2007 riigikogu valimised

Riho Kangur

Peab rõhutama, et erakonnasüsteemi kokkutõmbumisele ja külmumisele aitasid kaasa mitmed märgilise tähtsusega seadusmuudatused: pärast 2003. aasta Res Publica võidukäiku tehti põhjalikult ümber erakondade rahastamissüsteem, kus mündi ühel poolel keelati juriidiliste isikute annetused ning teisel kolmekordistati riigieelarvelisi otsetoetusi. Samuti sätestati poliitilise välireklaami keeld aktiivse valimisagitatsiooni perioodil, mis kokkuvõttes tõstis, mitte ei langetanud kampaaniakulutusi.

Valimiste eelmäng: majandusbuum, lepingu garant, maadevahetused ja pronkssõdur

Pärast pikalt vindunud tüli purunes 2005. aastal valitsuskoalitsioon. Tallinna linnavõimu jagamisest üles kerkinud erimeelsuste tõttu vajutas peaminister Juhan Parts päästikule, sundides välisminister Kristiina Ojulandi tähtsate dokumentide kaotsimineku tõttu tagasi astuma. Reformierakonna kättemaks oli kiire ja efektiivne – Res Publica ühele juhtfiguurile justiitsminister Ken-Marti Vaherile avaldati riigikogus niinimetatud korruptsioonimõõdikute tõttu umbusaldust. Aasta varem oktoobrikuus Meelis Atoneni majandusministri kohal välja vahetanud ning 2004. aasta novembri lõpus Reformierakonna esimeheks tõusnud pikaaegne Tartu linnapea Andrus Ansip võttis peaministritooli sujuvalt üle Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsioonis.

Valitsus läks valimistele vastu majanduslikult soodsas seisus – tärkav majandusbuum andis võimaluse kergitada 2007. aasta eelarve mahtu enneolematusse kõrgusesse; palgad kasvasid mühinal, millega kaasnes laenu- ja kinnisvarahindade ralli. Majanduskasv aastal 2006 oli pea 11 protsenti.

Ent samas oli Res Publica toetus hakanud pärast 2003. aasta valimiste võimsat triumfi kivina kukkuma – 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel ei võidetud peaministriparteina ühtegi mandaati. Kuigi juba vahetult pärast 2003. aasta valimisi olid tollased Reformierakonna ja IRL-i liidrid sõlminud eelkokkuleppe kahe partei ühendamiseks, kaotas lepe Reformierakonnas aset leidnud põlvkondade vahetuse järel uue esimehe silmis oma väärtuse. Res Publica otsis meeleheitlikult lahendusi ja selleks paistis olevat ühinemine teatud renessanssi üle elava Isamaaliiduga.

Juba 2006. aasta juuni algul kiitsid mõlema partei üldkogud heaks ühinemisplaani ning 25. oktoobril 2006 allkirjastasid Res Publica esimees Taavi Veskimägi ja Isamaliidu esimees Tõnis Lukas erakondade ühinemislepingu. Parteid jäid juhtima Lukas ja Veskimägi, kuid peaministrikandidaadiks esitati Mart Laar. Paljudele toonastele poliitkommentaatoritele tundus nagu oleks Isamaliit uppuvale Res Publicale käe ulatanud. Näis nagu oleks üha tugevneva positsiooniga isamaaliitlased parteisse kui päästepaati tõmmanud väsinud respublikaanid, kuid pärast valimisi selgus, et organisatsiooni-siseselt osutusid endised respublikaanid partei-sisestes võimumängudes palju kavalamateks ning pettemanöövrite abil koondati võim kiiresti endi kätte.

Valimistele eelnevat poliitaastat mõjutasid tugevalt korralised presidendivalimised, mille käigus omamoodi puhuti uus elu sisse kunagisele kolmikliidule, mis koondus EP-valimistel tohutu häälesaagi kogunud Toomas Hendrik Ilvese kandidatuuri taha. Vastukäiguna sõlmis Eestimaa Rahvaliit leppe Keskerakonnaga, lepingu garandiks oli Arnold Rüütli tagasivalimine presidendiks ja Edgar Savisaare tee sillutamine peaministritoolile (Savisaar pidas valimiste eel majandusministri ametit, võttes saua üle Ansipilt). Etteruttavalt võib öelda, et presidendikandidaatide ümber moodustunud valimisliidud jäid püsima ka pärast parlamendivalimisi valitsuskoalitsioonide moodustamisel.

Riigikogus ei suudetud 2006. aasta suvel Keskerakonna ja Rahvaliidu boikoti tõttu presidenti valida. 23. septembril võttis Ilves valimiskogus 174 häälega võidu, istuv president Arnold Rüütel jäi talle 12 häälega alla. Rahvaliitu tabas samal kuul aga veelgi tugevam hoop – keskkonnaminister ja erakonna esimees Villu Reiljan astus maadevahetuse skandaali laintesse sattununa tagasi, kuid vaatamata sellele valiti ta 24. novembril kogunenud Rahvaliidu kongressil tagasi erakonna esimeheks.

Otseselt mõjutas valimisi, ja suures plaanis ka kogu Eesti edasist sisepoliitikat, Tõnismäel asuva „pronkssõduri“ küsimus. 2006. aasta kevadel, 9. mail, lähevad pronkssõduri juures omavahel kähmlema marurahvuslased ja Öise vahtkonna seltskonnad. Pinged eskaleeruvad kiiresti: Jüri Böhm lubab pronkssõduri õhku lasta ning siseminister Laaneti käsul piiratakse ala lindiga ja korda saadetakse valvama politseinikud. Sügistalvel võtab teema korduvalt üles peaminister, kes ei pea tekkinud olukorda normaalseks ning lubab teha kõik, et Aljoša seniselt kohalt minema viia. Tegemist on üsna teadliku strateegiaga laiendada oma valijaskonda IRL-i rahvusluse arvelt, samuti annab see võimaluse otseselt vastanduda Keskerakonnale, kes ei poolda pronkssõduri eemaldamist.

Nii kujuneb pronkssõdurist valimiste üks põhikonflikte, ehkki kuju ära viimisel tekkivaid rahutusi ei pidanud tollane peaminister eriti tõenäoliseks. Riigikogu koosseisu ametiaja lõppemise eel, 2007. aasta jaanuari alguses, võtab parlament vastu sõjahaudade kaitse seaduse, mis loob juriidilise aluse pronkssõduri eemaldamiseks. Reformierakonda püüab omamoodi üle trumbata IRL: nende esitatud keelatud rajatise kõrvaldamise seaduseelnõu, mis kohustaks valitsust pronkssõdur 30 päeva jooksul eemaldada, võetakse riigikogus küll vastu, ent president jätab seaduse välja kuulutamata. Ilves viitab vastuolule põhiseadusega.

Vahetult enne valimisi sünnib veel üks erakond – 25. novembril asutatakse Erakond Eestimaa Rohelised, mille esimeheks valitakse Marek Strandberg.

Kes kandideerisid valimistel

Kuueteistkümnest eksisteerivast erakonnast esitas oma nimekirja 2007. aasta riigikogu valimistele 11, neist täisnimekirja ehk 125 kandidaati suutis välja panna kuus (Isamaa ja Res Publica Liit, Keskerakond, rohelised, Rahvaliit, Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid). Eesti Iseseisvuspartei ja Eesti Vasakpartei tulid välja vaid 12 kandidaadiga, üksikkandidaate astus üles läbi aegade kõige vähem, vaid seitse.

Täisnimekirja esitanud erakondade esinumbriteks esitati erakondade juhid/peaministrikandidaadid, vaid IRL-i valimisnimekirja juhtis Mart Laar, erakonna nominaalsed juhid Lukas ja Veskimägi olid valimisnimekirjas vastavalt kolmas ja neljas, sest nende ja Laari vahele mahtus veel äsja TÜ rektori kohalt poliitikasse suundunud Jaak Aaviksoo. IRL-i nimekirja 10. kohal, kuid Saare-, Lääne- ja Hiiumaa ringkonnanimekirja esinumbrina, kandideeris riigikogusse novembris 2006 kaitseväe juhi kohalt omal soovil lahkunud viitseadmiral Tarmo Kõuts. Esmakordselt pani riigikogu valimistel end proovile olümpiavõitja Erki Nool, kes poliitikasse oli sisenenud juba varem ning kandideerinud 2004. aastal Euroopa Parlamendi ja 2005. aasta kohalikel valimistel.

Reformierakonna 2007. aasta kandidaatide nimekirjast vaatas vastu põlvkondade vahetus: Siim Kallas oli lahkunud Euroopasse, Märt Raskist oli 2004. aastal saanud riigikohtu esimees, Andres Lipstokist Eesti Panga president. Jõuliselt oli üldnimekirjas ettepoole kerkinud Keit Pentus (number neli) ja Laine Jänes (number kuus), kõrgel viiendal kohal asetses noorpoliitik Lauri Luik. Erakonna peasekretär Kristen Michal asetus kaheksandale reale. Uute nimedena oli Reformierakond värvanud päästeameti peadirektori Mati Raidma ning vahetult enne valimisi liitus erakonnaga endine politseijuht Robert Antropov.

Keskerakonnas valitses suveräänselt perekond Savisaar, valimiste vahel oli traditsiooniliselt lahkunud rida riigikogulastest teisitimõtlejaid – Sven Mikser, Peeter Kreitzberg, Liina Tõnisson ja Jaanus Marrandi. Üheks lahkumise ajendiks oli kindlasti Vilja Savisaare surumine fraktsiooni esimeheks 2004. aastal, ehkki erakond lõhenes paljuski juba 2003. aastal, mil erakonna sees murti piike Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses. Teisitimõtlejad vastandusid juba siis suhteliselt teravalt erakonna juhile, kes oli Euroopa Liiduga ühinemise küsimuses avalikult ülimalt skeptiline. Partei kongressil 2003. aasta augustis toetatigi kõige rohkem eelnõu, mis ütles „ei“ Euroopa Liiduga ühinemisele.

Vahetult enne valimisi andis toonane telestaar Peeter Võsa teada, et liitub Keskerakonnaga, olles enne välja astunud IRL-i ridadest – „tasuks“ Tartu- ja Jõgevamaa ringkonna teine asetus. Valitsusparteina oli Keskerakonnal välja panna ka rida uusi ministreid, näiteks sotsiaalminister Jaak Aab. Esmakordselt kandideerisid riigikogusse haridusminister Mailis Reps ja siseminister Kalle Laanet. Riigikogu valimiste debüüdi tegi ka toonane Tallinna linnapea Jüri Ratas.

Rahvaliit läks valimistele küll valitsusparteina, kuid erakonda räsisid kõvasti valimiste eel plahvatanud maavahetusskandaal ja korruptsioonisüüdistused ning kaotus presidendivalimistel. Nimekirja juhtis Villu Reiljan, tema järel püüti uuesti elu sisse puhuda ka 1999. aastal Keskerakonna ridades muljetavaldavad 2577 häält kogunud Erika Salumäe poliitikukarjäärile. Põllumajandusministrina tegi valimistel debüüdi Ester Tuiksoo, debütant oli ka rahandusminister Aivar Sõerd. Parlamendivalimistel astus esmakordselt üles ka presidendikantselei eksjuht Tarmo Mänd.

Sotsiaaldemokraadid olid oma ridadesse värvanud silmapaistvamad Keskerakonna teisitimõtlejad, riigikogus sotsiaalliberaalide nime all esinenud Mikser, Kreitzberg ja Tõnisson. Poliitikasse üritati samuti tuua uusi nägusid – üldnimekirjas märkimisväärsel seitsmendal real kandideeris Urve Palo, esmakordselt juhtis sotside Lääne-Viru nimekirja Rakvere ja NO99 teatri direktorina tegutsenud Indrek Saar. Üldnimekirja juhtisid siiski teada-tuntud poliitikud Ivari Padar, Eiki Nestor ja Andres Tarand.

Värskelt asutatud Eestimaa Roheliste jaoks oli juba väike võit täisnimekirja esitamine, nimekirja juhi ja erakonna esimehe Marek Strandbergi kõrval kandideeris nimekirja eesotsas eelkõige rida tuntud looduskaitsjaid (Toomas Trapido, Aleksei Lotman, Mart Jüssi), kuid noorele erakonnale lisasid nii värvi kui ka väga vajalikku populaarsust punkarid Villu Tamme (1968 häält) ja Tõnu Trubetsky (1138 häält). Etteruttavalt võib öelda, et kahe viimase nime panust valimiskünnise ületamisele on raske üle hinnata.

Kampaania

2007. aasta riigikogu valimiste kampaania domineerivaim märksõna oli raha. Ühest küljest purustas erakondade deklareeritud kampaaniakulude kogusumma kõik rekordid, teisalt laiutas valimislubadustes ja programmides mammona laialijagamine. Arvestades majandusbuumi ning kiiresti paisuvat laenu- ja hinnarallit, ei olnud selles midagi üllatavat. Kampaaniakulude enneolematusse kõrgusesse tõusmisel olid kindlad põhjused: esiteks oli parlamendierakondade käsutuses pea kolmekordistatud riigipoolsed otsetoetused. Teiseks, kampaaniakulutusi mõjutas suhteliselt odava kampaaniavahendi, välireklaami, keeld, mille tõttu suunati raha märksa kallimatesse reklaamikanalitesse, eelkõige telereklaami.

Kui 2003. aasta riigikogu valimistel kulutasid parlamenti pääsenud erakonnad kampaaniateks kokku 59,1 miljonit krooni, siis 2007. aastal ulatusid kuue erakonna deklareeritud valimiskulutused 117,4 miljoni kroonini. Oluliselt kasvasid ka panused, valimistulemuste selgudes tuli tõdeda, et näiteks Rahvaliidu ühe mandaadi maksumus ulatus 2,2 miljoni kroonini. Korralikud tulemused teinud Keskerakonnal 1,43, Reformierakonnal ja IRL-il 1,04 miljoni kroonini. Sotsiaaldemokraatidel ja rohelistel jäi ühe mandaadi maksumus alla miljoni krooni.

Eelkõige sättisid kampaaniategemise tempot, kuid samas ka kemplesid teineteise tuules, Reformierakond ja Keskerakond. Selline üsna teadlik taktika aitas mõlemal erakonnal konkurentidest eristuda ning valimiseelsetes küsitlustes lahti rebida. Muidugi ei olnud sellises taktikas midagi uut, kuid peab tõdema, et see toimis järjekordselt.

Reformierakond läks valimistele vastu loosungiga „Parem palk kõigile!“, kuid kampaanialauseks kujunes hoopis peaminister Ansipi 2006. aasta 23. veebruaril, vabariigi aastapäeva eelõhtul, peetud kõnes antud lubadus tõsta Eesti 15 aastaga viie jõukama Euroopa riigi sekka. Reformierakonna telekampaania oli üsna Ansipi-keskne, kelle abil püüti levitada Reformierakonna uut, rahvaparteilikku kuvandit. Küll lubas Ansip pensionäride keskel pensionide kasvu, küll figureeris ta noorte seas, jne. https://www.youtube.com/watch?v=Y2Gr7Cl1VqI

Kampaania lõpus vastandas Reformierakond loosungites ja telereklaamides Ansipit juba otseselt Keskerakonna esimehele, rõhutades teleklipis, et Savisaar esindab eelkõige venelasi (taustaks jaotis, kus Savisaart tahab peaministrina näha 65 protsenti venelasi ja vaid seitse protsenti eestlasi). https://www.youtube.com/watch?v=NjAYs1x1xYs

Programmilistes seisukohtades keskenduti peamiselt rahale – selle juurde lubamisele, aga ka juurde tekitamisele. Perepoliitikas lubati vanemahüvitise perioodi pikendada pooleteisele aastale, samuti luua riiklik programm „igale lapsele lasteiakoht!“ kogumahuga 400 miljonit krooni, kehtestada lapse kohta riiklik 2000-kroonine iga-aastane ringiraha. Maksupoliitikas lubati langetada tulumaksumäära: aastaks 2011 pidi tulumaks langema 18 protsendile ning aastaks 2015 juba 12 protsendile, kusjuures käibemaksumäär lubati jätta muutmata.

Rahvusluse senisest tugevam värving programmis väljendus näiteks eesti keele kaitse peatüki sissetoomises, lubades eesti keele ja kultuuri kaitse kirjutada sisse põhiseadusesse. Eks toonased programmid olid oma aja lapsed, sest julgeolekupoliitika peatükis lubati, et nüüdisaegne ja rahvusvaheliselt koostöövõimeline kaitsevägi saab olla vaid professionaalne, kus kõigile noortele tuleb tagada vabatahtliku kaitseväeteenistuse võimalus. Samuti deklareeriti, et kaalutakse minimaalse ajateenistuse aja lühendamist praeguselt kaheksalt kuult kuue kuuni.

Keskerakond läks valimistele vastu loosungiga „Rikas riik, parem palk“. Loosungist tulenevalt käidi lauda rahajagamise kaart – kõigile riigitöötajatele lubati 25 000-kroonist keskmist palka, keskmist pensioni lubati suurendada pooleni Eesti keskmisest netopalgast (tollal umbes 8000 krooni). Veel lubati lühendada poole võrra ravijärjekordi ja tagada tasuta koolilõunad keskkooli lõpuni. Valimiskampaania keskmesse tõmmati ka Eesti raudtee taasriigistamine, telliti filmilik „Tõime raudtee Eestile tagasi“ reklaamiklipp, kus tähtsamad keskerakondlased sammusid kui kangelased soomusrongi ees ning lubasid Eestile veelgi suuremat majanduslikku sõltumatust. https://www.youtube.com/watch?v=aUYIcRfVsEo

Varasema peamise valimislubaduse – astmelise tulumaksu kehtestamise – asemel rõhuti pisut lihtsamini mõistetavale 26-protsendilise tulumaksu kehtestamisele neile, kes teenivad vähemalt üle neljakordse Eesti keskmise palga. Kiiresti leidis rahvafolklooris oma koha nn „tehtud“ klipp, kus suurem osa positiivsetest arengutest ühiskonnas julgelt enda arvele kirjutati. https://www.youtube.com/watch?v=ar4SREOtJQk

Nagu eelpool viidatud, läks Keskerakond teadlikult kaasa Reformierakonna mänguga ning omavahelises niinimetatud nägelemises said tähelepanu mõlemad. https://www.youtube.com/watch?v=hZoypPj91qU

Keskerakonnas valitseva üksmeele kinnitamiseks valmistati suurejooneline Keskerakonna laulu klipp, kus erakonna juhtfiguurid üksteist kaelakuti toetasid ja üksmeelt ülistasid. 2015. aasta valimisteks on klipis esinenud 13 keskerakondlasest parteisse jäänud enam-vähem pooled. https://www.youtube.com/watch?v=IJBLWHaYO2g

IRL valis kõigi parteide suult kuuldud rahajutu laines oma valimiskampaanias teistest pisut eristuva lähenemise, lehvitades loosungiga „õnn ei ole rahas!“.

Opositsioonierakonnal oli valimisprogrammil kolm teesi: terve pere, terve mõistus, terve Eesti. Lubati maksuvabastust iga lapse pealt, tasustatud isapuhkust, eraldi seadust programmile, mis toetab eluasemelaenu võtnud peresid. 2000 kroonini pidi kasvama kolmanda lapse toetus. Eakatele antud lubadused olid üldsõnalisemad, kuid ühe konkreetse asjana käidi välja, et riikliku vanaduspensioni pensionikindlustuse aastakoefitsientide arvestust muudetakse selliselt, et vähemasti pooled Eesti töötegijatest saaksid pensionikindlustuse aastakoefitsiendiks ühe. Samuti oli programmis olulise koha leidnud eesti keele kaitse ja lubadus jätta Eesti kodakondsuspoliitika ja põhimõtted muutmata. Paljuräägitud teemadest võeti üles riigikogu liikmete kuulumine riigi äriühingute nõukogudesse, mis lubati keelata.

Telereklaamides domineeris isikukeskne reklaam, kus Mart Laar peaministrikandidaadina asetas kilbile Ilvese valimise presidendiks. Tagasituleku tegi kunagine „äraostmatute“ kaubamärk, telereklaamis lubasid Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher ja Indrek Raudne seista rahvuslike huvide eest, teha riigi ausaks ja anda peredele kodutoetust. https://www.youtube.com/watch?v=NKIQdsRmtN8

Sotsiaaldemokraadid otsustasid teha panuse loosungile „Jokk jätta!“, tõstes valimiskampaanias esiplaanile uued, sotsiaaldemokraatlikud väärtused. Ametliku loosungi kõrval jäi kõlama hüüdlause „Vaheta valitsust, mitte kodumaad!“ Kampaania oli suunatud seni poliitikas levinud praktika kritiseerimisele, näiteks vastustati sundparteistamist, kuid konkurentide rahaloopimise ja rahvusliku retoorika kõrval jäi kampaania fookus hägusaks. Väga põhjalik, 28-leheküljelises valimisprogrammis lubati näiteks kindlustada kõigile lastele lasteaia- ja sõimekoht, tagada üliõpilastele 2000-kroonine õppetoetus kuus, suunata tervishoidu kolossaalne lisaraha ning ühe kõlavama lubadusena anti sõna ehitada Tallinn-Tartu maantee neljarealiseks juba aastaks 2015. Toimetulekuprobleemid lubati lahendada lihtsa valemiga: miinimumpalk 5000 krooni (aastaks 2008) + keskmine vanaduspension 5000 krooni (aastaks 2010) + tulumaksuvaba miinimum 5000 krooni (aastaks 2011). Ühe kurioosumina lubas SDE, et igas maakonnakeskuses avatakse väärtfilmi repertuaarikino.

Telereklaamid ehitati üles üsna traditsioonilises laadis – kesksel kohal tuntumad sotsid, kes andsid kõlavaid valimislubadusi. Internetiavarustes võib tänini vaadata näiteks toona noore vihase mehe Indrek Saare valimisklippi (https://www.youtube.com/watch?v=Lg_ybMkTsi8) või Peeter Kreitzbergi reklaami (https://www.youtube.com/watch?v=wb0qLSNDC6U), Ivari Padarile üles ehitatud telereklaamis aga adresseeriti juba siis inimeste, eeskätt töökäte lahkumist Eestist, ehkki lubadused selle peatamiseks olid üldised (https://www.youtube.com/watch?v=A2HLhO0x4i0).

Nagu eelpool mainitud, elas Rahvaliit üle erinevaid vapustusi. Valimislauseks valiti „Võrdsete võimaluste Eesti!“ ning valimisprogramm sisaldas teistele erakondadele sarnaselt rohkelt lubadusi pensionite jms. toetuste tõstmiseks ja maksusoodustusteks. Pensione lubati tõsta 6000 kroonini kuus, muuta aastas 60 000 krooni maksuvabaks, tudengitele oma palka ning hambaravihüvitisteks 1000 krooni aastas. Politseinike, kiirabiarstide ja päästjate palka lubati ka kahekordistada. Regionaalpoliitiliselt lubati kõik tugimaanteed panna mustkatte alla.

Eestimaa Rohelised panustasid eelkõige energiateemadele (loosungikski „Uus energia!“) ja kodanikuühiskonna arengutele, kuulutades, et vajalik on eelkõige tegeleda energiasäästu ja rahvaalgatuse sisseviimisega. Huvitavate ettepanekutena lubati keelustada rämpstoidu müümine lasteaedade ja koolide territooriumil, luua vabatahtlik terviselepingute süsteem ja keelata hasartmängusõltlastele sissepääs kasiinodesse.

Valimistulemused

2007. aasta riigikogu valimistel osales 61,9 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, mis oli väike, ent siiski märgatav tõus võrreldes 2003. aastaga, kui oma kindla otsusega sedeli lasi hääletuskasti 58,2 protsenti hääleõiguslikest valijatest. Esmakordselt riigikogu valimistel (Eesti valimiste ajaloos teist korda) oli võimalik valida elektrooniliselt, seda võimalust kasutas 30 275 inimest. Tänaste numbritega võrreldes on see küll väike arv, kuid võrreldes näiteks 2005. aasta kohalike valimiste tulemustega, kus e-hääletamist esmakordselt rakendati, oli näitaja pea kolm korda suurem (toona 9287 e-häält).

Valimisvõit kandus Reformierakonna poolele tasavägises heitluses. Esmakordselt Eesti ajaloos võitis riigikogu valimised istuva peaministri partei, kogudes 27,8 protsenti häältest ehk 153 044 hääletaja südame ja 31 mandaati. Võrreldes 2003. aasta tulemustega oli vahe selge – juurde võideti 12 kohta.

Keskerakond ei jäänud tegelikkuses palju maha – kõigest 9526 hääle ehk 1,7 protsendiga, kuid see tähendas kahte mandaati vähem. Võrreldes 2003. aastaga oldi samuti pisut edukamad, koguti 26,1 % häältest ja võeti 2003. aastaga võrreldes üks mandaat rohkem, 2007. aasta märtsivalimiste järel pääses riigikogusse 29 keskerakonna nimekirja kandidaati. IRL võis oma tulemusega samuti enam-vähem rahule jääda, sest 19 mandaati ja 17,9 protsenti toetust ei täitnud küll ootusi, kuid ei tähendanud ka suuremat katastroofi. Nime vahetanud sotsiaaldemokraadid suurendasid küll oma häälesaaki ja kogusid kümme mandaati ehk nelja võrra enam kui 2003. aastal, kuid arvatavalt olid parteikontori ambitsioonid suuremad.

Rahvaliit oli oma toetajatest pea poole kaotanud, tulemuseks 7,1 protsenti toetust ja kuus mandaati (ehk seitse kohta vähem) ning partei pidi tõdema, et nelja aastaga oli valitsusse kuulunud erakonna selja tagant „jalutama läinud“ pea 25 000 valijat.

Valimiste üks võitjaid oli kindlasti värskelt asutatud Eestimaa Rohelised, kes ületas 7,1-protsendise toetusega kindlalt valimiskünnise, võitis riigikogus kuus mandaati ja tegi valimistulemuse seisukohalt tuule alla ka Rahvaliidule (rohelised said kokku 64 häält rohkem). Rohelisi vedas nende esinumber Marek Strandberg, kes Harju- ja Raplamaa tihedas konkurentsis kogus 5668 häält. Ehkki üle tuhande hääle suutsid võtta ka uued riigikogulased roheliste fraktsioonis Aleksei Lotman, Toomas Trapido ja Mart Jüssi, andsid väga olulise panuse valimisedusse riigikogust välja jäänud Villu Tamme 1968, Tõnis Mägi 1215 ja Tõnu Trubetsky 1138 häälega.

Kaheteistkümnest valimisringkonnast suutis Reformierakond valimised enda kasuks kallutada kaheksas, Keskerakond võidutses neljas ringkonnas.

Reformierakonna vedas võidule kampaanialaval rambivalguses kümmelnud peaminister Andrus Ansip. Riigikogu valimiste uus absoluutne rekord – 22 540 häält – moodustas näiteks 14,8 protsenti kogu Reformierakonna häälesaagist ning 28,8 protsenti Harju- ja Raplamaal antud häältest.

Keskerakonna peaministrikandidaat Edgar Savisaar suutis võrreldes 2003. aasta riigikogu valimistega samuti oma häälesaaki pea kolmandiku võrra kasvatada, kuid Kesklinnas, Lasnamäel ja Pirital kogutud 18 003 häält jäi siiski Ansipi tulemuse varju. Mart Laar ristas Ansipiga otseselt rinnad; ehkki tulemus kahvatus Ansipi saagi ees, ei olnud 9237 häält kokkuvõttes sugugi halb tulemus.

Skandaalidesse vajunud Rahvaliidu esimehe Villu Reiljani häältes aimdus juba Rahvaliidu lõpu algust – kodukantsis kogus ta 2855 häält, lausa 2323 häält vähem kui veel neli aastat tagasi. Rahvaliidu ministritoolilt valimistele vastu läinud kandidaatidest sai Aivar Sõerd kokku vaid 233 häält. Ministritest hävis põhjalikult kultuuriminister Raivo Palmaru, võites kõigest 138 valija sümpaatia.

Valimistel väljendus jõuliselt ka Reformierakonna põlvkonnavahetus – Urmas Paet suutis oma nelja aasta tagust edu isegi ületada ja koguda 8685 häält, Laine Jänes kümnekordistas 9303 häälega oma varasema riigikogu valimiste tulemuse (kokku kolmas tulemus absoluuthäälte võrdluses), Keit Pentus tegi sisuliselt sama (7049 häält aastal 2007 võrreldes 718 häälega aastal 2003), Rein Lang kogus samuti üle 7000 hääle.

Kümnest isikumandaadi võtnud kandidaadist viis kuulus Reformierakonda, kolm Keskerakonda (Edgar Savisaarele lisaks Vilja Savisaar ja Mihhail Stalnuhhin), lisaks veel Mart Laar ja sotside esimees Ivari Padar (5522 häält suhteliselt väikesest Võru- Valga- ja Põlvamaa ringkonnast). Endine valitsusjuht Juhan Parts kogus Tallinna 3. ringkonnas(Mustamäe ja Nõmme) 2975 häält (2003. aasta Tallinna 1. ringkonnas 6890), jäädes absoluutarvult alla ka näiteks Erki Noolele (3178).

Valimistulemused andsid Reformierakonnale võimaluse endale tantsupartnereid valida – ühest küljest oli pruudiseisuses senine partner Keskerakond, kuid jõuline vastandumine kampaanias, eriti pronkssõduri küsimuses, ja presidendivalimistel tegi antud valiku äärmiselt raskeks. Matemaatiliselt oleks Reformierakonna ja IRL-i liit kokku andnud „vaid“ 50 häält ehk enamusest oleks jäänud puudu, seetõttu tuli kampa võtta veel keegi kolmas. Rahvaliidu välistasid valimistulemus, KERE liit ja skandaalid, rohelised justkui mingi hetk kaasati võimuläbirääkimistesse, kuid pigem kattevarjuks ja pettemanöövrina. Seega jäid mängu IRL ja sotsiaaldemokraadid.

Koalitsiooniläbirääkimiste üheks tõsisemaks pähkliks sai välisministri koha küsimus, mida IRL endale, ent Ansip jäärapäisena aga Reformierakonnale ja Urmas Paetile nõudis. Reformierakond sai lõpuks oma tahtmise, roheliste arvelt sai uus kolmikliit jagada lisakohti ning kui sotsid lõpuks nõustusid võtma siseministri koha (millele asus valimistest kõrvale jäänud, kuid ministrite sõelumise ajal kiiresti erakonnaga liitunud justiitsministeeriumi asekantsler Jüri Pihl), oli kaup koos ja olulisim paika pandud. Laar loobus lõpuks üldse ministriportfellist, haridusministriks sai IRL-i kaasesimees Tõnis Lukas ja kaitseministriks valimistel väga korraliku debüüdi teinud Jaak Aaviksoo (hääli 4241).

Kõlavate ja rahasöövate valimislubaduste täitmise asemel ootas aga ees pronksiöö, marodöörid, tõsine majanduslangus, valusad eelarvekärped ja maksutõus.

Artikli kirjutamisel on kasutatud allikaid:

Kalle Muuli „Vabariigi sünnimärgid“

Kalle Muuli „Kodanike riik“

Enno Tammer „Kes. Mis. Kus“ aastaraamat 2008

Erakondade valimisplatvormid 2007 riigikogu valimisteks

www.vvk.ee

Ilmunud esmakordselt portaalis Delfi.ee vahemikus 17. kuni 23. veebruar 2015 – Valimisvaatlus

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*