Noorte kadu parteidest on ühiskondlik mure

Priit Kallakas (toimetanud Lauri Lippmaa)

Erakondade liikmeskond peegeldab üsna hästi valijaskonda, kelle hääli parteid soovivad püüda. Sõltuvalt erakondade sisereeglitest saavad liikmed vähemal või rohkemal määral juhtkonda valida, aktiivsemad neist osalevad ka valimisprogrammide väljatöötamisel. Seeläbi mõjutavad parteis esindatud huvigrupid ja ealine koosseis nii erakondade programmiliste seisukohtade kujundamist kui ka nende avalikku nägu.

Eestis on kõigi erakondade liikmeskond vananemas, ja paraku näitab trend kiirenemise märke. Üks peapõhjus on noorte leige huvi poliitika vastu. Noored nii Lääne-Euroopas kui nüüd ka Eestis ei ühine enam massiliselt erakondade ega nende noorteorganisatsioonidega. Ka on poliitiline aktivism muutunud üha enam nišitegevuseks. Kui Eesti erakondade kasvamise ja kujunemise kuldajastul ehk aastatel 2000 kuni 2002 astus parteidesse 8470 kuni 30-aastast noort, nende hulgas ka praegune peaminister Jüri Ratas, siis 2015. aasta algusest on erakondadega liitumiseks allkirja andnud vaid 1161 samas vanuses poliitikahuvilist.

Noorte kadumine parteidest on olnud järsk ning vaid viimase kolme aastaga on kuni 30-aastaste arv Eesti erakondades langenud enam kui 3000 inimese võrra ehk ligi kolmandiku. Ühelt poolt on see tingitud teada-tuntud demograafilisest august, kuid rohkem kui seitsmekordne erinevus uue sajandi esimeste ja viimaste aastate vahel viitab eelkõige suurematele muutustele ühiskonnas, millest kirjutasin Valimisvaatluses aprilli alguses.

Vanusegruppide osakaal Eesti erakondades
Allikas: Äriregister, Priit Kallakase arvutused

Eesti erakondade keskmise vanuse võrdluses selgub üks selge ja ennustatav trend, mis tõukub ka parteide aetavast poliitikast. Parempoolsete erakondade (Reformierakond ja IRL) liikmed on nooremad kui vasakpoolsemat ilmavaadet esindavatel erakondadel. EKRE on siin reeglit kinnitavaks erandiks oma Rahvaliidu ajaloo tõttu (Rahvaliidu asutaja oli Eesti Perede ja Pensionäride Erakond), kuid kuna partei on oma avalikku retoorikat uue nime all märgatavalt muutnud, ei vanane EKRE liikmed teiste erakondadega võrreldes praegu ka nii märgatavalt. Vabaerakonna liikmete kõrge vanus on tingitud sellest, et suur osa nende asutajaliikmetest olid niiöelda „vana Isamaa“ liikmed, kellele on ajaga lihtsalt rohkem aastaid turjale kogunenud, kuid paraku pole Vabaerakonnal võimet ka uusi noori enda sekka meelitada.

Erakondade liikmeskondade keskmine vanus
Allikas: Äriregister, Priit Kallakase arvutused

Kerkiv probleem järelkasvuga

Uuringud kinnitavad, et inimeste karjääri ja sissetulekute tipp saabub üldjuhul 40. ja 50. eluaasta vahel. Naistel natukene varem kui meestel. Sama tõsiasi kehtib ka Eesti poliitmaastikul, kus alates 1995. aastast on poliitilise karjääri tipu ehk riigikogu valimiste kandidaatide, parlamendi liikmete ja ministrite keskmine vanus jäänud täpselt inimese eluea viiendasse kümnendisse. Seda on äärmiselt oluline tähele panna, kuna näitab, et hoolimata erakondade ja kogu elanikkonna üldisest vananemisest, ei vanane poliitiline eliit ehk teisisõnu, kõik parteid vajavad edukaks toimimiseks tegusat keskealiste põlvkonda. Paljud võivad naiivselt loota, et tegusaimas eas poliitikud astuvad oma parimates aastates poliitareenile parteiväliselt, kuid reaalsus on, et keskealiste rahvaesindajate põlvkond ei teki õhust ja armastusest, vaid üldjuhul on see loodud ja kasvatatud juba erakondade sees, mis toob meid tagasi parteidele eluliselt oluliste noorte juurde.

Liikmeskonna vanuselise koosseisu põhjalikumaks analüüsimiseks jaotasin parteide liikmed nelja vanusekategooriasse: 18-30, 31-45, 46-60 ning 61 ja vanemad. Antud vanusegruppidel on ühiskonnas enam-vähem võrdne osakaal ning neil üksteisest erinevad huvid ja väärtused, mistõttu on just nende gruppide osakaalu oluline vaadata. Organisatoorselt tugeva erakonna tunnuseks võiks olla võimalikult ühtlane vanuseline jaotus, mis seob erakonna erinevate ühiskonnagruppidega ning tagab põlvkondade sujuva vahetuse.

Eesti parteidest on liikmeskonna vaatenurgast parima tasakaalu ja potentsiaaliga Reformierakond ja IRL. Mõlemal on loodud hea pinnas vähemalt 15 aastaks, et oma erakonnast kasvatada välja tegus poliitiline eliit. Samuti on neil igas vanusegrupis piisavalt liikmeid, see võimaldab neil kujundada tasakaalukat programmi ja samastuda erinevate vanusegruppidega.

Hoolimata noorte madalast osakaalust erakonna liikmeskonnas, ei pea ülemäära muretsema ka Keskerakond ja EKRE. Keskerakonnal on küll kuni 30-aastaseid liikmeid vaid 9,2 protsenti liikmeskonnast, kuid reaalarvudes tähendab see 1373 noore keskerakondlase olemasolu, kelle seast ei tohiks tulevikus olla probleem uusi boroditšeid ja kõlvarteid vormida. EKRE-ga on seevastu viimastel aastatel üha rohkem noori liitunud, näiteks alates 2015. aastast on rahvuskonservatiividega ühinenud üle 250 noore, samal ajal kui noorusliku erakonna lipulaevaks peetavas Reformierakonnas on selle ajaga liitumisavalduse esitanud 174 noort poliitikahuvilist.

Tumedamad murepilved kogunevad see-eest sotsiaaldemokraatide ja Vabaerakonna kohale. Sotsiaaldemokraatide liikmeskond vananeb parlamendierakondadest kõige kiiremini ning neil on üle 2300 liikme, kes on vanemad kui 61 eluaastat, samal ajal kui kuni 30-aastaseid oli erakonnal märtsi alguse seisuga vaid 388. Vabaerakonnal on liikmete olukord veelgi kesisem ja neil on noorima vanusegrupi liikmeid vaid 62, mis ilmselgelt ei ole pikemas perspektiivis jätkusuutlik, kuid eelkõige peab erakond enne enda sisulise tegevuse mõtestama, alles seejärel on võimalik ka uusi liikmeid värbama hakata.

Vanusegruppide osakaal erakondade liikmeskondadest
Allikas: Äriregister, Priit Kallakase arvutused

Järgmise kahe valimistsükli jooksul ei juhtu Eesti erakondade liikmeskondadega midagi katastroofilist, kuna parteid on viimasel kümnel aastal endale piisavalt liikmeskonda kogunud. Samas on selge, et parteid ei ole noorte jaoks enam atraktiivsed ning nendega ühineda soovijaid on üha vähem. See ei tekita pikemas perspektiivis probleeme mitte ainult erakondadele, vaid kogu ühiskonnale, sest loomulik verevahetus võimukoridorides pidurdub. Juba lähiajal tuleks nii parteidel kui ka poliitikakujundajatel mõelda, kuidas suurendada noorte huvi ühiskonnas toimuva ja poliitika vastu tervikuna, et säilitada kaasatus poliitilistes protsessides, kas läbi erakondade või nende veel eksisteerimata alternatiivide.

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*