ei nähta enam erakondi vajaliku vahelülina.

Teine, kuid globaalselt kindlasti olulisem ühiskondlik muutus, mis puudutab meid kõiki, kuid eeskätt just nooremat põlvkonda, on sotsiaalmeedia esiletõus. Selle mõjusid on põhjalikumalt käsitlenud Tallinna ülikooli dotsent Katrin Tiidenberg raamatus „Ihu ja hingega internetis“. Inimesed ei pea info ja „absoluutse tõe“ kuulamiseks enam kodust lahkuma, vaid see kõik tuleb koju kätte kõige usaldusväärsematest allikatest ehk sõpradelt. Üha rohkem nähakse, et arvamuse välja ütlemiseks ei pea enam astuma poliitilistesse organisatsioonidesse, vaid seda on märksa mugavam ja turvalisem teha poolanonüümselt, kodus diivanil istudes. Sotsiaalmeedia keskkondades väljendatakse seisukohti äärmuslikumalt kui silmast-silma teistega väideldes ning samas on tagatud ka arvamuse suurem leviala ehk teisisõnu, sotsiaalselt on odavam oma seisukohti esitada telefoni või arvuti klaviatuuri toksides kui erakondades. Seega on sotsiaalmeedia hakanud üle võtma üht poliitilistele organisatsioonidele aastakümneid ainuomast arutelufoorumi funktsiooni.

Siinkohal viskan edasisteks uurimisteks õhku hüpoteesi. Keskerakonna ja EKRE liikmeskond on ülekaalukalt kõige eakam Eesti erakondade seas. Kuna vanem põlvkond ei ole nooremate poliitikahuvilistega  võrreldes samavõrd  aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, on Keskerakond ja EKRE seetõttu säilitanud oma mittepoliitilised funktsioonid, suutes pakkuda mittevirtuaalset sotsiaalset meelelahutust. Selle tulemusel jätkub neist kumbagi liikmeskonna kasv ainsatena Eesti poliitmaastikul.

Ehkki summaarselt on Euroopas erakondade liikmeskond languses pea igal pool, ei vähene liikmete arv mitte kõigis parteides. Enim liitlasi kaotavad vanemad peavoolu massiparteid ning eelkõige sotsiaaldemokraatlikud ja traditsiooniliselt usupõhised (nt. kristlikud demokraadid) erakonnad. Näiteks Rootsis kuulus 1985. aastal 17 protsenti valijaskonnast ehk 1,2 miljonit inimest erakondadesse(1); selle näitajaga oldi Euroopa esirinnas. Nendest 1,2 miljonist tervelt 72 protsenti kuulus sotsiaaldemokraatlikku erakonda. Pärast kollektiivsete liikmete keelustamist 1990. aastal ehk pärast seda, kui ametiühingud ei võinud tervikuna parteidesse kuuluda, kukkus Rootsi erakondadesse kuuluvate inimeste arv komeedina ja 2017. aastal kuulus kuningriigi poliitilistesse organisatsioonidesse vaid 3,4 protsenti valijaskonnast ehk teisisõnu, vabatahtlikult ei soovita nii innukalt kuuluda poliitilistesse ühendustesse.

Eestil on seevastu parteistunud 6,3 protsenti valijatest, millega ollakse Euroopa viie kõige parteistunuma riigi seas. Sotsiaaldemokraatide liikmeskonna languse teiseks põhjuseks peetakse Lääne-Euroopas teatud heaolukünnise ületamist, mille järel vähenes nõudlus sotsiaaldemokraatliku poliitika vastu(2). Samal ajal suureneb Euroopas roheliste ning väiksemate populistlike ja äärmusparteide liikmeskond, mistõttu on täiesti arusaadav, miks Eestis roheliste liikmeskond ei kahane ning EKRE liikmeskond vastupidiselt üldistele trendidele kasvab.

Pole ühtegi uuringut, mis kinnitaks liikmeskonna kasvu või languse põhjuslikku seost valimistulemustega. Samas on kinnitust leidnud, et liikmete vähenemine toob kaasa vabatahtliku tööjõu kasutamise vähenemise ning erakondade professionaliseerumise ja sellega seoses riigist sõltumise suurenemise(3).

Liikmeskonna vähenemine tekitab juba lähikümnendil ühiskondadele ja parteidele mitu suuremat probleemi. Esiteks, valijad samastavad end üha vähem erakondadega ja seeläbi ka valitsejatega. See külvab usaldamatust ning võib suurendada poliitilist ebastabiilsust. Teiseks, erakondades peab säilima loomulik verevahetus ning uute poliitikute kasvatamine, kuid kui parteidega ühineb üha vähem inimesi, siis on ka valik, kelle seast kandidaate ja tulevasi riigijuhte sõeluda, palju väiksem. Nii kaua kui parlamentaarse demokraatiaga riikides ei ole parteidele mõeldud toimivat alternatiivi, peavad eeskätt erakonnad antud küsimuste peale tõsiselt mõtlema.

Kuna Eesti ei ole isoleeritud ülejäänud maailma trendidest, siis võib eeldada, et peavoolu parteide liikmeskonnad on saavutanud oma maksimaalse suuruse ja jätkavad vananemist või isegi kahanemist. Traditsiooniliste parteide kaugenemine valijatest soodustab niinimetatud ühe suve projektiparteide sündi ning kindlustab valimisliitude edu jätkumist kohalikel valimistel. Sellest tulenevalt on üsnagi tõenäoline, et juba lähitulevikus suureneb surve riigikogu valimistel valimisliitude osalemise lubamiseks. Eesti parteimaastik on ja jääb avatuks kõigile ning siin on ka praegu ruumi niši- ja populistlikele protestiparteidele, seda nii parteimaastiku paremal kui ka vasakul serval ning mõistagi ideoloogiliselt määratlemata keskosas. Seda, kas keegi tärkavatest projektiparteidest valimiskünnise ületab, näeme tõenäoliselt 2023. aasta riigikogu valimistel.

Full disclosure: Priit Kallakas on Reformierakonna liige

Allikad:

  1. Kölln A.-K. 2016, Party membership in Europe: testing party-level explanations of decline, Party Politics Vol. 22
  2. Ibid.
  3. Poguntke, T, Scarrow S.-E ja Webb P. 2016. Party rules, party resources and the politics of parliamentary democracies: How parties organize in the 21st century.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*