Naiste enamus parteides ei peegeldu veel nende mõjuvõimus

Priit Kallakas

Erinevalt „Vanade demokraatiate“ erakondadest, on Eesti parteides naisi meestest rohkem. Selle tingivad eeskätt poliitiliste traditsioonide erinevus kui ka Eesti demograafiline olukord, mis soodustab naiste domineerimist.

Erakondade soolist tasakaalu mõjutavad üldjuhul enim naised, kes on vanemad kui 61 eluaastat. Selles vanusegrupis on Eestis ligikaudu 10 400 naist ja 7400 meest.

Vaadeldes samas Eesti peavoolu erakondade juhatuste soolis-vanuselist koosseisu, selgub, et enamus otsustajatest tuleb vanusegruppidest 31 kuni 45 ja 46 kuni 60 eluaastat. Seetõttu ei saa väita, et naiste suur osakaal erakondade liikmeskondades mõjutaks hetkel märgatavalt parteide teostatavat poliitikat. Samas eeldavad parteid, et kõige rohkem valijaid käib valimas just pensionäride seast, seetõttu on eakamad parteiliikmed erakondadele antud valijagrupis ühtlasi ka parimaks otsesuhtluse kanaliks.

Ehkki praegu on kõige aktiivsemas ja nn otsustajate vanusegrupis mehi mõnevõrra rohkem kui naisi, siis juba lähitulevikus muutub ka see vanusegrupp naiste pärusmaaks. See omakorda mõjutab tõenäoliselt naiste osakaalu parteide juhtorganites, parlamendis ning ka valitsuses.

Naiste osakaal erakondade liikmeskondades jätkab kasvamist, seda eeskätt demograafiliste mõjude tõttu. Ainult IRL-i ja Reformierakonna liikmeskonna kohta saab eeldada, et partei juhtorganites saavutavad enamuse naised, kes hakkavad kujundama ka erakonna teostatavat poliitikat.

Ehkki sotsiaaldemokraatide liikmete seas on naisi märgatavalt rohkem kui mehi, on kahes nooremas vanusegrupis mehi ja naisi praktiliselt võrdselt. See tähendab, et sooline jaotus ei hakka lähitulevikus erakonna juhatuses otsuste langetamist olulisel määral mõjutama.

Vabaerakonna liikmeskonna tulevik on täielikult parteijuhtide kätes. Hetkel on Vabaerakond meestekeskseim partei, kuid kuna liikmete arv on erakonnal veel väga väike, siis on mõtestatud laienemiskampaaniaga võimalik muuta end atraktiivsemaks ka naisvalijaile.

Keskerakonna ja EKRE liikmete seas suureneb naiste ülekaal veelgi, kuid seda eeskätt vanemate naiste arvelt. Lisaks arvestades, et lisanduvate noorliikmete seas on mehi ja naisi ligilähedaselt sama palju, viitab see võimalusele, et nende parteide otsustusprotsess jääb küllaltki meestekeskseks ka tulevikus.

Analüüsi leiud:

  • Eesti erakondadesse kuulub 54 protsenti naisi ja 46 protsenti mehi. Euroopa „Vanades demokraatiates“ on naisi erakondades keskmiselt 37 protsenti (2015. aasta aprilli seisuga kuulus Eesti erakondadesse 32 088 naist ja 27 440 meest).
  • Esmakordselt ületas naisparteilaste arv meeste oma 2004. aastal, naiste osakaal jätkab tõusu.
  • Eesti erakondade liikmeskondades domineerivad 61+ naised ning 31- kuni 45-aastased mehed ja sama vanusegrupi naised.
  • Enim naisi on EKRE-s (58 protsenti), kõige vähem Vabaerakonnas (36 protsenti).
  • Reformierakonna liikmeist on 18,6 protsenti naised vanuses 18 kuni 30 eluaastat,  EKRE-l ja Vabaerakonnal on sama näitaja ligi neli protsenti.
  • EKRE liikmeskonnast moodustavad 61+ naised 28,2 protsenti, Keskerakonna liikmetest 24,7 protsenti. IRL-is ja Reformierakonnas on vastav näitaja 9,3 ja 9,2 protsenti.

Naised on erakondadele lojaalsemad

Naistega või naisteta, selles ei ole küsimust. Retooriliselt on asi selge, poliitikas peaks tegutsema senisest rohkem naisi, kuid kas ja mida erakonnad selleks ise ette võtavad, on omaette küsimus.

Naiste osalus poliitikas tõstab valijate usaldust poliitiliste institutsioonide vastu. Politoloogid Leslie Schwindt-Bayer ja William Mishler leidsid, et valitsused, milles on arvestatav osa naisi, näivad valijatele demokraatlikumad ja usaldusväärsemad kui need valitsused, kus naisi pole või on minimaalselt (Schwindt-Bayer ja Mishler 2005).

Naised moodustavad rohkem kui poole valijaskonnast ja nende valimiseelistuse kujunemisel mängib ääretult tähtsat rolli samastumise võimalus konkreetse erakonna või kandidaadiga. Seetõttu oleks laiahaarde erakondadel oluline, et nende kandidaatide seas ja juhtorganites oleks arvestataval hulgal naispoliitikuid, kes võimaldaksid naisvalijatel end parteiga samastada ja erakonnale valimistel oma hääl anda.

Loomulikult ei pruugi sugu olla ainsaks kriteeriumiks valimisotsuse langetamisel, kuid alahinnata seda faktorit kindlasti ei tohiks. Sama kehtib ka erakondade liikmeskondade soolise tasakaalu kohta. Kui erakonnad on sooliselt „tasakaalus“ ja nähtavatel positsioonidel tegutsevad ka naised, siis see suurendab läbi positiivse eeskuju ka naiste osakaalu erakondadega liituvate inimeste seas (Lawless ja Fox 2004).

Lisaks valijate ja potentsiaalsete erakondadesse astujate silmis positiivse kuvandi loomisele, on naised erakondadele vägagi vajalikud igapäevases tegevuses. OSCE 2014. aastal avaldatud naiste poliitikas osalemise analüüs tõi välja, et naisliikmed on meestest aktiivsemad kampaaniategijad.

Naised olid meelsamini nõus osalema tänavakampaanias, tegema ukselt-uksele kampaaniat ning on erakondadele lojaalsemad kui mehed, seda eriti sellisel juhul kui erakonda ei saada valimistel edu (OSCE 2014). Vabatahtlikkus on uuringu kohaselt eriti kõrge just noorema vanusegrupi naiste seas, mis tähendab, et erakondadel peaks olema sihipärane huvi haarata oma liikmeskonda ja noorteorganisatsioonidesse noori ja tegusaid naisi.

Antud artiklis keskendun eelkõige erakondade liikmeskondade tasandile. Naiste osalus parteide liikmeskondades peegeldab naiste üldist huvi poliitika ja ühiskonnas toimuva vastu, kuid veelgi olulisemana, näitab soolist koosseisu erakonna juhtorganeid valivas kogus. Ehkki mitmes Eesti peavoolu erakonnas, nagu Keskerakond, Sotsiaaldemokraadid ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, ei korraldata juhatuse ja esimehe otsevalimisi (juhtorganid valitakse läbi delegaatide süsteemi), siis ka selle delegaatide kogumi valivad, kas otseselt või kaudselt, tavaliikmed.

Naiste osakaalu näitaja kõrval on oluline silmas pidada ka, millisesse vanusegruppi naised erakondades kuuluvad ning mis rolli nad erakonnas täidavad. Kui erakonnas domineerivad kas eakamad või noored naised, siis see küll tähendab, et naised mõjutavad erakonna üldist soolist tasakaalu, ent ei mõjuta poliitikakujundamist. Sestap vaatlengi eraldi ka naiste osakaalu erakondades vanusegruppide lõikes.

Naiste kõrge osakaal Eesti erakondades on Euroopas haruldane

„Vanade demokraatiate“ poliitika on olnud läbi ajaloo meeste mängumaa. Ehkki parteid muutusid 20. sajandi viimastel kümnenditel laiahaardeliseks (püüavad haarata kõiki valijaskondi), ei ole naiste osakaal Lääne- ja Lõuna-Euroopa erakondades märgatavalt kasvanud. Eeskätt seetõttu, et parteide liikmeskonnad on Euroopas püsivas langustrendis ja uusi liikmeid, sealhulgas kaasaegsete väärtushinnangutega naisi, ei lisandu nii märkimisväärselt, et see muudaks erakondade terviklikku soolist tasakaalu.

„Vanades“ Euroopa demokraatides on naiste keskmine osakaal erakondades 37,1 protsenti (Joonis 1). Naiste osakaal on madalam Lõuna-Euroopa riikides ja kõrgem Lääne-Euroopas. Eesti paistab selles võrdluses silma suure erandina, sest alates 2004. aastast on Eesti erakondades naisi meestest rohkem. 2015. aasta aprillis küündis naiste osakaal juba 54 protsendini ja see trend on selges tõusjoones (Joonis 2).

Joonis 1

Naiste osakaal Euroopas 2015(2)

Lääne- ja Lõuna-Euroopa ning Eesti erakondade soolise tasakaalu erinevuse põhjuseid tasub otsida eelkõige riikide ajaloost ja demograafiast.

„Vanade“ demokraatiate erakonnaliikmed võivad olla aastakümnete pikkuse parteistaažiga ja eelmise sajandi keskel ja ka teisel poolel valitsesid ühiskondades soorollid, mille kohaselt oli poliitika tegemine eelkõige meeste pärusmaa.

Uuel põlvkonnal seevastu ei ole enam nii suurt huvi erakondade vastu, kuna nad saavad mõjutada otsuste langetamist muude kanalite, nagu sotsiaalmeedia ja laiem kodanikuühiskond, kaudu. Samuti pole uuele põlvkonnale parteisid niivõrd enam vaja info saamiseks või karjääri edendamiseks, nagu oli seda 20. sajandi keskel ja teisel poolel (Kallakas 2010).

Ehkki taasiseseisvunud Eesti parteimaastiku kujunemise algusaastail oli naiste osakaal erakondades samuti küllaltki väike, siis majanduse ja heaolu kasvades, said ka naised rohkem aega tegeleda eneseväljenduslike väärtustega ja soostusid liituma erakondadega.

Eestis mõjutavad naiste suurt osakaalu erakondade liikmeskondades veel ka demograafilised mõjurid, eeskätt meeste madal eluiga. Eriti teravalt paistab see silma parteide liikmeskondade vanemates vanusegruppides.

Seega ei saa väita, et Eesti naistel oleks suurem huvi poliitika vastu kui Lääne- ja Lõuna-Euroopa naistel, pigem peitub Eesti naiste suurema esindatuse põhjus ühiskondlikes traditsioonides ja rahvastiku demograafias.

Joonis 2

Sooline tasakaal 1995-2015

Eesti parteides käib põlvkondade vahetus

Erakondade vanuseline koosseis peegeldab Eesti parteimaastiku ealist representatiivsust ning annab hinnangu ka parteide jätkusuutlikkusele. Erakondade liikmeskonnad olen jaganud nelja kategooriasse: 18- kuni 30-aastased, 31- kuni 45-aastased, 46- kuni 60-aastased ning 61-aastased ja vanemad parteiliikmed. Antud vanusegruppidel on üksteisest erinevad huvid ja väärtused ning erakondade vanuselist koosseisu analüüsides, on võimalik näha, millistele sihtgruppidele peaks partei teoreetiliselt panustama.

Kartelliparteide teooria kohaselt on erakondades pidurdumas noorte liikmete pealetulek ning erakonnad on pidevalt vananemas. Noorte eemaldumine parteidest on esiteks tingitud alternatiivsete vaba aja veetmise võimaluste tekkimisest. Samas on tõusnud üldine haridustase ja materiaalne heaolu, mis teeb noori riigiinstitutsioonidest sõltumatumaks, ning seetõttu kaob eluline vajadus partei tegemistes kaasa lüüa. Noorte taandumine poliitikast mõjutab vägagi oluliselt uute poliitikute kasvatamist ning võib saada saatuslikuks teguriks erakonna jätkusuutlikkusele.

Aktiivsusastmelt ei ole see vanusegrupp ühtlane. Paljude noorte jaoks on erakond eelkõige sotsiaalne klubi, kus sõpradega aega veeta. Teisalt kuuluvad sellesse vanusegruppi ka äsja haridustee lõpetanud noored, kes võivad soovida kasutada parteisid ära poliitilise töökoha saamiseks ja alustada oma poliitkarjääri. Need viimased noored on kindlasti väga aktiivsed ja erakonnas nähtavatel positsioonidel, kuid ei mõjuta veel poliitikate kujundamist, kuna ei ohusta veel otseselt juba võimul olevaid vanemaid poliitikuid.

Vanusegruppi 31 kuni 45 kuuluvad juba erakondade liidrid, kes kujundavad nii partei kui riigi poliitikat. Kui selle vanusegrupi lõpus pole parteiliige valimistel osalenud, siis on vähetõenäoline, et ta seda ka hilisemas elus teeks. Seega, antud vanusegrupi võib jagada kaheks, tõsi, mitte küll võrdseks grupiks – eliit ja tavaliikmed. Samas realiikmete puhul võivad selles vanusegrupis inimesed olla väga aktiivsed erakondade meelelahutuslikel üritustel, kuid üldjuhul ei lööda enam kaasa tänavakampaaniates ega programmitöörühmades.

Kolmandas vanusegrupis (46- kuni 60-aastased) on rahvusvahelisel tasandil kõige rohkem parteieliiti ja esinduskogudesse kuuluvaid parteiliikmeid. Parimas tööeas inimesed on oma varasema karjääriga saavutanud selles vanuses teatud prestiiži ja sotsiaalse kapitali ning kasutavad seda oskuslikult ära. Samas, Eestis ei pruugi see hetkel paika pidada, sest toimumas on poliitikute põlvkondade vahetus. Antud vanusegruppi hakkab ajutiselt asendama noorem põlvkond, kes on hetkel 30-ndate eluaastate lõpus, kuid kes peagi jõuavad ka ise 46- kuni 60-aastaste vanusegruppi, taastades sellega ka Eestis rahvusvahelises mõistes „normaalsuse“.

Neljandasse ehk kõige vanemasse vanusegruppi kuuluvad võib-olla kõige aktiivsemad parteiliikmed. Eakatel on kõige rohkem vaba aega ning soovi sotsiaalselt aega veeta. Vanematel inimestel on ka maailmavaade juba välja kujunenud ning parteisid toetatakse enamasti ka kogu südamega. Kuna parteid eeldavad, et kõige rohkem valijaid käib valimas just pensionäride seast, siis on ka eakamad liikmed parteidele sageli parim kommunikatsioonikanal oma suure valijaskonnaga.

Vanim vanusegrupp ei ole siiski enam väga oluline poliitikate kujundamise vaatenurgast, sest sinna kuuluvatel erakonnaliikmetel ei ole üldjuhul enam poliitilisi ambitsioone ega soovi aktiivselt valimisprogramme koostada. Samas arvestades, et valijaskonnas on eakatel inimestel väga suur osakaal, siis valimisnimekirjades peab alati olema esindatud vanemaid inimesi, kes oleksid vanemale vanusegrupile samastumisobjektiks. Seetõttu on erakondadele oluline, et neil oleks nimekirjas aktiivseid vanureid, kes kaitseksid erakonna seisukohti rohujuure tasandil.

Mõistagi on igas vanusegrupis säravaid erandeid. Nagu on valitsuses olnud noori 26-aastaseid ministreid ja riigikogus 21-aastaseid saadikuid, on ka erakonna juhtfiguure, kes kuuluvad kõige vanemasse vanusegruppi ning ühtlasi mõjutavad nii partei kui ka kogu riigi käekäiku.

Erakondade liikmeskondades domineerivad eakamad naised

OSCE riikide erakondades domineerivad 45- kuni 64-aastased mehed (OSCE 2014, lk 32). Kitsa soolis-vanuselise grupi valitsemine viib parteide kaugenemiseni valijatest ning hakkab lõpptulemusena langetama erakondade liikmete arvu.

Eestis seevastu näeme soolis-vanuseliste gruppide võrdluses, et kõige arvukam on üle 61- aastaste naiste vanusegrupp, kuhu kuulub 10 337 naist. Sellele grupile järgnevad vägagi võrdselt 31- kuni 45-aastased mehed ja sama vanusegrupi naised, vastavalt 8467 ja 8328 liikmega. Ehkki see vanusegrupp jääb tuhande inimese võrra alla 61+ vanusegrupile, on see Eesti parteimaastikul siiski mõjukaim ja nähtavaim kontingent, mida võib riigikogu ja valitsuse praegust koosseisu vaadates nimetada Eesti poliitiliseks eliidiks ja otsustuskeskmeks.

Kõige vähem on erakondlasi 18- kuni 30-aastaste vanusegrupis, kus on 5116 naist ja 4618 meest. Ühelt poolt on see tingitud sellest, et antud vanusegrupp on vähemalt kolme aastakäigu võrra väiksem kui teised vanusegrupid, kuid peegeldab kindlasti ka negatiivse iibe mõju ja vanusegrupi suhtelist väiksust ühiskonnas.

Joonis 3

Sooline jaotus vanusegrupiti 2015

Naiste osakaalu jätkuva suurenemise tingib ühelt poolt naiste märkimisväärne ülekaal kõige vanemas eagrupis. Vanemad inimesed, ja eriti naised, ei kirjuta erakondadest lahkumisavaldusi niivõrd kergesti kui nooremad parteilased (Kallakas 2010).

Arvestades veel antud vanusegrupi demograafilisi näitajaid ehk naiste pikemat eluiga ning vaadeldes ka vanuselt järgmise (46- kuni 60-aastaste) grupi soolist jaotust, võib kindlalt väita, et erakondade vanemad liikmed hakkavad veelgi enam mõjutama erakondade soolist tasakaalu. Lisaks ei saa märkimata jätta, et ka kõige nooremas vanusegrupis ehk erakondade noorliikmete seas domineerivad naised.

Seega võime erakondade liikmeskondi tervikuna vaadeldes järeldada, et ehkki praegu on kõige aktiivsemas ja nn otsustajate vanusegrupis mehi mõnevõrra rohkem kui naisi, siis juba lähitulevikus muutub ka see vanusegrupp naiste pärusmaaks. See mõjutab tõenäoliselt omakorda naiste osakaalu kasvu parteide juhtorganites, parlamendis ning ka valitsuses.

Naiste suurim osakaal on EKRE-s, väikseim Vabaerakonnas

Riigikogus esindatud erakondade liikmeskondades on kõige rohkem naisi EKRE ridades (Joonis 4). See võib tunduda mõnevõrra üllatuslik, kuna riigikogu EKRE fraktsioonis ei leidu ühtegi naist, kuid selle tegelik põhjus peitub hoopis soolis-vanuselises jaotuses. EKRE arvukaim vanusegrupp on 61+ naised, mis moodustavad erakonna liikmeskonnast tervelt 27,8 protsenti (Joonis 5), samal ajal kui sama vanusegrupi mehed moodustavad liikmeskonnast 16,3 protsenti. Kuna EKRE on Rahvaliidu õigusjärglane, siis võib eeldada, et eakate inimeste suure osakaalu põhjus peitub erakonna auesimehe Arnold Rüütli püsitoetajates ja nende lojaalsuses talle ning seeläbi ka parteile.

EKRE liikmeskonna suurim murekoht on noored liikmed. Ehkki ka selles vanusegrupis on naisi rohkem kui mehi, moodustavad noored naised EKRE liikmetest vaid 3,9 protsenti. See ei pruugi kujuneda probleemiks, kui erakond soovib jääda karmikäeliseks nišiparteiks ja mitte püüda haarata kogu valijaskonda, kuid vastupidisel juhul peaksid nad mõtlema oma värbamissüsteemi uuendamisele.

Kõige aktiivsemas vanusegrupis (31 kuni 45) on Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete seas mehi ja naisi praktiliselt võrdselt. Seega võib EKRE puhul kindlasti väita, et arvukas naiste koosseis ei mõjuta selles erakonnas oluliselt poliitikate kujunemist.

Joonis 4

Sooline jaotus parl erakondades

Allikas: Autori aruvutused äriregistri andmete põhjal

EKRE-le järgneb naiste osakaalu arvestuses Keskerakond, mille liikmeskonnast 56,2 protsenti moodustavad naised. Keskerakonna liikmeskonnas on kõige suurem soolis-vanuseline grupp samuti 61+ naised, kes moodustavad liikmeskonnast 24,6 protsenti. Võrreldes EKRE-ga, on Keskerakonnal nii naiste osakaalult kui ka tervikuna hästi esindatud 45- kuni 60-aastate vanusegrupp, kuid tsentristide suurimaks peavaluks saab keskpikas perspektiivis uute noorte pealetulek, seda nii naiste kui meeste kategoorias. Hetkel moodustab 18- kuni 30-aastaste vanusegrupp Keskerakonnas vaid 12 protsenti erakonna liikmeskonnast, mis on nelja protsendipunkti võrra väiksem kõikide parteide keskmisest.

Naiste esindatuse vaatenurgast võib tulevikku kõige optimistlikumalt vaadata Reformierakond, mille liikmeskonnast moodustavad noored naisliikmed koguni 18,6 protsenti, mis on ülekaalukalt suurim näitaja antud kategoorias. Nii Reformierakonna kui ka IRL-i puhul saab väita, et naisliikmete osakaal on üsnagi märkimisväärne ka kõige otsustavamas vanusegrupis ehk 31- kuni 45-aastaste seas. See tähendab, et neis kahes erakonnas on naistel parimad võimalused mõjutada ka sisulisi otsustusprotsesse.

Isamaa ja Res Publica Liidu liikmeskonnas on naised veel vähemuses, kuid see vahe on küllaltki väike. Naised vanusegrupis 18 kuni 30 ületavad antud grupis juba mehi ning moodustavad erakonna koosseisust 10 protsenti, mis on Reformierakonna järel teine tulemus.

Parlamendierakondadest on vähim naisi Vabaerakonnas, 36,2 protsenti. Selle põhjuseks võib pidada eelkõige faktorit, et Vabaerakond on suuresti IRL-ist lahkulöönud partei. Kuna naised kipuvad olema parteile lojaalsemad kui mehed ega vaheta erakonda niivõrd sageli, siis IRL-ist liikus Vabaerakonda rohkem mehi kui naisi.

Vabaerakonna puhul on oluline veel märkida, et partei liikmeskonnast kolmandiku moodustavad vanemad kui 61 aastased liikmed ja selles vanusegrupis on neil mehi rohkem kui naisi.

Jätkusuutlikkuse nimel peab Vabaerakond mõtlema, kuidas värvata erakonda noori, ja eeskätt noori naisi, sest 18- kuni 30-aastased naised moodustavad erakonna liikmetest vaid 4,4 protsenti ning ka 31-45 aastaste naiste vanusegrupp on väga hõredasti liikmeskonnas esindatud, mis tähendab, et lähitulevikus erakonna juhtorganitesse märkimisväärselt noori loomulikul teel ei lisandu.

Joonis 5

Naiste osakaal vanusegrupiti 2015
Allikas: Autori arvutused Äriregistri andmete põhjal

Kasutatud materjalid

Leslie A. Schwindt-Bayer and William Mishler, “An Integrated Model of Women’s Representation”, Journal of Politics, Vol. 67, No. 2, 2005, pp. 407–428.
Jennifer L. Lawless and Richard L. Fox, It Takes a Candidate: Why Women Don’t Run for Office (New York: Cambridge University Press, 2005).
OSCE. “Handbook on Promoting Women’s Participation in Political Parties”. 2014
Priit Kallakas, “Erakondade liikmeskondade areng Eestis 1995-2009”. Tartu Ülikool, magistritöö.
Äriregistri erakondade andmebaas seisuga 1.04.2

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*