1999 – parteimaastiku kinnistanud valimised

Priit Kallakas

Eelmäng*

Üheksakümnendate teises pooles lokkas Eestis korruptsioon ja kuritegevus. Ajalehtede esikülgi täitsid pidevad skandaalid poliitikute ja ministeeriumide tippametnikega. Eelkõige puudutasid afäärid siseministeeriumi haldusala, mis nähtavalt mõjutas ka valitsuste koosseise. Vahemikus märts 1995 kuni märts 1999 ehk kaheksanda parlamendi koosseisu ajal oli Eestis kolm valitsust ja koguni kuus siseministrit.

Valimiseelsel, 1998. aastal oli Eesti keskmine palk 4125 krooni ja majanduskasv 6,8 protsenti. Ligi kümme protsenti tööealisest elanikkonnast oli tööta ning pidi ära elama 400- kroonisest töötuabirahast. 1998. aasta lõpus oli Eestis 249 000 mobiiltelefoni, riigikogu oli äsja kaotanud surmanuhtluse ja ministrid teenisid igakuiselt praeguses valuutas 16 800 krooni. Andrus Ansip alustas poliitkarjääri Tartu linnapeana ja Lennart Meri valiti aasta eurooplaseks.

Taasiseseisvunud Eesti kolmandad riigikogu valimised peeti 7. märtsil 1999, kuid valimistulemusi otseselt mõjutanud sündmusteahel sai alguse juba paar aastat varem, 1997. aasta veebruaris, mil kukkus Tiit Vähi teine valitsus .

Kahte järjestikkust valitsuskoosseisu ühtekokku 702 päeva juhtinud Vähi oli sunnitud ametist tagasi astuma ajakirjanduses lahvatanud korteriskandaali tulemusel. Skandaal seisnes selles, et võileivahinna eest ja seadusauke ära kasutades hangiti Tallinna hinnatumates piirkondades luksuskortereid, üheks korterisaajaks paljude prominentsete isikute kõrval oli ka valitsusjuhi 21-aastane tütar Evelin Vähi. Lisaks asjaolule, et korteriafääris olid Vähil ka perekondlikud huvid mängus, sooritati kõik tehingud valdavalt aastatel 1993-1995 ehk ajal, kui Tallinnas valitses Koonderakond ja kesklinna omakorda juhtis koonderakondlane Jüri Ott ning hilisem peaminister Vähi oli samal ajal Tallinna linnavolikogu esimees. Vähi läbis riigikogus küll edukalt ühe umbusalduse avaldamise, kuid peagi taipas Koonderakond, et Vähiga enam järgmiste valimisteni välja ei vea. Peaminister oli sunnitud tegema vähikäiku ning esitama president Merile tagasiastumispalve.

Enne veel kui Vähi lahkumisavaldus presidendi lauale jõudis, kerkis tõenäoliselt korteriskandaali varjutamiseks esile Siim Kallase kümne miljoni dollari skandaal, mis maksis Kallasele järgmises valitsuses peaministrikoha. Avalikkuses veel siiani kõneainet pakkuv afäär viis uurimusküsitlustes tõusutrendil oleva Reformierakonna juhi kriminaalasjaga pikale ja venivale kohtuteele. Õigeksmõistev otsus langetati vaid kaks päeva enne 1999. aasta valimisi, mõjutades sellega kogu Reformierakonna kampaaniat ja veelgi otsesemalt Kallase häälesaaki. Kallas kogus „vaid“ 7465 häält ehk ligi 3000 häält vähem kui neli aastat varem. Samas oli Isamaaliidu ja Reformierakonna üldise häältesaagi vahe alla tuhande hääle, mis mängiski peaministri kaardid Kallase asemel kätte hoopis Mart Laarile.

Vähi asemel tõusis peaministritoolile Koonderakonna aseesimees ja riigikogu Koonderakonna fraktsioonijuht Mart Siimann. Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) valimisliidul oli riigikogus 41 mandaati ehk teisisõnu, ükski partei taasiseseisvunud Eestis ei ole varem ega hiljem olnud Toompeal sedavõrd suurearvuliselt esindatud. Pärast kõigi parlamendis esindatud erakondadega läbirääkimist, otsustas KMÜ jätkata vähemusvalitsusega, mis üle kivide ja kändude kestis 1999. aasta valimisteni.

Lugematute skandaalide kõrval mõjutas 1999. aasta valimistulemusi veel ka riigikogu valimise seaduse muutmine, millega keelustati valimisliitude osalemine riigikogu valimistel. Lisaks tõsteti erakondade liikmeskondade minimaalset liikmete arvu 200 liikmelt tuhandele, mis oli surmahoop pisiparteidele ning keeras Eesti parteimaastiku kinnistumise ja stabiliseerumise teele.

Enno Tammer on oma raamatutriloogia „20 aastat uut Eestit“ kolmandas osas välja toonud Lennart Meri 1998. aasta vabariigi aastapäeva kõne tsitaadi: „Kui Eestit midagi ohustab, siis on see räpaste käte oht, rahva usalduse kaotanud poliitikute oht, kääbuserakondade poliitiline lehmakauplemine, seespidine ja mitte väljast tulev oht.“ Valimisliitude ja seeläbi ka kääbuserakondade kaotamist vedas parlamendis Keskerakond, mida toetasid veel Reformierakonna, Isamaaliidu, Mõõdukate, Arengupartei ja Rahvaerakonna esindajad ning veel mõned Maarahva Erakonna, Koonderakonna ja vene parteide saadikud.

Vähem kui neli kuud enne valimisi ehk 1998. aasta novembris vastav seadus muudeti ning riigikogu valimistel võis sellest hetkest alates osaleda vaid registreeritud erakonnad, ning sedagi vaid iseseisvalt. Kui 1998. aasta alguses tegutses Eestis 31 erakonda, siis 1999. aasta valimisteks oli neid järele jäänud 19.

Põlvkonna vahetuse algus

Riigikogu 1999. aasta valimised olid viimased, kus erakondadel ei olnud kandidaatide arvu ülempiiri ette seatud, mille tõttu võis sageli näha suisa lohisevpikki valimisnimekirju. Ühtekokku kandideeris valimistel rekordilised 1885 inimest, mida on kehtivate seaduste ja paika loksunud parteimaastikuga küllaltki keeruline kui mitte võimatugi ületada.

Pikimad nimekirjad olid toona mõistagi parlamendiparteidel. Mõõdukate ridades kandideeris ühtekokku 303 kandidaati. Keskerakonna eest oli väljas 242 poliitikut, Koonderakonnal 216 ja Reformierakonnal 212 parlamenti pürgijat. Rohkem kui täna lubatud kandidaate (125) panid välja veel Isamaaliit (178), Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (172), Eesti Maarahva Erakond (167) ja Vene Erakond Eestis (148). Valimistel osales kokku 12 erakonda ja 19 üksikkandidaati.

Üheksakümnendate viimastel parlamendivalimistel tegid kandideerimisdebüüdi mitmed nii nende kui ka hilisemate valimiste häälemagnetid. Toonased valimised andsid ühtlasi märku peagi saabuvast põlvkonnavahetusest Eesti poliitikas.

Säravaimalt kerkis esile endine hansapankur Jüri Mõis, kes saavutas 6739 inimese toetusega üle-eestiliselt viienda häältesumma. Poliitdebütantidest kogus teise tulemuse Keskerakonna nimekirjas kandideerinud hilisem Põlva linnapea Georg Pelisaar, keda toetas märkimisväärsed 4459 valijat. Poliitareenile astus samuti endine välisminister Toomas Hendrik Ilves (4521 häält), kes 1997. aasta detsembris astus Eesti Talurahva Erakonda, mis hiljem ühines Mõõdukatega.

Suurepärase debüüdi tegid veel ajakirjanik Jaana Padrik (4299 häält) Isamaaliidu ridades ja keskerakondlased Harri Õunapuu (4137 häält) ja Koit Pikaro (3027 häält).

Samadel valimistel said oma esimese parlamenti kandideerimise kirja ka tänased tipp-poliitikud Andrus Ansip, Kadri Simson (Must), Keit Pentus-Rosimannus, Kristen Michal, Siim-Valmar Kiisler, Sven Mikser, Katrin Saks, Evelyn Sepp ja Vilja Savisaar-Toomast.

Kõige suurema häältesaagi kogusid siiski veel vanema põlvkonna poliitikud. Kui tänavustel valimistel on erakondade esinumbrid ja häältemagnetid koondunud Harju- ja Raplamaale (v.a Edgar Savisaar), kuna selles ringkonnas jagatakse välja enim mandaate, siis 16 aastat tagasi oli kõige suurem ringkond Ida- ja Lääne-Virumaa. Selles ringkonnas jagati välja 13 mandaati ning seal kandideeris ka valimistel kõige suurema isikliku häältesaagi kogunud Edgar Savisaar, keda toetas 14 320 inimest. Need olid Savisaarele viimased valimised kandideerida väljaspool Tallinna.

Savisaarele järgnes Mõõdukate esimees Andres Tarand, kes kandideeris Harju- ja Raplamaal, ning Isamaaliidu endine juht Toivo Jürgenson, kes kandideeris Tallinnas, Lasnamäe, Pirita ja Kesklinna ringkonnas. Reformierakonna ridades tegi parima tulemuse erakonna esimees Siim Kallas, kogudes 7465 häält, mis oli ligi 3000 häält vähem kui neli aastat varem. Tulevane peaminister Mart Laar kandideeris Järva- ja Viljandimaal ning teda toetas seal 5446 valijat.

Edgar Savisaar

14 320

Keskerakond

Andres Tarand

11 112

Mõõdukad

Toivo Jürgenson

7506

IL

Siim Kallas

7465

RE

Jüri Mõis

6739

IL

Toomas Savi

6535

RE

Tõnis Lukas

5667

IL

Toivo Asmer

5590

RE

Mart Laar

5446

IL

Siiri Oviir

5346

Keskerakond

1999. aasta valimised märkisid ka ühe poliitpõlvkonna taandumise algust. Neil valimistel ei kandideerinud enam ekspeaminister Tiit Vähi, justiitsminister Paul Varul ega ka kaitseminister Andrus Öövel.

Viimasteks valimisteks jäi see ka istuvale peaministrile Mart Siimannile, kes kogus Võru-, Valga- ja Põlvamaal vaid 1874 häält. Nii madalat valijate toetust ei ole varem ega ka hiljem saanud ükski ametisolev valitsusjuht.

Astmeline tulumaks, keskmine palk 9000 krooni, vanemapension, telefoni- ja arvutiühendused, piirilepingu sõlmimine

Valimiseelsel, 1998. aastal oli Eesti keskmine palk 4125 krooni ja majanduskasv 6,8 protsenti. Ligi kümme protsenti tööealisest elanikkonnast oli tööta ning pidi ära elama 400-kroonisest töötuabirahast. Aasta lõpus oli Eestis 249 000 mobiiltelefoni, riigikogu oli äsja kaotanud surmanuhtluse ja ministrid teenisid igakuiselt praeguses valuutas 16 800 krooni. Andrus Ansip alustas poliitkarjääri Tartu linnapeana ja Lennart Meri valiti aasta eurooplaseks.

1999. aasta riigikogu valimiste programmides oli näha juba tõelist ideoloogilist võitlust. Keskerakond, mille programm eelkõige vastandus teistele, tõi esimest korda valjult välja astmelise tulumaksu lubaduse. Lisaks lubas Keskerakond juba siis võimule tulles loobuda eestikeelsele gümnaasiumiõppele ülemineku katkestamist ja munitsipaalpolitsei loomist. Keskerakonna üheks lubaduseks oli ka väljaspool kodumaad elavate eestlaste riiklik toetamine.

Reformierakond lubas tõsta keskmise palga 9000 kroonini ja luua aastas 13 000 uut töökohta. Reformierakond ei pidanud järgmise kümne aasta jooksul eurole üle minekut vajalikuks ning lubas täiendavalt ka ettevõtte tulumaksu kaotamist.

Isamaaliit, mille programm oli selle aja kohta üüratult pikk (42 lehekülge), rõhutas programmis kiriku olulisust ühiskonnas. Juba 1999. aastal toodi välja, et laste kasvatamist peab arvestama tulevikus pensionide maksmisel. Isamaaliit lubas, et piirivalve tuleb muuta elukutseliseks ning kaotada ajateenijate kasutamine piiri valvamisel. Huvitaval kombel lubas Isamaaliit juba 1999. aastal rahva kaitsevõime suurendamiseks riigikaitsekursuste korraldamist.

Koonderakond nii ambitsioonikas ei olnud kui Reformierakond ja lubas nelja aastaga tõsta keskmise palga 7600 kroonini. Lisaks lubati kõigile soovijaile võimaldada kahe aasta jooksul telefoni- ja nelja aasta jooksul arvutiühendus. Koonderakonna üheks konkreetseks ja teistest erinevaks lubaduseks oli ka presidendi otsevalimiste sisseseadmine. Rahvusvaheliste suhete blokis toonitati ka Eesti-Vene piirilepingu sõlmimise vajadust.

Mõõdukad, kelle programm oli lühike ja üldjuhul deklaratiivne (s.t. mõõdetavate lubadusteta), soovis kehtestada kohustusliku keskhariduse ja tõi välja kodanikeühenduste olulisuse otsuste langetamisel.

Valimisralli ja tulemused

Ettevalmistused riigikogu 1999. aasta valimisteks algasid erakondadel juba mitu aastat varem. Riiki juhtis Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) vähemusvalitsus, mis tugines riigikogus 41 rahvasaadikuga fraktsioonile – ei varem ega hiljem pole ühelgi parteil olnud Toompeal sedavõrd suurt esindatust. Skandaalidest räsitud KMÜ populaarsus oli peaministri vahetusest hoolimata järsus langustrendis ning viiest parteist koosnenud valimisliidu toetus oli neli kuud enne valimisi kahanenud kümnele protsendile. Samal ajal oli tõusutrendis Reformierakonna ja Keskerakonna toetus. Uuringufirma Emor küsitluse andmetel toetas neid erakondi 1998. aasta oktoobris vastavalt 13 ja 12 protsenti valijaist.

Valimistele vastu minnes leidsid olulised muudatused aset ka Eesti õigusruumis. Esiteks keelustati valimisliitude osalemine riigikogu valimistel, ning teiseks, 1998. aasta oktoobris hakkas erakondadele kehtima vähemalt tuhande liikme nõue. Mõlemad seadusmuudatused jõustusid napilt viis kuud enne valimisi ning oli surmahoop väikeparteidele, hiljem ka Koonderakonnale. Kui 1998. aasta alguses tegutses Eestis 31 erakonda, siis 1999. aasta valimisteks oli neid järele jäänud 19, millest 12 võttis osa riigikogu valimistest.

Valimisliidud küll keelustati, kuid poliitikud nägid ära seadusaugu, mis lubas ühe erakonna liikmel kandideerida teise partei nimekirjas.Parteid ei loonud formaalselt ühist valimisnimekirja, vaid väiksema partei liikmed kandideerisid koordineeritult suurema nimekirjas. Antud seadusauk lapiti järgmisteks riigikogu valimisteks.

Ühinenud opositsioon ja Keskerakond versus kolmikliit

Poolteist aastat enne riigikogu valimisi, 24. septembril 1997, loodi esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos ühinenud opositsioon, kui Reformierakond, Mõõdukad, Isamaaliit ja Parempoolsed sõlmisid koostööleppe, mis keelas antud parteide separaatlepped valitsuserakondadega. Selle tulemusena allkirjastasid detsembris 1998 Siim Kallas, Mart Laar, Andres Tarand ja Toomas Hendrik Ilves ühisavalduse uue võimaliku valitsusliidu moodustamisest pärast riigikogu valimisi. Kokkuleppe kohaselt sai peaministri positsiooni selle erakonna juht, mis kogus enim hääli. Ehkki allkirjastajaid oli neli, siis oli teada, et Rahvaerakond, mis oli vahepeal tekkinud Talurahva erakonna ja parempoolsete ühinemisest,liitub valimiste järel Mõõdukatega. Seetõttu sai liit rahvasuus nimetuse „kolmikliit“.

Kuna oli aimata, et Koonderakond valimistel põrub, siis peamine valimisvõitlus käis Keskerakonna ja kolmikliidu vahel. Valimiste peaküsimus oli, kas kolmikliidu erakonnad saavad kolme peale valitsuse moodustamiseks piisavalt hääli?

Hääled Keskerakonnale, peaministritool Laarile

Viimase valitsustsükli lõppematud skandaalid ja vangerdused valitsustes nüristasid valijate meeli ning tõid valimiskastide juurde vaid 57,43 protsenti valijatest. Tegu on madalaima aktiivsusnäitajaga riigikogu valimistel taasiseseisvunud Eestis.

Valimised võitis selge ülekaaluga Keskerakond, mida toetas 113 378 valijat ehk 23,41 protsenti valimistel osalenuist. Keskerakonna ridades kogus suurima häältesaagi mõistagi parteijuht Edgar Savisaar, kes kandideeris Ida- ja Lääne-Virumaa valimisringkonnas, kus teda toetas 14 320 virulast. Võrreldes eelmiste valimistega, toetas tsentriste üle 36 000 inimese rohkem, mille tulemusena sai Keskerakond rekordilised 28 mandaati Toompeal.

Hoolimata suurest valimisedust jäi sellest Keskerakonnale valitsuse moodustamiseks väheks. Reformierakond, Isamaaliit ja Mõõdukad kogusid kolme peale 47 protsendi valijate toetuse, millest piisas 53 mandaadi ehk parlamendienamuse saavutamiseks.

Kolmikliidu edukaim oli Isamaaliit, mis kogus Reformierakonnast vaid 829 häält enam. See tähendas, et Reformierakonnal tuli mõru pill alla neelata ja oodatud peaministritool isamaaliitlastele loovutada. Ehkki tehti valimiste kolmas tulemus, võib reformierakondlasi lisaks Koonderakonnale lugeda samuti valimiste kaotajaiks. Reformierakond kogus 1999. aastal üle 10 000 hääle vähem kui neli aastat varem, mis tähendas ühe koha kaotust parlamendis. Need on ühtlasi ka ainukesed valimised, kus Reformierakonna toetusprotsent ja saadud mandaatide arv on eelnenud valimistega võrreldes väiksem.

Isamaaliit seevastu suurendas oma toetajaskonda 35 000 valijaga ja võis saata riigikogusse kümme saadikut rohkem kui neli aastat varem, mil valimistele mindi koos ERSP-ga ühise valimisliidu nimekirjaga. Isamaaliidu suurüllatajaks võib kahtlemata pidada endist pankurit Jüri Mõisa, kes oma valimisdebüüdil kogus 6739 poolthäält, mis andis üle-eestiliselt viienda tulemuse.

Erakond

Hääl

Toetusprotsent

Mandaate

Keskerakond

113 378

 23,41%

28

Isamaaliit

77 917

 16,09%

18

Reformierakond

77 088

 15,92%

18

Mõõdukad

73 630

 15,21%

17

Koonderakond

36 692

 7,58%

7

Eesti Maarahva Erakond

35 204

 7,27%

7

Eestimaa Ühendatud Rahvapartei

29 682

 6,13%

6

Kristlik Rahvapartei

11 745

 2,43%

Vene Erakond Eestis

9825

 2,03%

Sinine Erakond

7745

 1,60%

Põllumeeste Kogu

2421

 0,50%

Arengupartei

1854

 0,38%

Üksikkandidaadid

7058

 1,46%

Allikas: Vabariigi Valimiskomisjon

Juba järgmisel päeval esitasid kolmikliidu juhid president Lennart Merile ühisalavalduse, et on valmis moodustama uut valimisliitu, ja alustasid ühtlasi programmikõnelustega. Ametlikult kirjutati valitsusliidu moodustamise paberitele alla 17. märtsil 1999, päev enne riigikogu uue koosseisu esimest istungit. Riigikogu esimeheks valiti Toomas Savi, aseesimeesteks Tunne Kelam ja Siiri Oviir. Valitsus astus ametisse 25. märtsil. Nii kiirelt, 18 päevaga, polnud varem suudetud valitsust ametisse saada. Valitsuse esimeseks ülesandeks oli ülepaisutatud eelarve kärpimine. Valimiste eel populistlikult koostatud 18,46 miljardi krooni suurune eelarve kahanes miljardi võrra. Ametisse astunud valitsus püsis 2002. aasta 28. jaanuarini ehk 1041 päeva, mis toona oli valitsuse püsimise rekord Eesti ajaloos.

* Alapeatükk Eelmäng tugineb suuresti Enno Tammeri triloogia „20 aastat uut Eestit“ kolmandale osale (2013)

Ilmunud esmakordselt portaalis Delfi.ee vahemikus 25. jaanuar kuni 6. veebruar 2015 – Valimisvaatlus

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*