1995 – valitsuste vankudes riigikogu valimistele vastu

Villu Varjas

Laari esimese valitsusremondi järgne rahandusminister Heiki Kranich on 2012. aastal ajalehes Kes-Kus meenutanud, et kogenematut valitsust iseloomustasid “eestlasele tavapärane individualism ja loomulik võimetus minna oma ainukordse idee realiseerimise nimel mingilegi kompromissile”. Sõltumata kompromissivalmiduse paranemisest oli aga Laaril tegemist, et valitsust koos hoida.

Esimene taasiseseisvumisjärgne valitsus kukkus salaja ringlusest kõrvaldatud rublade Tšetšeeniasse müümise ehk niinimetatud rublatehingu varjamise tõttu 26. septembril 1994. Hoolimata valitsusjuhi vahetusest jäi valitsuskoalitsioon ise siiski püsima. Lihtne see protsess siiski polnud, sest president Meri esitas esimesena uueks peaministrikandidaadiks Eesti Panga presidendi Siim Kallase, kellele riigikogu aga esimest ja seni ka viimast korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos ei andnud volitusi valitsuse moodustamiseks.

Laari järel asuspeaministri positsioonile Andres Tarand Eesti Maa-Keskerakonnast. Uue valitsuse, mis läks ajalukku jõulurahuvalitsuse nime alleesmärgiks oli peamiselt valimisteni välja vedamine. Vahevalitsuse tegevus lähtus üheksapunktilisest dokumendist “Valitsuse moodustamise kokkuleppe alused”, milles sisaldusid muuhulgas punktid omandireformi arengu, põllumajandusministeeriumi juhtimise ja tööstiili muutmise ning isegi Setu maakonna loomise kohta.

Muutlikus õhkkonnas oli oluline majanduse toimimine. Reformiti maksusüsteemi, mille tulemusel kehtestati astmelise tulumaksu asemele ühetaoline, 26-protsendine tulumaks. Kui president Meri 1994. aasta jaanuaris riigikogu ees Laariga pragas, et tolles polnud piisavalt riigimehelikkust tagasi astuda, valides selle asemel valitsusremondi ja võimulejäämise, siis vähemalt majandusolukorra eest sai peaminister kiita.

Valimisnimekirjad ja kandidaadid – areenile astuvad tuttavad nimed

Kolme aasta tagusega võrreldes muutus oluliselt ka valimisseadus. Valijate arvestamiseks hakati kasutama kodanike registrit ning kõigile valijatele saadeti valijakaart. Ümber joonistati valimisringkondade piirid, millega saavutati varasemast ühtlasem mandaatide jaotus. Järvamaa ja Lääne-Virumaa löödi lahku, neist esimene liideti Viljandimaaga ja viimane pandi kokku Ida-Virumaaga. Varem Viljandimaaga koos olnud Jõgevamaa lükati kokku Tartumaaga, Tartu linnast sai aga eraldi valimispiirkond.

Oluliselt karmimaks muutusid reeglid valimistel osalemise kohta. Valimisliite võisid nüüdsest koostada vaid erakonnad. Bürokraatia kandidaatide registreerimisel muutus keerulisemaks, sest erinevalt varasemast ei saanud algul kandideerimisdokumentidesse tehtud vigu hiljem enam parandada ja kandidaat jäeti lihtsalt registreerimata. Selle tulemusena jäeti valimistele registreerimata 79 kandidaati, mis tõi endaga kaasa kohtuvaidlused. Neist viimane, kuningriiklase Kalle Kulbokiga, lõppes riigikohtus alles poolteist aastat hiljem Kulboki kaebust rahuldamata

Valimistel kandideerivate valimisliitude ja erakondade arvus kolm aastat varasemate valimistega võrreldes suurt muutust polnud. Kandideerivate valimisliitude arv langes kaheksalt seitsmele, üksikerakondade arv tõusis seitsmelt üheksale (Eesti Demokraatlik Liit, Eesti Rahvuslaste Keskliit, Eesti Reformierakond, Eesti Sinine Erakond, Eesti Talurahva Erakond, Keskerakond, Metsaerakond, Parempoolsed, Tuleviku Eesti Erakond).

Huvitav fakt on, et eelnevate valimistega võrreldes oli erakondade ja valimisliitude hulgas täpselt sama nime all kandideerimas vaid Valimisliit Mõõdukad. Valimisnimekirjade pea peale keeramine on nähtusena küll huvitav, ent siirdedemokraatiates sugugi mitte haruldane.

Küll aga oli oluliselt muutunud erakonnamaastik. Kui 1992 oli registreeritud 19 erakonda, siis 1995. aastaks oli see number tõusnud 30-le. Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid Vabariiklaste Koonderakonna ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsioonijuht Illar Hallaste, kaitseminister Indrek Kanniku ja justiitsminister Kaido Kamaga), kes hiljem moodustasid Parempoolsete erakonna. 1994. aasta novembris asutati nii Reformierakond kui loovisikuid koondav Eesti Sinine Erakond. Erakondade arvu vähendamine oli üks põhjustest, miks Keskerakond lubas oma valimisprogrammis tõsta valimiskünnise seitsme protsendini.

Kiigates Eesti poliitmaastikku 20 aastat hiljem ei saa mööda vaadata Reformierakonna loomisest, millest on pikemalt kirjutanud Kalle Muuli „Vabariigi sünnimärkides“. Välja kasvas erakond kolmeteist avaliku elu tegelase, ärimehe ja juristi poolt asutatud maksumaksjate klubist, kes aina rohkem hakkasid muretsema, et riigi keerab seniselt liberaalselt teelt ümber konservatiivsemale. Eesti Liberaaldemokraatlik Partei (ELDP) ei olnud aga piisavalt tõsine tegija, kes ettevõtjate huve võiks esindada, nii et mõistlikuma ideena nähti täiesti uue erakonna loomist. Erakonna asutamiskongress toimus 13. novembril 1994 ning veel samal päeval kiideti heaks liitumine ELDP-ga. Esimestele valimistele mindi vastu veel nime all Eesti Reformierakond – liberaalid.

Oluliseks erinevuseks võrreldes 1992. aasta valimistega on 1995. aasta valimiste nimekirjade pikkus. Kui 1992 suutis vähemalt 51 kandidaati ehk võimaliku riigikogu enamuse välja panna vaid kolm valimisliitu (Isamaa, Kindel Kodu ja Rahvarinne) ning erakondadest ERSP, siis kolm aastat hiljem oli selliseid valimisliite juba kuus. Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse (KMÜ) nimekirja oli asetatud kokku koguni 161 kandidaati koos tipus troonivate rahareformi läbi viinud Tiit Vähi ning Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instituudi direktori Arnold Rüütliga.

Üle saja kandidaadi pani välja ka neli erakonda: Parempoolsed (esinumber riigikogu esimees Ülo Nugis), ERSP-st lahku löönud Eesti Iseseisvuspartei eelkäija Tuleviku Eesti Erakond (Jaanus Raidal), Edgar Savisaare juhitud Eesti Keskerakond, millega 1994. aasta lõpus liitus Eesti Ettevõtjate Erakond (Tiit Made), ning toonase Eesti Panga presidendi Siim Kallase juhtimisel ahjusoe Eesti Reformierakond.

Mainimist väärib ehk veel Valimisliidu Parem Eesti/Eesti Kodanik nimekiri, mille lõpuossa oli paigutatud Pullapää sündmuste eest kohtu all olev Eesti Rahva Jäägerpartei esimees Asso Kommer. Süüdimõistev kohtuotsus, millega Tallinna linnakohus Kommeri vangi saatis, loeti talle ette 6. märtsil ehk päev pärast valimisi.

Erinevalt erakondadest ja valimisliitudest üksikkandidaatide arv langes enam kui kaks korda, kaheteistkümnele. Võib arvata, et olulist osa mängis siin teiste kogemustest õppimine, sest kahekümne viiest 1992. aasta üksiküritajast ei jõudnud marjamaale ükski. Sellegipoolest üritas kolm neist – Eino Korjus, Harri Roop ja Heiki Tann – uuesti. Vahest värvikaim tegelane tosina üksikkandidaadi seas oli end prohvetiks nimetanud Priskilla Mändmets.

Kampaania

Nagu esimesi taasiseseisvumisjärgseid valimiskampaaniaid 1992. aastal, ei saa ka kolm aastat hilisemaid tänaste kampaaniatega sama puuga mõõta.. Ehkki 1995. aasta valimiste eel oli majanduslik situatsioon paranenud, ei saanud olukorda just õitsenguks pidada. Ka ei olnud erakondadele ette nähtud muid rahalisi vahendeid kui vaid need, mida ise suudeti annetustest kokku ajada. Olles täpne, siis 1994. aasta erakonnaseadusega nähti parteidele ette küll õigust riigi rahalisele toetusele, ent mitte enne 1995. aasta valimiste tulemuste välja kuulutamist.

Kõhukaima rahakotiga läks valimistele vastu Reformierakond, kelle kampaaniakulud küündisid lõpuks 2,3 miljoni kroonini. Olulist osa mängis rahalisel toetamisel maksumaksjate klubi, mis andis raha erakonna asutamiseks, kuid nagu Kalle Muuli „Vabariigi sünnimärkides“ välja toob, oli ehk olulisemgi võrgustik. Palju aitasid pankurid, kellel olid kontaktid tähtsamate ja jõukamate klientide ning kohalike ettevõtjatega.

Reformierakonna kampaaniat vedas Olav Osolini reklaamiagentuur Kolm Karu, kelle olulisemateks panusteks said nii senini erakonna sümboliks olev orav ja sini-kollane värvilahendus, kui ka biitlite „Yellow Submarine“ viisil laul „Meil on Kallas, meil on Kirsipuu“.

Saksa sotsioloog Elmek E. Schattschneiderile on Saksa valimiste põhjal väitnud, et valimised võidab see, kes defineerib põhikonflikti. 1995. aasta valimistel määras selle valimisliit Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) vastandades endid kui vanasid ja kogenuid noortele ja kogenematutele. Seda peegeldas ka KMÜ valimiste pealoosung „kompetentsus, koostöö, kodurahu“. Eelkõige oli loosung suunatud valitseva koalitsiooni vastu, kelle suhtes võeti oma valimisprogrammis ründav positsioon, süüdistades koalitsiooni muuhulgas ülekohtus, rahva vaesestamises ja rahva vara mahasahkerdamises.

Isamaa ja ERSP Liidu kampaania, mis põhines loosungitel „valigem parem“ ja „valik mõtlevale inimesele“ läks üle kivide ja kändude. Oponendid eesotsas Koonderakonnaga hoidsid skandaale vindumas ning tule alla võeti ka eelmistel valimistel võiduni viinud loosungid „plats puhtaks“ ja „riik aitab neid, kes end ise aitavad“.

Keskerakonna kampaania oli ühe toonase kandidaadi, ajakirjanik Ülo Russaku hinnanguil eriti Koonderakonna ja Reformierakonnaga võrreldes vähem isikukeskne, mis oli põhjustatud murest, et erakonna juhti paistab ülejäänud kandidaatide kõrval liiga eredalt silma. Sellest hoolimata kasutas Savisaar Russaku mälestuste põhjal uuenduslikke vahendeid enda pildis hoidmiseks. Näiteks lasi erakonna esinumber jaotada Virumaal arvamuskaste ning jagas valijatele nimekaarte. Erinevate kokkulepete kaudu suudeti saada eetriaega telekanalites oma seisukohtade tutvustamiseks.

Erakondade lubadused 1995. aasta valimistel – omandireformist surmanuhtluseni

Ainuüksi valimisprogrammidest võib palju välja lugeda sellest, millises olukorras riik oli. Elutähtsad teenused oldi tööle saadud ja peamised teemad olid 1995. aastal olemasolevate teenuste parandamine, käimalükatud reformidega edasiliikumine ja ning majanduse üldine arendamine.

Valimisprogrammid olid nii pikkuse, teemade kui ülesehituse poolest küllaltki sarnase näoga, millest eristus kolossina vaid Isamaa 32-leheküljeline dokument. Kuigi nii Isamaa kui Eesti Maarahva Erakond (EME) kandideerisid valimisliitudes, andsid mõlemad välja ka omaenda programmi.

Keelekasutuse mõttes paistsid teiste seast välja just Isamaa ja Koonderakonna ja Maarahva Ühendus (KMÜ), kuhu kuulus ka EME. KMÜ suutis programmis kokku panna korraliku hüüdlausete kullavaramu (“politseile palka, pätile malka” või “lehma tulumaks jätab maarahva nälga”).

Isamaa programmi sissejuhatust lugedes võib isegi ette kujutada paatoslikku tooni– „Kas soovime lasta taas võimule need, kes juhtisid meid nõukogude okupatsiooni päevil kindlameelselt kuristiku poole, kas soovime tagasi leivakaarte ja suure idanaabri lämmatavat embust, kas soovime hüperinflatsiooni ja pensionisabasid? Või soovime jätkata vaba ja jõuka ühiskonna ehitamist?“.

Majandusseis oli küll tunduvalt paranenud, ent näiteks inflatsiooni võis endiselt mõõta kahekohaliste numbritega. See kajastus ka programmides, kus reeglina rõhutati eelarvetasakaalu, stabiilset krooni ning rahanduse kontrolli all hoidmist.

Tõenäoliselt üheks olulisemaks päevakajaliseks teemaks oli neil valimistel omandi- ja maareformi puudutav. Pea kõik programmid nägid ette reformiprotsessi kiirendamist ning varade tagastamise lihtsustamist. See aga tähendas, et programmides võeti lisaks reformidele teemaks ka tagajärgedega tegelemine, nagu näiteks elukoha tagamine neile, kes tagastamise tõttu kodutuks jäävad (Keskerakond, Parempoolsed).

Sotsiaalküsimustes olid olulisemad teemad pensionisüsteem ja noorte perede toetamine. Kolmetasandiline pensionikindlustussüsteem oli Isamaa ja ERSP Liidu, Mõõdukate ning Parempoolsete programmides. Kohustuslike ja vabatahtlike pensionifondide loomist toetas ka Eesti Maarahva Erakond (EME).

Noorte lastega perede puhul nähti ette nii eluaseme sihtkapitali loomist, maksusoodustusi (Keskerakond, Mõõdukad, Isamaa ja ERSP Liit) kui madalaintressilisi laene (Reformierakond). Nii Keskerakond kui Isamaa ja ERSP Liit nägid ette toetusi peredele, kes võiksid asuda elama piirkondadesse, kus eestlased olid jäänud vähemusse.

Eesti valimisdebattidele iseloomulikult oli ka 1995. aastal üks peamisi küsimusi maksusüsteem. Eesti Maarahva Erakond soovis tulumaksust vabastada põllumajandussaaduste tootjaid. Isamaa ja ERSP Liit ning vene parteisid koondav valimisliit Meie Kodu on Eestimaa (MKE) aga kõiki ettevõtteid. Keskerakond tuli välja astmelise tulumaksu ideega. Reformierakond ja Parempoolsed soovisid üldiselt maksustada rohkem tarbimist, et inimestele rohkem raha kätte jätta. Huvitav oli luksuskaupade maksu populaarsus, mis oli sees nii Mõõdukate, Keskerakonna kui ka MKE programmides.

Peamise välispoliitilise eesmärgina nägi enamik erakondi ette kiiret integreerumist Euroopa Liiduga, osa ka NATO-ga (Isamaa, Reformierakond ja Parempoolsed). MKE arvas, et liitumise peaks otsustama rahvahääletus. Keskerakonna hinnangul ei annaks “ülepaisutatud “euroeufooria”” täiendavat rahvuslikku julgeolekut, seega alguses piisaks ka assotsieerumisleppest.

Peateemasid kõrvale jättes, tõusis teiste seast kõlavamate ettepanekutega esile Keskerakonna programm, mis nägi ette presidendi otsevalimist (sama ka KMÜ-l, MKE-l ja EME-l), valimiskünnise tõstmist seitsmele protsendile, ÜRO Julgeolekunõukogu ajutise liikme staatuse saavutamist ning surmanuhtluse muutmist reaalselt toimivaks karistusmääraks.

Rüütli vedamisel seljavõit Koonderakonna ja Maarahva Ühendusele

1995. aasta riigikogu valimistest võttis osa 68,9 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, maakonniti oli osalus märkimisväärselt stabiilne, kõikudes vahemikus 64,2 ja 74,8 protsendi. Võitjaks osutus isegi mitme mäe kõrguse eduga KMÜ – 32,2-protsendine toetus tõi neile parlamendis 41 kohta! Järgnesid korraliku debüüdi teinud Reformierakond (16,2 protsenti ja 19 mandaati) ja Keskerakond (vastavalt 14,2 ja 16).

Valitsuserakonnad said valijatelt oma tööle hävitava hinnangu. Isamaa ja ERSP olid 1992. aastal kokku saanud 30,8 protsenti häältest, mis langes nüüd kolinal 7,9 protsendile (Sic!). Kukkusid ka Mõõdukad, aga et nende toetus oli juba varasematel valimistel alla 10 protsendi, polnud langus kuuele protsendile just maailmalõpp. Lisaks neile viiele venitasid end üle lävendi ka MKE ja Parempoolsed (vastavalt kuus ja viis mandaati).

Edukaim häältemagnet oli Arnold Rüütel (KMÜ) 17 189 häälega. Rüütli valimistulemus püsis häälterekordina kuni 2007. aasta valimisteni, mil Andrus Ansip kogus üle 22 000 hääle. Viiekohalise arvu hääli suutsid koguda ka Edgar Savisaar (Keskerakond, 13 699), peaminister Tarand (Mõõdukad, 11 422), Uno Mereste ja Siim Kallas (mõlemad Reformierakond, 10 806 ja 10 459).

Tänastest rahvasaadikutest sai isikumandaadiga riigikokku ka õigusteadlasest Reformierakondlane Igor Gräzin (5570 häält). Isamaa ja ERSP esinumber ekspeaminister Laar sai vaid 2093 häält ning sai riigikokku kompensatsioonimandaadiga. Mõneti vastuolulisimat kandidaati, Asso Kommerit toetas 2071 valijat ehk valimisliitu toetanute koguarvust enam kui kümme protsenti.

Üksikkandidaatide jaoks olid valimistulemused masendavad – tosina kandidaadi peale suudeti koguda vaid närused 1444 häält ehk koguhäältesaak langes eelnevate valimistega võrreldes rohkem kui 13 korda! Edukaim oli 324 häälega Eesti Põllumajandusülikooli dotsent Henn Täär. Kolmest 1992. aastalgi kandideerinust oli edukaim Heiki Tann 42 häälega. Prohvet Mändmets kogus kokku 92 häält.

Aprilli keskel astus ametisse KMÜ ja Keskerakonna valitsus Tiit Vähiga peaministripukis. Keskerakond pikalt valitsuses istuda ei saanud, sest tänu Edgar Savisaare lindiskandaalile astus valitsus tagasi veel enne kalendriaasta lõppu ning uue valitsuse moodustas Vähi juba Reformierakonnaga. Detsembris toimus ka esimene suurem parteide ühinemine kui leivad panid ühte kappi Isamaa ja ERSP ning sündis Erakond Isamaaliit.

Ilmunud esmakordselt portaalis Delfi.ee vahemikus 19.-22. jaanuar 2015 – Valimisvaatlus

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*