Pikemad valimisnimekirjad ei taga valimisedu

Valimisvaatlus (Priit Kallakas, Riho Kangur) ja Kaur Lumiste

Umbes kuu enne järjekordseid kohalike omavalitsuste volikogude valimisi avaldavad erakonnad ja valimisliidud järjestikku pressiteateid valimisnimekirjade esitamisest ning nende pikkustest. Sarnaselt mitteametlike võistlustega mõne aasta eest suurima erakonna tiitlile, pingutavad parteikontorid ja valimisliitude aktivistid võimalikult pika valimisnimekirja koostamise nimel.

Valimisvaatluse liikmed Priit Kallakas ja Riho Kangur koostöös Tartu ülikooli statistilise matemaatika doktorandi Kaur Lumistega leidsid põhjaliku analüüsi järel, et valimisnimekirjade pikkusel on teatud maani tugev ja positiivne mõju valimistulemusele, kuid pikkade nimekirjade ihalus valimisedu ei taga. Uurimuse käigus selgus, et kohalikel valimistel on edukad just need erakonnad, mille häälesaak on kogunenud suuremate häälemagnetite taha, mitte need, millel hääled jaotuvad ühtlasemalt kõigi kandidaatide vahel. See tähendab, et kunstlikult valimisnimekirjade pikemaks ajamise asemel peaksid erakondade kontorid ja valimisliitude aktivistid keskenduma kampaania tegemisele esinumbritele.

Eestlased kaugenevad igapäevasest poliitikast

Kohalike volikogude valimistel, mis seekord peetakse vahemikus 5. kuni 15. oktoober, osaleb kokku 434 valimisnimekirja 11 840 kandidaadiga. Mitte kunagi varem ei ole taasiseseisvunud Eestis pandud kohalikel valimistel välja nii vähe valimisnimekirju kui tänavu. Peale valimisnimekirjade vähenemise on märgatavalt langenud ka kandideerivate poliitikute arv. Võrreldes nelja aasta taguste valimistega on valimisnimekirjades ligi 3000 kandidaati vähem. Ainult taasiseseisvumise järgsetel esimestel KOV valimistel, 1993. ja 1996. aastal, konkureeris volikogude kohtadele vähem poliitikuid kui tänavu. Samuti ei ole mitte kunagi pärast Eesti taasiseseisvumist KOV valimistel kandideerinud nii vähe üksikkandidaate kui praegu (Tabel 1).

Tabel 1. KOV valimiste osaluse üldstatistika 1993-2017
KOV valimiste aasta Nimekirjade arv Kandidaadid Üksikkand. Erakondade nimekirjad Erakondade osakaal kõigist nimek.
1993 844 8971 807 106 12,6
1996 773 11128 409 122 15,8
1999 768 12801 159 180 23,4
2002 874 15203 121 632 72,3
2005 912 14656 67 726 79,6
2009 912 15322 159 588 64,5
2013 923 14784 101 631 68,4
2017 434 11840 59 271 62,4

Autorite arvutused vabariigi valimiskomisjoni andmete põhjal

Muutuste peamiseks põhjuseks on haldusreform, mille tulemusena kadus Eesti kaardilt ligi 130 omavalitsust. Samas ei saanud reform kaotada ligi viiendikul kandidaatidest tahet kohaliku elu edendamises kaasa lüüa. Haldusreform võis mõningaselt vähendada erakonna kontorite ja valimisliitude motivatsiooni leida iga hinna eest nimekirja kandidaate, kuid sellest olulisemana, on Eesti poliitmaastikul on arenemas teine ühiskondlik trend, mis on poliitilise klassi kinnistumine ja inimeste kaugenemine igapäevapoliitilistest protsessidest.

Kõigis Eesti erakondades, välja arvatud Keskerakonnas ja EKRE-s, on liikmeskonna juurdekasv pidurdunud ning liikmete arv langustrendis. Tendentsi sügavamaid põhjuseid tuleks analüüsida kindlasti pikemalt, kuid on selge, et see on avaldanud mõju ka kandidaatide arvu üldisele langusele. Selle arengu ilmekas kinnitus on just erakondade nimekirjades kandideerinud inimeste arvu järsk langus. Kui 2013. aasta KOV valimistel kandideeris parteide esitatud nimekirjades üle Eesti 9393 inimest, siis tänavu on erakonnad üles seadnud üle 2000 nime vähem ehk 7143 kandidaati. Samal ajal on valimisliitude nimekirjades kandideerivate inimeste arv langenud enam kui 600 inimese võrra, 5290 kandidaadilt 4650-le.

Müüt pikkadest nimekirjadest

Valimisedu salaretseptis on kümneid kontrollitavaid ning paratamatult ka juhuslikke muutujaid, mis koosmõjus küpsetavad valimistulemuse. Erakonnad näivad uskuvat, et mida pikem on kandidaatide loetelu, seda suurem on valimisedu. Kuna iga hääl võib osutuda kaalukeeleks, on erakonnad veendunud, et kui inimene juba nende ridades kandideerib, siis tõenäoliselt tuleb sealt vähemalt üks lisahääl, mis vastasel korral võib kuuluda mõne konkurendi häälekorvi.

Pikkade nimekirjadega soovitakse avalikkusele tõestada ka organisatsiooni võimekust aktiivsete inimeste mobiliseerimisel ning näidata üldist populaarsust. Osaliselt pikad nimekirjad erakondade võimekust ja populaarsust kindlasti peegeldavadki ja on üks indikaatoreid valimistulemuse ennustamisel, kuid väline kuvand võib olla vägagi petlik.

Pikkade nimekirjade koostamise teel võib asetseda palju reputatsioonimiine, mis võivad erakonna tehtud pingutused kerge vaevaga õhkida. Lood inimestest, kes leiavad enda teadmata oma nime mõne erakonna valimisnimekirjast, heidavad varju kogu erakonnale. Pikimat nimekirja ihates on erakondadel keeruline kontrollida kõigi inimeste taustu ja nii satuvad nimekirjadesse kandidaadid, kes on süüdimõistetud kurjategijad, KGB endised agendid või sotsiaalmeedias kultuuritult, taktitult, ebaeetiliselt või muul moel negatiivset tähelepanu toonud avaldusi teinud inimesed. Pelgalt kvantiteedile mõeldes satuvad nimekirja ka kandidaadid, kelle poolt ei pruugi hääletada ka lähisugulased ning aeg-ajalt unustavad nad ka ise hääletama minna. Ainuüksi 2013. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideeris Eesti suuremates linnades valimiskünnise ületanud erakondade ja valimisliitude nimekirjades üle 110 kandidaadi, kes kogusid ühe hääle või jäid ka sellest sootuks ilma. See näitab, et erakonnad, mis on panustanud nimekirjade kunstlikku pikendamisse märgatavat ressurssi, oleks saanud seda tõenäoliselt targemini ära kasutada.

Viis KOV valimist, 10 linna, 566 valimisnimekirja ja 12 000 kandidaati

Valimisvaatluses soovisime kontrollida pikkade nimekirjade müüdi paikapidavust. Meile teadaolevalt ei ole nii põhjalikult varem valimisnimekirjade pikkuse mõju valimisedusse politoloogias ja eriti Eesti poliitmaastikul uuritud.

Vaatluse alla võtsime viis viimast KOV valimist, alates 1999. aastast. Oma tähelepanu fookustasime kümnele Eesti linnale (Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu, Rakvere, Kuressaare, Jõgeva, Haapsalu, Viljandi ja Võru). Keskendusime suurematele linnadele, kuna usume, et valimisnimekirjade moodustamise dünaamika erineb suuremates linnades väikeste omavalitsustega võrreldes märgatavalt ning neid ei ole võimalik sama joonlauaga mõõta. Samuti on väiksemates omavalitsustes arvuliselt lühemates valimisnimekirjades ebaproportsionaalselt suur roll esikandidaadil, mis oleks meie leide soovimatult võimendanud.

Linnades võtsime luubi alla valimisnimekirjad, mis ületasid viieprotsendise valimiskünnise või jäid napilt selle alla (nt. Vaba Tallinna Kodaniku valimisliit neljaprotsendise toetusega 2013. aasta KOV valimistel Tallinnas). Kokku moodustus meie valim 566 valimisnimekirjast ja ligi 12 000 kandidaadi tulemusest.
Oluline on rõhutada, et nimekirjade edu vaatlesime ringkondade põhiselt. See tähendab, et näiteks Tallinnas ei olnud meile oluline vaadata ülelinnaliselt valimisnimekirjade pikkust, vaid valimisringkondades (Haabersti, Kesklinn, Kristiine jne.) üles seatud nimekirju.

Süvenev suurusehullus

Vahemikus 1999 kuni 2013 võttis suuremates linnades valimistest osa ligi 700 valimisnimekirja. Oma uuringusse võtsime neist 566 edukamat ehk nimekirjad, mis kogusid vähemalt neljaprotsendise toetuse. Valimisnimekirju analüüsisime kolmest lähtepunktist. Esiteks tahtsime kontrollida väidet, et valimisnimekirja edu sõltub eelkõige valimisnimekirja esinumbrist ja suuremate häälemagnetite edust. Teiseks vaatlesime, kas ja kuidas mõjutab poliitiline konkurents ehk ringkonnas võistlevate erakondade ja valimisliitude arv valimisnimekirjade pikkust ning erakondade ja valimisliitude valimisedu. Viimaseks, kuid kõige olulisemana analüüsisime valimisnimekirjade pikkuse mõju valimistulemustele ning arvutasime välja 1999. kuni 2013. aastate KOV valimiste optimaalseima valimisnimekirja suuruse.

Aastatel 1999 kuni 2013 peetud kohalikel valimistel osalenud valimisnimekirjad muutusid iga valimisaastaga üha pikemaks. Kui 1999. aasta KOV valimistel oli suuremate omavalitsuste valimisringkondades osalevate nimekirjade keskmine pikkus 15,7 inimest, siis aastaks 2005 kasvasid nimekirjad keskmiselt 32,1 kandidaadini ning jõudsid 2013. aastal pikkade nimekirjade kultuse tipphetkel keskmiselt 39,2 kandidaadiga nimekirjadeni. Aastal 2017 on nimekirjade koostamises aset leidnud põhimõtteline muutus ning keskmisesse valimisnimekirja suuremates linnades kuulub 27 kandidaati.

Läbi aegade pikim valimisnimekiri ühes valimisringkonnas moodustati 2009. aastal Narvas, kus Keskerakond pani volikogu 31 kohale kandideerima 140 kandidaati. Tulenevalt piirkondliku poliitmaastiku eripärast oli see nimekiri ka väga edukas ja kogus 76 protsenti kõigist häältest.

Pikki nimekirju on taga ajanud teisedki erakonnad ja valimisliidud. Aastal 2013 konkureeris Reformierakonna ridades üheksamandaadilises Nõmme valimisringkonnas 67 inimest. See on 7,4 korda rohkem inimesi kui ringkonnas väljajagatavate mandaatide arv. Reformierakonnale pikkade nimekirjade taktika edu ei toonud ning ringkonnas koguti „vaid“ 18,5 protsendi jagu valijate toetust.

Kastaneid tulest toovad liidrid ja raisatud kandidaadid

Analüüsis vaatasime kui suure osa erakondade üldisest häälesaagist on kogunud häälekogujate 10-protsendine edurivi ehk esimene detsiil. See tähendab, et sajaliikmelise valimisnimekirja puhul uurisime kui suure osa nimekirja häälte koguarvust võtsid kümme suurema toetusega kandidaati. Valimist jätsime sihilikult välja ühe kuni nelja kandidaadiga kääbusnimekirjad, mille tulemused erinesid üldistest tulemustest märgatavalt ja seega oleks kallutanud tulemusi ebaproportsionaalselt palju.

Vaadeldud 14 aasta jooksul kasvas pidevalt nimekirjade suuremate hääletoojate osakaal. Kui 1999. aastal moodustasid nimekirjade suuremad hääletoojad vaid 54,1 protsenti, siis 2013. aastaks kasvas see 65 protsendini. Selle peamine põhjus on poliitilise klassi väljakujunemine ja tuntud poliitnägude kinnistumine inimeste valikutes. Samuti mõjutas liidrite esiletõusu üleriikliku kampaania aktiivsem kasutamine, mis on eelkõige suunatud ringkondade esinumbritele.

Joonis 1 - Kõrgeima ja madalaima detsiili osakaal häälte arvust

Vastupidiselt nimekirjade esiotsa mõjukuse kasvule, langes viimastel viitel kohalikel valimistel nimekirja edukuselt teise poole tähtsus valimistulemuse kujundamisel (Joonis 1.). Valimisnimekirjade edukuselt teise poole kandidaatide osakaal langes ligi 14 protsendilt 1999. aastal 8,4 protsendini 2013. aastal. Kui aga vaadelda proportsionaalselt esiotsaga vaid häälesaagilt nimekirja alumist detsiili, siis nende osakaal terviklikust häälesummast on niivõrd marginaalne, et neid kandidaate võib nimetada raisatud kandidaatideks.

Nimekirjade tagumise otsa kandidaatide olematu mõju valimistulemusele on selge viide nimekirjade kunstlikule pikendamisele ning suurima üldnumbri jahtimisele. Selle asemel, et lisada valimisnimekirja kandidaate, kel puudub isiklik ambitsioon või ka potentsiaal esinduskogusse pääseda, peaksid erakonnad ja valimisliidud keskenduma esinumbrite valimistulemuse võimendamisele.

Suuremate häälemagnetite mõju olulisuse kontrollimiseks kasutasime Gini koefitsiendi meetodit, mis kajastab häälte jaotumise ebavõrdsust valimisnimekirjas. Kui hääled jaotuksid kõigi nimekirjas olevate kandidaatide vahel võrdselt, oleks Gini koefitsiendi väärtus „0“ ja kui kõik hääled oleks koondunud ühele kandidaadile, siis vastaks Gini koefitsient „1-le“. Analüüsist koorus välja selge muster, et mida suurem on populaarsemate häälemagnetite osakaal nimekirja häälesummast, seda parem on valimistulemus (Joonis 2.). See kinnitab veelkord, et parteid peaksid keskenduma eelkõige esinumbrite reklaamimisele.

Kandideerivate nimekirjade arv ei mõjuta nimekirjade pikkust

Teiseks soovisime kontrollida väidet, et mida vähem osaleb valimistel erakondi ja valimisliite, seda pikemad on valimisnimekirjad ja seda parem on valimistulemus. Eeldasime, et kohalikus elus kaasa lüüa soovivatel inimestel ei ole tähtis mitte erakonna või valimisliidu nimi, vaid põhimõtteline võimalus kandideerida ja kodukandi elu edendada. Seepärast kontrollisime, kas madalama poliitilise konkurentsiga ringkondade aktiivsed inimesed koonduvad olemasolevatesse nimekirjadesse, sõltumata nende võimalikust ideoloogiast. Analüüsist selgus, et sellest, kas ringkonnas kandideerib kolm, viis või kümme nimekirja, ei sõltu valimisnimekirjade pikkus ega ka valimistulemus.

Kolmandaks, kuid meie uurimuses kõige olulisemana, vaatasime, kas pikemad nimekirjad annavad valimistel eelise. Esmalt kontrollisime väidet, et mida pikem on valimisnimekiri võrreldes esinduskogu suurusega ehk nimekirja suhteline pikkus, seda parem on valimistulemus.

Ehkki võtsime analüüsi valimisse ainult kümme suuremat linna, kuna väiksemates omavalitsustes on nimekirjade koostamise põhimõtted märgatavalt erinevad, siis isegi selles valimis pidime täpsuse huvides jagama valimisringkonnad kahte kategooriasse. Keskmine ringkonnas välja jagatavate mandaatide arv meie valimis oli 16,7. Uurisime, kuidas mõjutab valimisnimekirja pikkus valimistulemust kuni 17 mandaadiga ringkondades ning eraldi sellest suuremates ringkondades. Reaalsuses tähendas see ainult Tallinna valimisringkondade (kõik alla 17-mandaadilised ringkonnad) puhul eraldi arvutuse tegemist. Samuti eemaldasime valimist viieprotsendi ulatuses äärmusi, mis oleks mõjutanud tulemusi ebaproportsionaalselt.

Valimistulemust mõjutavate faktorite põhjalikumaks uurimiseks teostasime regressioonanalüüsi. Mudeli eelduste täitmiseks teisendasime valimistulemuse logaritmi funktsiooniga. Kontrolltunnustena lisasime mudelisse aasta, kohaliku omavalitsuse ja erakonna indikaatorid (Mudel seletab 74 protsenti valimistulemuste hajuvusest).

Leitud andmete põhjal võib väita, et nimekirja pikkuse mõju valimistulemusele on tugev, kuid mitte lineaarne. See tähendab, et valimisnimekirjade pikkus mõjutab otseselt valimistulemusi, kuid kuni konkreetse piirini, millest edasi muutub nimekirja pikkus valimistulemuse määramisel ebaoluliseks. Tallinna alla 17 mandaadiga valimisringkondades on antud piir 3,5-kordne ringkonnas jagatavate mandaatide arv. Teistes Eesti suuremates linnades on see piir 2,57-kordne ringkonnas jagatavate mandaatide arv.  See tähendab, et Tallinna Keskklinna linnaosa valimisringkonnas, kus jagatakse välja 10 mandaati, oleks optimaalseim valimisnimekiri 35 inimesega. Pärnus seevastu, kus volikogus on 33 kohta, võiks olla valimisnimekirjad kuni 85 kandidaadi pikkused.

Tabel 2. Hinnatud mudeli põhiparameetrid
Koefitsient Std.viga t-statistik Statistiline olulisus
(Vabaliige) -5.3746 0.4501 -11.942 <0.0001 ***
Nimekirja suhteline pikkus 1.6581 0.1598 10.378 <0.0001 ***
Nimekirja suhteline pikkus^2 -0.3991 0.0532 -7.5 <0.0001 ***
Nimekirja suhteline pikkus^3 0.0298 0.0052 5.695 <0.0001 ***
Nimekirjade arv ringkonnas -0.0159 0.0334 -0.475 0.6348
Gini koefitsient 1.5923 0.2358 6.753 <0.0001 ***

Kokkuvõte

Eesti ühiskonnas toimuvad just praegu sotsiaal-demograafilised muutused, mis mõjutavad meie poliitmaastiku veel kaua. Mitte kunagi varem ei ole taasiseseisvunud Eestis pandud kohalikel valimistel välja nii vähe valimisnimekirju kui tänavu. Viimase kahe kümnendi jooksul toimunud kohalikel valimistel, ei ole kordagi kandideerinud kohalikesse esinduskogudesse vähem inimesi kui tänavu. Ehkki haldusreformil lasub nendes muutustes peamine „süükoorem“, ei ole see ainus põhjus. Eestlased kaugenevad sarnaselt teistele Lääne-Euroopa rahvastele igapäevastest poliitilistest protsessidest, mida kinnitab ka see, et Eesti erakondadel on keerulisem leida enda sekka uusi liikmeid ja poliitilisi kandidaate.

Liikmete ja igapäevasest poliitikast huvitatud inimeste vähenemisest hoolimata pingutavad, et moodustada võimalikult pikki valimisnimekirju, sest usutakse, et mida pikem on valimisnimekiri, seda parem on valimistulemus. Oma uurimuses leidsime, et vahemikus nimekirjade pikkustel on tõesti tugev seos valimistulemusega, kuid seda konkreetse piirini. Väikestes, alla 17 kandidaadiga valimisringkondades, on see meie arvutuste kohaselt 3,5-kordne ringkonnas jagatavate mandaatide arv ning suuremates valimisringkondades 2,57-kordne ringkonna mandaatide suurus. Pikematel nimekirjadel ei ole enam valimistulemustele mõju. Samuti ilmnes, et edukad on just need nimekirjad, mille häälesaak on võimalikult palju kontsentreerunud esinumbritele, mitte jaotunud ühtlaselt kõigi kandidaatide vahel. Seepärast peaksidki erakonnad ja valimisliidud nimekirjade kunstliku pikendamise asemel keskenduma esinumbrite reklaamimisele ja sisule.

Pikkade nimekirjade kultus puudutas 1999. aastani ka riigikogu valimisi, kuid 2002. aastal jõustunud riigikogu valimise seaduse muudatusega seati parlamenti ühe erakonna valimisnimekirja pikkuse ülemmääraks 125 inimest. Toonane justiitsminister Märt Rask ütles eelnõu esimesel lugemisel järgmist:

„…Nii peaks naabrile, sõbrale või tuttavale hääle andmise harjumus hakkama kaduma. Erakonnad lülitavad nimekirja kandidaadid, kelle riigikokku saamine on tõenäoline, nad ei pane nimekirja lihtsalt palju toredaid inimesi, kes võiksid mõne hääle koguda. Sellega suureneb kaheldamatult ka konkreetsete poliitikute vastutus ja süveneb erakondlik demokraatia“.

Autorid ei soovita KOV valimistel osalevatele nimekirjadele ülempiiri seadmist, sest ühiskondlikud arengud vähendavad niigi kandidaatide arvu poliitilistes protsessides. Samas kutsume erakondi loobuma pikkade nimekirjade võidujooksust ning keskenduma selle asemel rohkem sisule.

Artiklit toimetas keeleliselt Lauri Lippmaa (Valimisvaatlus)

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*