2003 riigikogu valimised – uksele prõmmib Res Publica

Villu Varjas

Eelmäng

Oktoobris 2001 usaldas riigikogu arvamusküsitluste kohaselt vaid 32 protsenti inimestest. Usaldust Laari valitsuse vastu murendasid üle kivide ja kändude käinud Narva Elektrijaamade ja Eesti Raudtee erastamine. Viimaseks piisaks karikasse sai Laari jaoks üks tagantjärgi vaadates märgiline sündmus, kui Tallinna linna volikogu kinnitas esimest korda linnapeaks Edgar Savisaare ja pealinnas lõid koalitsiooni Keskerakond ja Reformierakond. Laar ise põhjendas tagasiastumist sellega, et olukorras, kus koalitsioonis puudub usaldus, on tagasiastumine eetiliselt õige käik.

Laar oli küll soovitanud korraldada erakorralised valimised, mis tagaks kõige suurema stabiilsuse, ent tunnistas ka ise, et võimalus selleks on Eesti põhiseadust arvestades üsna ahtake. Jaanuari lõpus astuski ametisse uus Kesk- ja Reformierakonna ehk niinimetatud KeRe valitsus, mida peaministrina juhtis Siim Kallas. Kaitseminister oli sarnaselt tänasele ka toona Sven Mikser, küll aga siis Keskerakonna ridades.

Kaarel Tarand tituleeris Eesti Päevalehes valitsuse ametisse astumise aastapäeval ülevaate valitsuse tööst kui “palju kära ei millestki”, andes mõista, et olulisemaid reforme aasta jooksul ellu ei viidud. Samal ajal jällegi usaldus valitsuse vastu tõusis.

Üks väheseid märksõnu 2002. aasta kohta, mis tänini aeg-ajalt üles kerkib, on kultuurkapitali juhi Avo Viioli kasiinokülastuste avalikuks tulek. Röögatu 7,5 miljoni krooni maha mängimine oli kultuuriminister Signe Kivi jaoks piisav, et võtta poliitiline vastutus ja tagasi astuda.

Napilt rohkem kui neli kuud enne riigikogu valimisi peeti kohalike omavalitsuste valimised. Just need pidid näitama, millises positsioonis olid erakonnad suure võitluse eel. Kohalikest omavalitsustest omakorda andis parima pildi neist suurim ehk Tallinn.

Tallinna valimistel tegi puhta töö Keskerakond, võites 63 kohast 32 mandaati, millega ühtlasi parandati kolm aastat varasemat saavutust 11 esindaja võrra. Tormihoiatuse andis Res Publica, saades oma kaukasse 17 kohta. Reformierakond sai võrreldes 1999. aastaga juurde ühe mandaadi ja koguarvuks 11. Isamaaliit ja Mõõdukad, mil oli volikogus vastavalt 14 ja neli mandaati jäid nüüd sootuks kohata (pika ninaga?).

Jaanuari lõpus, pisut enam kui kuu enne riigikogu valimisi, räägiti kõige rohkem võimalikest “valgete jõudude” ehk Reformierakonna, Res Publica ja Isamaaliidu koalitsioonist ning neile vastanduvast, teineteisele sümpatiseerivate Keskerakonna ja Rahvaliidu koostööst.

Valimiste võitjas nähti peafavoriidina sel hetkel Keskerakonda, mida arvamusküsitlustes pooldas 28 protsenti vastanuist. Res Publicat toetas 24 protsenti, Reformierakonda 13 ja Isamaaliitu 10 protsenti valijaist, künnise piiril kõikus Rahvaliit. Üks tugevaid argumente uskumisel koalitsiooni võitu oli rahva usaldus riigikogu vastu, mis veebruariks 2003 oli tõusnud 54 protsendini ehk poolteist aastat varasemaga võrreldes 22 protsendipunkti võrra.

Samal ajal kolistas opositsioon energiliselt mõlema valitsuserakonna kapis olevaid luukeresid. Ain Seppikule sai saatuslikuks tema tegevus Nõukogude ajal kohtunikuna, mis veebruari alguseks viis Siim Kallase palveni Seppikule ise tagasi astuda, mille viimane ka rahuldas. Tartus umbusaldati edutult linnapea Andrus Ansipit probleemide tõttu bussijaama ehitamise ja selle all oleva maa müügi ümber.

Rääkides väiksemate parteide võimalustest valimistel oli nende roll järjest vähenenud ning suure panuse sellesse andsid järjekordsed valimisseaduse muudatused. Tõepoolest, ühel hetkel võis hakata tunduma, et Eesti valimissüsteem on nagu Tallinna linn, mis eales valmis ei saa, vaid ikka ja jälle vajab siit-sealt kõpitsemist.

Kui napilt enne 1999. aasta valimisi olid keelustatud valimisliidud, siis tänu erakondade leidlikkusele tuuniti 2002. aastal seadust täpsemaks ja lisaks keelati ühe erakonna liikmel teise erakonna nimekirjas kandideerida, et tõkestada varjatud valimisliite.

Piirati ka valimisnimekirju. Nimekirja pikkus ringkonnas võis mandaatide arvu ületada kahe võrra ehk valimisnimekirja maksimaalseks pikkuseks sai 125 inimest. See number tuleb arvutuse järgi, kus riigikogu 101 kohta on jagatud kõigi 12 valimisringkonna vahel vastavalt nende suurusele ning hüpoteetiliseks juhuks kui erakond võidab kõik mandaadid ringkonnas, aga keegi loobuma peaks on igasse nimekirja lisatud kaks varukohta. Valimisringkondade arvu muutusega muutuks seega ka kogunimekirja pikkus.

Muutusi oli teisigi. Nii näiteks jooniti järjekordselt ümber valimisringkondi ja ikkagi löödi Lääne- ja Ida-Virumaa lahku eraldi ringkondadeks, nii nagu see on ka täna. Sealhulgas üks revolutsioonilisemaid reforme pidi jääma ootama järgmisi valimisi – uue hääletusviisina kehtestati arvuti kaudu elektrooniline hääletamine.

Kuigi veel 2001. aastal lootis justiitsminister Märt Rask, et elektrooniliselt saab hääletada juba 2003. aasta riigikogu valimistel, tuli leppida reaalsusega ja tulenevalt tehnilise lahenduse puudumisest ei rakendatud e-hääletamist esmakordselt enne kui 2005. aastal.

Ühe viimase olulise aktina võttis riigikogu kiireloomuliselt 25. veebruaril 91 poolthäälega vastu põhiseaduse muutmise seaduse, millega pikendati kohalike omavalitsuste volituste perioodi nelja aastani. Vana seaduse korral oleks 2011. aastal nähtud haruldast, reeglipäraselt kord 30 aasta jooksul aset leidvat sündmust, kus samal kalendriaastal oleks peetud nii parlamendi-, kohalike omavalitsuste kui ka presidendivalimised.

Vanad tähed hakkavad tuhmuma, uued astuvad areenile

Võrreldes neli aastat varasemate valimistega, langesid 2003. aasta valimistel nii kandideerinud erakondade (12-lt 11-le), üksikkandidaatide (19-lt 16-le) kui valituks osutunud nimekirjade arv (seitsmelt kuuele). Suurim langus oli aga kandideerinud inimeste koguarvus – seni valimistest valimistesse järjepidevalt üle 600 kandidaadi võrra tõusnud näitaja kukkus 2003. aastal järsult poole võrra (1885-lt 963-le). Olulisima panuse langusesse andis valimisseaduse muutmine, millega piirati valimisnimekirjade pikkus 125 kandidaadile.

Pole kahtlust, et aastail 2002-2003 oli erakonnamaastiku kirkaimaks uueks täheks Res Publica. Aastate jooksul noorte samanimelisest mõtteklubist välja kasvanud poliitiline liikumine nägi aastatuhande vahetusel lõpuks võimalust erakonna loomiseks. Madal usaldus valitsuse vastu, uue poliitika pakkumine, noored ja rikkumata taustaga portreepoisid, avalikkusele tuntud inimeste toetus ning pärmina selles pirukas jõukad toetajad, oli retsept, mis lubas Res Publical võimsa pauguga poliitikalavale astuda.

Erakonna esimeheks valiti 2001. aasta detsembris Saku Suurhallis peetud asutamiskongressil Eesti politoloogia grand old man Rein Taagepera. Oma õnnistuse uuele erakonnale andis ka ekspresident Lennart Meri. 2002. aasta augusti lõpus, vaid paar kuud enne kohalike omavalitsuste valimisi valiti erakonna uueks esimeheks endine riigikontrolör Juhan Parts.

Kohalike omavalitsuste valimised oli uuele erakonnale jackpot. Nimekirjad pandi välja 117 omavalitsuses 251-st. Rohkem esindatud olid vaid Keskerakond ja Rahvaliit. Valimised võitis Res Publica neist 21 omavalitsuses ja kokku valiti erakonna kandidaadid üle Eesti täpselt sajasse volikogusse. Muuseas, mõni nädal enne kohalikke valimisi läbi viidud ES Turu-Uuringute AS küsitluses oli uue erakonna toetus näiteks Tallinnas vaid seitse protsenti. Valimispäevaks oli number tuntavalt tõusnud ja Res Publica kandidaadi nimega sedeli laskis lõpuks kasti 21 protsenti Tallinna valijatest.

Lisaks Res Publicale nägi valimistemaratonile eelnenud 2001. aasta parteimaastikul veel teisigi muutusi. Registreeriti euroskeptiline Vabariiklik Partei, mis 2012 ühines Iseseisvusparteiga, ja Eesti Pensionäride Erakond. Rahvaliidu rüppe läks Erakond Uus Eesti, Vene Erakonnaga Eestis ühinesid Vene Balti Erakond Eestis, Vene Ühtsuspartei ja Erakond Eestimaa Ühtsus. Lõplikult vajus ajalooannaalidesse Koonderakond.

Koalitsioonierakondade nimekirjade tipp oli suures osas jäänud samaks. Keskerakonna nimekirja juhtis endiselt mõistagi Edgar Savisaar, võrreldes neli aastat varasemate valimistega oli nimekirja esikümnest pool jäänud samaks. Kõrgeima lennu oli nimekirjas teinud nimekirja kuues number Toomas Varek, kes 1999. aastal oli kaugel 239. kohal. Lisaks Savisaare abikaasale Vilja Savisaarele, tegi riigikogu valimistel seni oma ainsa etteaste Edgari tütar Maria Savisaar.

Reformierakonna nimekirja esikümnes olid koha säilitanud loomulikult peaminister Siim Kallas, aga ka Toomas Savi, Märt Rask ja Andres Lipstok. Nimekirja neljandale kohale platseerus 1999. aasta nimekirjas 97. kohal olnud Tartu linnapea Andrus Ansip. Oma esimesed ristsed riigikogu valimistel sai kätte ka nimekirja 31. number, AS IT Grupp suurklientide haldur Taavi Rõivas.

Pärast kolmesid riigikogu valimisi oli ka Mart Laaril esmakordselt aeg loovutada oma esinumber. Lisaks peaministri koha kaotusele oli ka kohalike valimiste tulemus Isamaaliidu jaoks läbikukkumine ja valimiste järel astus Laar esimehe kohalt tagasi. Isamaaliidu vankri vedamise riigikogu valimistel võttis enda hooleks uus esimees Tunne Kelam. Oma koha esikümnes olid peale nende kahe säilitanud ka Trivimi Velliste ja Toivo Jürgenson. Perekonnasidemetest mööda minna ei saa ka siin, nimekirja number kümme oli Toivo Jürgensoni väikeveli Kalle. Nimekirja lõpuosas leiab 84. kohalt oma esimestel riigikogu valimistel osalenud Margus Tsahkna.

Tänavuste valimiste eel on poleemikat tekitanud ajakirjanike kandideerimine riigikogusse. Võrdlusena, ei saa just öelda, et 2003. aasta oleks ajakirjanikest või telenägudest kandidaatide poolest väga vaene olnud, kusjuures lõviosa neist oli platseerunud Keskerakonna nimekirja.

Näiteks, Võru, Valga ja Põlva ringkonna nimekirja juhtis Kesknädala peatoimetaja ja pikaaegne teleajakirjanik Heimar Lenk. Mustamäe ja Nõmme valimisringkonnas oli teisel kohal TV3 uudisteankur Enn Eesmaa, Jõgeva ja Tartu maakonnas oli esinumber Heimar Lengi sõsar, teleajakirjanik Marika Tuus. Kui esimesed kolm olid debütandid, siis Tuusaga samas ringkonnas kandideerisid juba valimistel kogenud telepurgist tuttavad näod Kalle Mihkels ja Heldur Jõgioja. Eesmaaga samas ringkonnas oli ka eelnenud riigikogu valimistel üksiku hundina üritanud Dmitri Klenski.

Mõõdukate tuntuim ajakirjanikust kandidaat oli Pärnu maakonna nimekirja juhtinud Marianne Mikko. Res Publica nimekirja lõpuosast võis leida lastesaadete toimetaja ja saatejuhi Eve Viilupi.

Peab küll ütlema, et paljud valimisdebüüdi teinud kandidaadid olid selleks hetkeks aktiivse ajakirjanikukarjääri lõpetanud ning asunud uutele väljakutsetele. Suurima kaliibriga neist olid Postimehe endine peatoimetaja ja Res Publica kandidaat Marko Mihkelson ja Eesti Päevalehe endine peatoimetaja asetäitja ning raadiohääl Hannes Rumm Mõõdukatest. Juba 90-ndate lõpus oli ajakirjanikuametile joone alla tõmmanud Postimehe ajakirjanik Urmas Paet (Reformierakond).

Märkimist väärivad veel ka need, kes valimistel ei kandideerinud, ent kellelt seda võinuks eeldada või oodata. Kandidaatide hulgast ei olnud leida koguni 17 parlamendiliikme, näiteks Peeter Oleski, Ülo Nugise, Ignar Fjuki, Uno Mereste ja ka Reformierakonna „emaks“ ristitud Valve Kirsipuu nime. Napid kaks kuud enne valimisi loobus isiklikel põhjustel kandideerimast ka Keskerakonna Võru-, Valga- ja Põlvamaa esinumber Erika Salumäe.

10 protsenti majanduskasvu ja Rüütli ideaalidega sobiv poliitika

Mida kaugemale ajas tagasi minna, seda olulisem on valimislubaduste juures teada ka taustsüsteemi toonaste olude kohta. Nii näiteks oli 2003. aasta valimiskampaania ajal keskmine palk umbes 6500 krooni ja tulumaksuvaba miinimum 1000 krooni kuus, majanduskasv oli 2002. aastal 5,8 protsenti.

Küsitlustes juhtival positsioonil olnud Keskerakond läks valimistele vastu loosungiga “Meiega võidavad kõik”. Üheks olulisemaks punktiks oli “kahe Eesti teket stimuleeriva” maksusüsteemi muutmine ja astmelise tulumaksu kehtestamine. Huvitav oli ka punkt, millega Keskerakond toetas sellise Euroopa Liidu aluslepingu vastuvõtmist, mis kirjeldaks selgemalt pädevuse jaotust liikmesriikide ja EL vahel, ja ka Euroopa Liidust väljaastumise protseduuri.

Reformierakonna hüüdlause “Vali parem tulevik” taga oli muuhulgas esmakordselt välja toodud plaan alandada tulumaks 20 protsendile ja lubadus astmelist tulumaksu mitte kehtestada. Lubadus sai kajastust juurde ka tänu noortele jagatud kampaaniakondoomidele, millel ilutses mitmemõtteline sõnum „kõigil tõuseb“.

Rahvaliidu kampaania kohal hõljus tugevalt erakonna auesimehe president Arnold Rüütli aura. Loomulikult president ise riigikokku ei kandideerinud, kuid see ei takistanud erakonnal tema nime oma kampaanias ja programmis kasutamast. Hõbedajuukseline riigijuht leidis oma koha programmis, kui näide mehest, kelle ideaalidega Rahvaliidu õiglane poliitika peaks sobima. Üheks väljapaistvamaks lubaduseks oli edaspidi valida presidenti otsevalimistel, milles Rahvaliidule sekundeeris Reformierakond. Viimane neist lubadustest on seda üllatavam, et Reformierakond pole ei varasematel ega hilisematel riigikogu valimistel presidendi otsevalimisi toetanud.

Erakondade 2003. aasta valimisprogrammides oli märgatav mure siseturvalisuse pärast. Karistuste karmistamine ja jõulisem võitlus kuritegevuse vastu oli sees pea kõigis programmides. Kõige jõulisemad olid siin Rahvaliit, mille lubaduste hulgas oli näiteks ka surmanuhtluse taastamine, ja Res Publica, mille mitmetimõistetav loosung “Vali kord” oli vast nende valimiste meeldejäävaim.

Res Publica ja Rahvaliidu valimisprogrammides oli üks-ühele sarnasusi veel. Ka lõpuks ära tehtud tulumaksuvaba miinimumi tõstmine 2000 kroonile oli samas sõnastuses mõlema erakonna programmis.

Üheks küllaltki karmi kõlaga valimislubaduseks oli ametnike sunderakonnastamise lõpetamine, mis oli sees nii Mõõdukate kui Res Publica programmides. Lubaduse taust seisnes Keskerakonna ja Reformierakonna kokkuleppes kaotada valimisliidud ka kohalike omavalitsuste valimistel. Riigikohtu kolleegium tunnistas need sätted aga põhiseaduse vastasteks, mille peale riigikogu lükkas valimisliitude keelustamise edasi aastasse 2005.

Huvitavaid mõtteid oli programmides teisigi. Isamaaliit, mille valimisloosung “Teeme, mida lubame” on juba iseenesest julge lubadus, võttis eesmärgiks õpetada “arvutile eesti keele selgeks nõnda, et 21. sajandi arvuti mõistab ka eestikeelset kõnet”. Mõõdukad näitasid samuti oma digilembust ja kirjutasid programmi lubaduse luua ülemaailmne traadita internetivõrk ja suurendada interneti teel pakutavate teenuste hulka.

Mõned väljakäidud ideed võivad tänases Eestis tunduda üht- või teistpidi utoopilised. Näiteks, kui võrrelda võimalust luua ID-kaardiga ettevõte viieteistkümne minutiga, tundub kummaline Res Publica lubadus, et vajalike dokumentide vormistamine selleks peab olema võimalik vähem kui 30 päevaga. Või kes näeks täna reaalsena Rahvaliidu programmi punkti stabiilselt 10-protsendisest majanduskasvust, mida pisut lahjemas sõnastuses toetas ka Res Publica?

Kuid sõltumata sellest, mida ükski erakond lubas, kehtis ka 2003. aastal väga tugevalt sama seos, mis neli aastat varem – mida rohkem erakond valimistele kulutas, seda enam kohti parlamendis saadi. Statistikahuvilistele võib öelda, et korrelatsioon väljakäidud raha ja võidetud häälte arvu vahel oli 0,95 (sic!).

Nii kulude kui saavutatud häälte poolest langesid erakonnad laias laastus kolme gruppi. Esimeses grupis olid Keskerakond, Res Publica ja Reformierakond, mis kulutasid vähemalt 13 miljonit krooni ja said parlamendis vähemalt 19 kohta. Teises grupis olid Rahvaliit, Isamaaliit ja Mõõdukad, mis kulutasid vahemikus 2,9 kuni kuus miljonit krooni ja said selle eest kuus kuni 13 kohta. Kolmandasse gruppi läksid kõik ülejäänud erakonnad, mis kulutasid alla miljoni krooni ega saanud ka ühtegi kohta.

Kui kulude ja kohtade suhe oli nelja aastaga peaaegu samaks jäänud, siis erakondade kulutused eraldi olid läinud laiali igasse suunda. Keskerakond ja Reformierakond olid oma kulutusi ligikaudu kolmekordistanud ning Rahvaliit kahekordistanud. Isamaaliidu kulutustes võrreldes neli aastat varasemaga vahet polnudki ja Mõõdukad olid oma kulutusi isegi umbes 20 protsendi võrra kärpinud.

Valimistulemused

Riigikogu kümnenda koosseisu valimistel aastal 2003 osales 58,2 protsenti hääleõiguslikest kodanikest. Valimised võitis Keskerakond 25,4 protsendiga häältest. Ehkki Res Publica jäi üldvõitjast ligi 4000 hääle ehk 0,8 protsendipunktiga toetuses alla, oli lohutuseks seegi, et kohti saadi täpselt sama palju ehk 28.

Kolmanda koha võttis Reformierakond (17,7 protsenti ja 19 kohta). Üle kümneprotsendise toetuseni jõudis ka Villu Reiljani juhitud Rahvaliit (13 protsenti ja 13 mandaati). Viieprotsendise lävendi ületasid veel Isamaaliit ja Mõõdukad (vastavalt 7,3 ja seitse protsenti toetust ning seitse ja kuus kohta). Eestimaa Ühendatud Rahvapartei jäi päästvast viie protsendi joonest ja esindatusest parlamendis juba 2,8 protsendipunkti kaugusele.

Kõige rohkem hääli kogus teisi valimisi järjest Eesti Keskerakonna esinumber Edgar Savisaar (12 960). Samas oli ta häältesaak 1999. aasta valimistega võrreldes kukkunud rohkem kui 1500 hääle võrra. Viiekohalise arvu häälteni suutis jõuda veel ainult Reformierakonna esinumber peaminister Siim Kallas, ja sedagi napilt – tema saldosse jäi 10 008 häält.

2002. aasta valimisseaduse muutmisega oli muuhulgas parandatud kahte hammasratast, mis senini pisut logisesid ning mis andsid ka kohe tulemusi. Üheks eesmärgiks oli jagada rohkem mandaate ringkonnatasandil ning sel eesmärgil said nüüdsest mandaadi ka need erakonnad, mille häälte jääk moodustas vähemalt 75 protsenti lihtkvoodist.

Teine olukord, mida sooviti vältida, oli riigikogu liikmeks saamine väga väikese häältearvuga. Seega ükskõik kui kõrge koha keegi parteinimekirjas sai, kompensatsioonimandaadi ja sellega koha Toompeal sai nüüdsest vaid kandidaat, kes oli kogunud minimaalselt viis protsenti ringkonna lihtkvoodist.

Valimiste tulemused andsid seaduse muutuste autoritele põhjust rahuloluks. Madalaima tulemusega jõudis riigikokku Keskerakonna kandidaat Evelyn Sepp. Kuigi tema kogutud 292 häält ei pruukinud anda tugevaimat mandaati, oli tema positsioon siiski oluliselt tugevam kui eelnenud valimistel 64 häälega parlamenti pääsenud Eestimaa Ühendatud Rahvapartei rahvasaadikul Valentina Võssotskajal.

Ka muutus pilt oluliselt mandaatide jaotuses. Kompensatsioonimandaatide osakaal oli niikuinii langenud kõigil varasematel valimistel, aga mitte nii palju kui nüüd – neli aastat varasema 46 saadiku asemel said sel teel sinna nüüd vaid 27 rahvaesindajat.

Üksikkandidaatide toetuse muster jätkas Ameerika mägede rajastruktuuri jäljendamist. Pärast 1995. aasta valimisi, mil kõik üksikkandidaadid kokku said alla 1500 hääle, oli järgmistel valimistel toetus neile tõusnud üle 7000. Aastal 2003 kukkus antud number taas kolinal, 2161 juurde. Häältesaagist umbes poole jagas kaks meest, endine riigikogu liige ja Otepää linnapea Jaanus Raidal (603 häält) ja Raplamaa talupidaja Rein Haggi (407 häält). Nõrgima tulemuse tegi Võrumaa pensionär Edgar-Julius Pruks, kelle laeks jäi 17 häält.

Valimistulemuste selgumise järel olid kõik erakonnad oma võimaluste suhtes valitsusse saada mõõdukalt optimistlikud. Et Res Publica esimees Juhan Parts oli välistanud ühte valitsusse minemise Savisaarega, oli koalitsiooni moodustamiseks vaja vähemalt kolme erakonda.

Olukorda ähmastas veelgi president Rüütel, kes valimisnädalal vihjas, et sõltumata traditsioonist anda valitsuse moodustamise võimalus esimesena valimiste võitjale, ei pruugi ta seda tingimata teha. Keskerakonnale oli selline uudis mõruks pilliks – vaid neli aastat varem oli seda juba korra teinud president Meri.

Rüütel pidas kõigi erakondadega kõnelusi ja tegi lõpuks 1. aprillil, rahvusvahelisel naljapäeval, ettepaneku valitsuse moodustamiseks ikkagi Savisaarele. Et juba 27. märtsil olid koalitsioonileppes kokkuleppele jõudnud Res Publica, Reformierakond ja Rahvaliit, lükkas Savisaar Rüütli ettepaneku tagasi.

Peaminister Partsi juhitud 60 parlamendikohaga kolmikliit astus ametisse 10. aprillil 2003 ja püsis võimul kaks aastat. Justiitsminister Ken-Marti Vaheri niinimetatud mõõdikute skandaal, millega sooviti kehtestada aastased normid korruptiivsete ametnike ja kuritegelike gruppide kohtu alla viimiseks, viisid kõigepealt ministri enda umbusalduseni, ning selle läbimisel parlamendi ka valitsusjuht Partsi tagasiastumiseni. Uueks peaministriks sai 13. aprillil Partsi valitsuse majandus- ja kommunikatsiooniminister Andrus Ansip Reformierakonnast.

Ilmunud esmakordselt portaalis Delfi.ee vahemikus 11. kuni 18. veebruar 2015 – Valimisvaatlus

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*