2011 riigikogu valimised

Priit Kallakas

Eelmäng: majanduskriis, erakondade sisekriisid ja kolmandik sulas

Erinevused majanduskriisi lahendamisel lõhkusid 2007. aasta valimiste järel võimule tulnud ja pronkssõduri eemaldanud kolmikliidu ning lükkasid sotsiaaldemokraadid opositsioonipinke nühkima. Valitsusvastutust jäi alates 2009. aasta maist vähemusvalitsusena kandma Reformierakond koos Isamaa ja Res Publica Liiduga.

Sotsiaaldemokraatide lahkumine valitsusest lükkas allamäge veerema ka erakonna populaarsusnäitajad. Uus olukord tekitas parteis sisekriisi, mis päädis erakonna esimehe vahetusega. Alates 2007. aastast siseminister olnud ja natuke rohkem kui aasta erakonna esimehe rolli täitnud Jüri Pihl vahetati vähem kui pool aastat enne valimisi välja Sven Mikseri vastu. Sotsiaaldemokraatide esimehe vahetus oli igati õnnestunud kampaanialüke. Kui 2010. aasta septembris toetas sotse vaid kaheksa protsenti TNS Emori küsitlusele vastanuist, siis verivärske parteiesimehega saadud uus hingamine kahekordistas erakonna toetuse valimiseelseks ajaks 16 protsendini.

Sarnaselt sotsiaaldemokraatidele maadlesid eksistentsiaalsete küsimustega rahvaliitlased ja rohelised. Kunagisest Eesti suurimast erakonnast ja presidendiparteist olid järgi jäänud veel vaid vaimsed riismed. Põruti 2009. aasta sügisestel kohalikel valimistel ning sellega paralleelselt peetud maadevahetuse kohtusaaga räsis rahvaliitlaste meeli ja hävitas valijate usalduse. Rahvaliitlaste populaarsemad poliitikud pelgasid järgmisest riigikogu koosseisust välja jääda ja jooksid laiali Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna ridadesse. Rahvaliidu endise tipp-poliitiku Tarmo Männi siirdumine Reformierakonna fraktsiooni tähendas ka vähemusvalitsuse lõppu ehk Reformierakonnal ja IRL-il oli kahe peale riigikogus taas 51 kohta.

Rahvaliitu 2010. aastal juhtinud Karel Rüütli nägi erakonna päästerõngaks ühinemist sotsiaaldemokraatidega. Leibade ühte kappi panekuks sõlmiti 2010. aasta aprillis isegi koostöölepe ja ühinenud erakonna nimeks pidi saama Eestimaa Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Paraku oli ühinemise vastu partei auesimees Arnold Rüütel ning tema vedamisel blokeeris erakonna erakorraline kongress Karel Rüütli algatuse.

Sotsiaaldemokraatidega ühinemist kaalusid ka rohelised, kellele SDE juhatus tegi 2009. aasta lõpus ühinemisettepaneku, millele siiski Roheliste erakonna liikmed ja juhtkond peagi eitavalt vastasid. Samas oli rohelistel selleks ajaks selja taga kahed ebaõnnestunud valimised ning erakonna üldkogu otsustas vabastada erakonna esimehe kohalt Marek Strandbergi, kes uue juhatuse valimisel pääses napilt ja viimasena erakonna juhtorganisse.

Kui sotsidel mõjus juhtkonna vahetus värskendavalt ja andis erakonnale uue hoo, siis rohelistel suuremad hädad alles algasid. Vana juhatus ei leppinud tulemustega ning tuginedes protseduurilistele eksimustele juhatuse valimistel ennistati poole aasta pärast kohtumäärusega vana juhatus uuesti ametisse. Selline tragikomöödia parlamendierakonnale mõistagi uusi valijaid juurde ei toonud ning partei populaarsus jätkas kivina kukkumist.

Lisaks majandussurutisele, millel olid rahvasuus vastavalt raskusastmele erinevad neljatähelised nimetused, ja erakondade sisekriisidele vajutas nelja aasta tagustele parlamendivalimistele oma sügava templi teinegi neljatähelise lühendiga organisatsioon, KAPO ehk kaitsepolitsei, ja 2010. aasta 21. detsembril lõkkele löönud idarahaskandaal.

Vähem kui kolm kuud enne valimispäeva avalikustatud kaitsepolitsei raporti kohaselt küsis Edgar Savisaar Venemaa Raudtee presidendilt Vladimir Jakuninilt raha Lasnamäele kiriku ehitamiseks ja Keskerakonna valimiskampaania toetuseks. Tehingu õnnestumise korral oleks Keskerakonda toetatud 1,5 miljoni euroga, millest kolmandik oleks makstud sularahas. Riigiprokuratuur kriminaalmenetlust Keskerakonna vastu ei algatanud, kuna kaitsepolitsei hoidis kuriteokatse ära. Küll aga hakkas Idarahaskandaali uurima Eesti poliitajalukku läinud niinimetatud Keskerakonna tõekomisjon, mis omakorda pidi esitama raporti, kus on välja selgitatud „kogu tõde“ Edgar Savisaare skandaalist.

Idarahaskandaal lainetas Eesti poliitmaastikul valimisteni välja ning mängis kindlasti olulist rolli selles, et Keskerakond kaotas parlamendis eelmiste valimistega võrreldes kolm saadikukohta. Samas kujunes idarahaskandaal mobiliseerivaks jõuks Edgar Savisaare toetajatele ning tsentristide liider püüdis valimistel koguni rekordilised 23 000 häält.

Detsembris 2010 ehk vahetult enne idarahaskandaali puhkemist oli TNS Emori küsitluse järgi populaarseim partei Reformierakond 36 toetusprotsendiga,järgnesid Keskerakond 26, IRL 15, ja sotsid 13 protsendipunktiga. Valimiste eelõhtul, veebruaris 2011, olid erakondade positsioonid ühtlustunud. Endiselt juhtis küll Reformierakond, mille toetus oli kukkunud 28 protsendile, skandaalidest räsitud Keskerakonda toetas 25 protsenti ning IRL-i ja sotsiaaldemokraate vastavalt 21 ja 16 protsenti valimisealistest kodanikest.

Valimiste kandidaadid – vanad poliitstaarid ja üksikud edukad debütandid

Riigikogu 2011. aasta valimised peeti juba täielikult kinnistunud parteimaastikul. Domineeris neli suurt parteid ehk valitsevad Reformierakond ja Isamaa ja Res Publica Liit ning opositsioonilised Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. „Suure neliku“ erakonnad olid ka ainsad, mis suutsid välja panna täisnimekirja ehk 125 kandidaati. Parlamendiparteidest astusid valimistel üles veel Rahvaliit ja Eestimaa Rohelised, kuid nende populaarsus oli valimispäevaks langenud juba alla valimiskünnise, mistõttu ei mänginud need erakonnad valimistel enam võtmerolle.

Kokku osales valimistel üheksa erakonda tosinast võimalikust ning 32 üksikkandidaati. Tuleb märkida, et üksikkandidaatide arv ei ole riigikogu valimistel olnud varem ega hiljem sedavõrd kõrge. Kokku soovis parlamenti pääseda 789 kandidaati ehk ühe koha nimel võitles 7,8 inimest.

Täisnimekirjadega valimistel osalenud erakondasid vedasid esimehed Andrus Ansip, Edgar Savisaar, Mart Laar ja Sven Mikser. Rohelisi vedas bioloog Aleksei Lotman ning taanduvat Rahvaliitu erakonna toonase hetke esimees ja Rakke vallavanem Andres Blok. Rahvaliidu peaministrikandidaat oli üleriiklikus nimekirjas teisel kohal paiknenud Jaan Toots, kes kogus Ida-Virumaal 411 valija toetuse.

Rohelised üritasid oma langevat populaarsust kompenseerida nõndanimetatud vabade kandidaatidega, kes paigutati tõmbluku kombel vaheldumisi roheliste enda liikmetega. Tuntumad vabakandidaadid roheliste nimekirjas olid vahepeal IRL-ist läbi astunud ja täna Reformierakonna ridadesse kuuluv Eerik-Niiles Kross, 2015. aasta valimistel Vabaerakonna peaministrikandidaat Artur Talvik, aga ka Sirbi endine peatoimetaja Kaarel Tarand.

2011. aasta valimised suurt põlvkonnavahetust Eesti poliitikasse ei toonud. Täna tooni andvad poliitikud tegid, küll mõne erandiga, oma esimesed sammud 1999. aasta valimistel, ent kerkisid jõulisemalt esile 2003. aasta parlamendivalimistega. Aastaks 2011 olid praeguse põlvkonna rahvasaadikud oma poliitikukarjääri parimas eas.

Selle heaks tõestuseks võib pidada tõsiasja, et 2007. aasta riigikogu valimiste kolmekümnest edukamast hääletoojast kandideeris 2011. aasta valimistel uuesti 29. Ainsana lahkus poliitikast Taavi Veskimägi, kes juba 2009. aastal asus juhtima elektrivõrguettevõtet Elering.

Siiski tõi 2011. aasta poliitikasse ka säravaid uustulijaid, kellest kindlasti väärivad mainimist reformierakondlased Kaja Kallas, kes oma debüüdil kogus muljetavaldavad 7153 häält, ja telesaates „Laulud tähtedega“ kuulsust kogunud ettevõtja Valdo Randepere, keda toetas 4794 valijat. Keskerakonnast astus jõuliselt esile Yana Toom, kes sai Põhja-Tallinna, Kristiine ja Haabersti ringkonnas 4510 häält. Sotside ridades tegi 2011. aastal edukaima debüüdi praegune justiitsminister Andres Anvelt, kogudes Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita valimisringkonnas 3441 häält. IRL-i edukaim uustulija oli Aivar Kokk 3382 toetajaga. Roheliste vabakandidaatidest saatis edu Eerik-Niiles Krossi ja Artur Talvikut, keda toetas vastavalt 3579 ja 2956 valijat. Paraku jäi roheliste häälte kogusaagist väheseks, et Kross ja Talvik saanuks parlamendis tööd alustada.

Rekordilisest arvust üksikkandidaatidest oli edukaim Leo Kunnas, kes võitis muljetavaldavalt 3426 valija hääle, ent paraku jäi siiski väheks, et Harju- ja Raplamaal isikumandaat saada.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ehkki 2011. aasta valimised kõrvaldasid poliitareenilt nii Rahvaliidu kui rohelised ja kinnistasid nelja partei süsteemi veelgi, siis uusi tähti lisandus Eesti poliitmaastikule kõigest kasin käputäis.

Valimiskampaania ja -lubadused

Võrreldes neli aastat varem, buumiaja tipus peetud valimiste kampaaniaga, möödusid 2011. aasta valimised palju tagasihoidlikumas ja konservatiivsemas õhkkonnas. Tagasivaates võib isegi öelda, et need olid taasiseseisvunud Eesti igavaimad, kuid seda positiivses tähenduses. Tagasihoidlikum ja läbimõeldum valimiskampaania näitas Eesti ühiskonna ja demokraatia küpsust – majanduskriisist väsinud valijatele ei olnud võimalik enam maha müüa visiooni Euroopa rikkamate riikide sekka jõudmisest ega toetuste ja palkade tõusu rahajõgesid.

Majandussurutise hingust tunnetasid eriti koalitsiooniparteid Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit, mille programmid ei sisaldanud pea ühtegi konkreetset numbrilist pakkumist. Erakonnad proovisid pigem rääkida inimeste kulutuste vähendamisest ja üldväärtustest. Isegi opositsioonilised sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased vältisid üldjuhul otseste rahalaevade randumise lubamist, kuid siiski tõid välja mõningad konkreetsed, kuid ilma selge katteta rahalised pakkumised. Parlamendiparteidest kandideerisid veel Rahvaliit ja Erakond Eestimaa Rohelised, mille populaarsus oli vajunud alla valimiskünnise ning mida püüti kompenseerida populistlike lubadustega nagu näiteks parlamendi koosseisu vähendamine 51 liikmele või universaalne kodanikupalk.

Riigikogu 2011. aasta valimised olid esimesed parlamendivalimised Eestis, mil parteide kampaaniaeelarved võrreldes eelmiste valimistega vähenesid. Kui Keskerakond kulutas 2007. aastal 41 miljonit krooni ehk umbes 2,6 miljonit eurot, siis 2011. aastal deklareeris tsentripartei ainult 497 354 euro kasutamist. Sarnast kampaaniakulutuste vähenemist võis täheldada kõigi parlamendierakondade puhul. Kalleima kampaania viis läbi Isamaa ja Res Publica Liit, kogumaksumusega 1,46 miljonit eurot. Reformierakonna kampaaniakulud olid 1,25 miljonit ja sotsiaaldemokraatidel 730 000 eurot.

Valimiskampaaniat iseloomustas esmakordselt sotsiaalmeedia kesksus, mis tulenes eelkõige kolmest tegurist. Esiteks kehtis aktiivsel kampaaniaperioodil välireklaami keeld. Selle tulemusena pidid erakonnad oma sõnumi levitamiseks otsima alternatiivseid kanaleid. Teiseks käis telereklaamide suurtes mastaapides tegemine parteidele vähenenud rahakoti tõttu üle jõu, mis omakorda tõi esile sotsiaalmeedia eelised, ning kolmandaks internetikasutajate hulga tõus ja e-valimiste kasvav populaarsus.

Parteide kandidaatide reklaamiväljundiks kujunesid ühtse kujundusega blogid, sotsiaalmeedias korraldati küsitlusi ja auhinnamänge, milles osalemise eest võis isegi võita iPad-e.

Sotsiaalmeedia kõrval kasvas ka tänava- ja ukselt-uksele kampaania osakaal. Otsesuhtlus kui odavaim kampaaniavahend oli kasulik nii esimesi poliitilisi samme tegevatele poliitikutele kui ka suurema tähelepanu saamiseks juba tuntud poliitstaaridele ning paljud valijad võisid uksekoputuse järel üllatuslikult näha oma lävepakul seismas tuntud riigikoguliikmeid.

Valimislubadustes eristusid omavahel kardinaalselt opositsiooni- ja koalitsioonierakonnad. Isamaa ja Res Publica Liidu, mille valimisloosungiks oli „Sinu kindel võit!“, peamised lubadused olid tasuta kõrghariduse rakendamine ja kodukulude vähendamine. Lisaks sooviti vanemapensioni kehtestamist. Kui kodukulude vähendamise lubadus muutus järgnevatel majanduskasvu aastatel mõnitusobjektiks, siis tasuta kõrghariduse süsteem ja vanemapensioni kehtestamine õnnestus IRLi-l järgmise kolme aasta jooksul seadustada.

https://www.youtube.com/watch?v=Drk0VKCO8RQ

Reformierakonna programm ei sisaldanud ühtegi konkreetset rahalist lubadust. Ehkki toonitati pensionide edasist kasvu ja sooviti alandada tööjõumakse ning tulumaksumäära, siis jäi peaministripartei programm eelkõige väärtuspõhiseks ning sarnaselt valimisloosungile üritas pakkuda valijatele kindlustunnet ja stabiilsust. Sellest tulenevalt oli loogiline ka erakonna valimisloosung „Võid kindel olla!“.

https://www.youtube.com/watch?v=02PnvsTzXT8&index=15&list=PLAF5E6A584346CC29

Opositsioonipinke kulutanud keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid olid oma valimisplatvormides julgemad. Vahetult enne valimisi erakonna esimeest vahetanud sotsiaaldemokraadid lubasid alandada ostukorvi maksumust, vähendades toidukaupade käibemaksu 20 protsendilt viiele protsendile. Lisaks sooviti tõsta lapsetoetus 19 eurolt 60 eurole. Lubaduste katteks sooviti riigis kehtestada automaks ja alandada vanemahüvitise lage. Noorematele valijatele pakkusid sotsid välja 130-eurose tudengipalga, millele oleks heade õpitulemuste eest lisandunud 65 eurot. Erakonna esimehe vahetusest alguse saanud populaarsusnäitajate kasvutrend ning majandusraskuste hammasrataste vahele jäänud valijate rohkus lõi soodsa pinnase tulemaks välja hüüdlausega „Uus Algus“.

https://www.youtube.com/watch?v=nkaqcKRKprY

Keskerakond, mille lühikeseks ent küllaltki geniaalseks ja meeldejäävaks valimisloosungiks oli „Aitab!“, lubas suurendada töötuskindlustushüvitist ja alandada toasooja käibemaksu 20-lt protsendilt üheksale. Loomulikult lubati tõsta pensione ning seda 35 euro võrra kuus, ja juba neljandat valimist järjest sooviti kehtestada astmeline tulumaks. Opositsioonierakonna programmile omaselt koosnes tsentripartei valimisprogramm eelkõige vastandumisest võimuerakondadele ja nende kritiseerimisele.

https://www.youtube.com/watch?v=3xFECQcY5L8

Võitsid Reformierakond, IRL, sotsid ja Savisaar, kaotas Keskerakond

Riigikogu 2011. aasta valimisi iseloomustab lahknemine kahe vastandliku retoorika vahel. Koalitsioonierakonnad, IRL ja Reformierakond, rõhutasid majanduskriisi seljatamist ja tehtud töö jätkamise vajadust, neile vastandusid opositsioonilised Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid, kelle valimisloosungid olid „Aitab“ ja „Uus Algus“. Lõhestunud valimisdebatt mobiliseeris valijaid ning tõi valimiskastide juurde 63,5 protsenti valijatest, mis oli viimase tosina aasta rekord.

Valimised võitis ülekaalukalt Reformierakond, mida toetas 28,6 protsenti valijatest ja sellega saadi õigus 33 kohale Toompeal. Reformierakonnale järgnes Keskerakond, millele antud 23,3 protsenti häältest tähendas 26 mandaati. Võitjaks võib samuti lugeda IRL-i ja sotsiaaldemokraate, kes samuti suurendasid oma esindatust parlamendis. IRL kogus 20,5 protsenti pooldajaid, sotse eelistas 17,1 protsenti valijaist. Riigikogust langesid välja Rahvaliit ja Rohelised.

2007 tulemused

Valimiste kulgu mõjutasid eelkõige kolm suuremat poliitilist ja ühiskondlikku sündmust , millest kõlavaim oli ilmselt Keskerakonna „idarahaskandaal“, mille kohaselt parteijuht Edgar Savisaar küsis Venemaa Raudtee presidendilt Vladimir Jakuninilt toetust Keskerakonna valimiskampaaniale, kuid mille elluviimise tõkestas kaitsepolitsei. Eesti ühiskonda tõsiselt raputanud skandaal muutus andrusveerpalulikuks usu küsimuseks. Keskerakond kaotas sellest tulenevalt märgatavalt valijaid, kuid samas püstitas Edgar Savisaar tänini kehtiva riigikogu valimiste häältesaagi rekordi. Keskerakonna liidrit toetas muide täpselt 23 000 hääleõiguslikku kodanikku, samas erakond tervikuna kaotas ligi 10 000 häält ja kolm mandaati parlamendis.

Teisalt mõjutas valimisi majanduskriisi põhja seljatamine ning 1. jaanuaril 2011 euro käibelevõtt, mis andis valijatele lootust helgemale tulevikule ning tõi hääli valitsevatele Reformierakonnale kui ka Isamaa ja Res Publica Liidule. Reformierakonda toetas 2007. aasta valimistega võrreldes üle 10 000 ja IRL-i koguni üle 20 000 valija rohkem.

Kolmandaks valimistulemusi mõjutanud teguriks oli kindlasti Eesti erakonnasüsteemi korrastumine ja siseskandaalid parlamendiparteides. Skandaalide tulemusena kadusid poliitmaastiku oluliste tegijate seast Rahvaliit, mis endiselt hulpis maadevahetuse skandaali järellainetustes, ja Eestimaa Rohelised, mis kaevas endale ise parteisisese võimuvõitlusega augu, millest pole väljutud tänini. Kõige rohkem võitsid aga sotsiaaldemokraadid, kellele vangerdused erakonna juhtkonnas andsid riigikogus juurde koguni üheksa saadikukohta.

Sotsiaaldemokraatide edu aluseks võib pidada senise erakonna esimehe Jüri Pihli väljavahetamist Sven Mikseri vastu ning kindlasti ka sotsiaaldemokraatide seni kõige professionaalsemat valimiskampaaniat.

Riigikogu 2011. aasta valimistel osales üheksa erakonda ja 32 üksikkandidaati. Täisnimekirjadega ehk 125 kandidaadiga olid esindatud vaid neli suurt parteid – Keskerakond, Reformierakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Sotsiaaldemokraatlik Erakond, mis kõik pääsesid ka parlamenti. Üksikkandidaatidest oli edukaim Leo Kunnas, kes kandideeris Harju- ja Raplamaal ja kogus muljetavaldavad 3627 häält.

Jätkuvalt vähenes erakonna üleriigiliste nimekirjade tähtsus, kuna kompensatsioonimandaadiga jaotati välja vaid 19 riigikogu kohta.

Väga populaarseks osutus valimine internetis ning seda võimalust kasutas ära koguni 140 846 valijat, mis moodustas ligikaudu 24 protsenti ehk pea veerandi kõigist valimistel osalenutest.

Valimiste järel jätkas Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu valitsuskoalitsioon, millel õnnestus koos püsida 26. märtsini 2014 ehk kokku 1086 päeva.

Ilmunud esmakordselt portaalis Delfi.ee vahemikus 26. kuni 28. veebruar 2015 – Valimisvaatlus

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*