1992 – esimesed taasiseseisvumisjärgsed riigikogu valimised

Riho Kangur

 

Eelmäng valimistele

Valimiste eel oli poliitiline olukord vastsele vabariigile iseloomulikult kaootiline. Polnud ju verisulis mitte ainult vabariigi institutsioonid, vaid ka poliitilised jõud ja liikumised. Jaanuaris 1992 astus tagasi Edgar Savisaare juhitud valitsus, mis püüdis kiiresti halvenevat majandusolukorda päästa erakorraliste volitustega, kuid kaotas sellega ülemnõukogu koosseisu enamuse toetuse. Jaanuari lõpus asus peaministriks eelmise valitsuse transpordi- ja sideminister Tiit Vähi, kes lubas nn spetsialistide valitsuse eesotsas (valitsuse liikmed pidid peatama oma kuulumise erakondadesse) üleminekut turumajandusele ning ühtlasi viia läbi omandi- ja rahareform.

Põhimõtteliste reformide asemel pidi aga valitsus kiiresti hakkama saama hoopis ränga hinnatõusu, majanduslanguse, kütuse ja olmekaupade puuduse ning rubla kursi kiire kukkumisega. Kütusepuuduse tõttu jäi sageli post laiali kandmata, ühistransport sõitis tihtilugu vaid paar tundi päevas ning riiki kimbutas sularahanappus – palku ja pensione regulaarselt enam välja ei makstud.

Tänaseks oleme paljuski unustanud toonase olukorra, kuid taasiseseisvunud Eesti esimestele parlamendivalimistele eelnenud suvi oli tihkelt täis püssirohulõhna, mille põhjustasid allilmagrupeeringute omavahelised kemplemised ja pinged Eestis paiknenud vene sõjaväelaste ning rahvuslikult meelestatud kaitseliitlaste vahel. Terav õhustik eskaleerus tänasest perspektiivist vaadatuna üllatavalt sageli tulevahetusteks, mille kurikuulsaim näide on vast Ellamaa lahing 1992. aasta juulis.

Põhiseadusassamblees, mis töötas välja põhiseaduse teksti, oldi pikalt vaieldud presidendi rolli ja ametisse valimise protseduuride üle, lõppeks määras ülemnõukogu vastuvõetud seadusega presidendivalimiste esimese vooru samale päevale riigikogu valimistega, mis mõjutas olulisel määral valimisi ja tulemusi.

Praktiliselt üleöö viidi 20. juunil läbi edukas rahareform, mis kokkuvõttes mõjus rahva meeleolule positiivselt. Tugevnes rahvustunne, kuid kuna uue raha kurss oli üsna karm, tekitas rahareform paljudes vanemates inimestes pigem tunde, et hoiukassase kogutud säästud söödi päevapealt. Siiski jäi uus raha püsima ning pakkus keerulisel ajal mingisugustki stabiilsust.

 

Valimisnimekirjad ja kandidaadid

Vastavalt valimisseadusele võisid 1992. aasta valimistel osaleda erakonnad, valimisliidud, ühendused, organisatsioonid ja üksikkandidaadid. Kokku seati üles kaheksa valimisliitu, seitse üksikerakonda (Eesti Ettevõtjate Erakond, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ehk ERSP, Loodusseaduse Partei, Õigusvastaselt Represseeritute Rahvuslik Erakond, Põllumeeste Kogu ja Vasakvõimalus), kaks valimisühendust (Eesti Pensionäride Liit , Eesti Invaühingute Liit) ja lisaks veel 25 üksikkandidaati.

Mitmed organisatsioonid ja alles tärkavad erakonnad koondusid loogilise arvutustehte tulemusena valimisliitudesse, et suurendada oma võimalusi valimiskünnise ületamiseks. Näiteks valimisliit Isamaa koondas tegelikult viit parteid: Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda (eesotsas Kaido Kama), Eesti Kristlik-Demokraatlikku Liitu (Illar Hallaste), Eesti Kristlik-Demokraatlikku Erakonda (Aivar Kala, Toivo Jürgenson), Eesti Liberaaldemokraatlikku Parteid (Paul-Eerik Rummo, Heiki Kranich) ja Vabariiklaste Koonderakonda (Ülo Nugis).

VL Rahvarinne nimekirja moodustasid tegelikkuses Eestimaa Rahvarinne, Eesti Rahva-Keskerakond, Eesti Naisliit ja Eestimaa Rahvuste Ühendus, nimekirja eesotsas Edgar Savisaar, Krista Kilvet, Jaan Kaplinski jne. VL Mõõdukad koosnes Eesti Maa-Keskerakonnast (Ivar Raig) ja Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Parteist (Marju Lauristin).

Valimisliitudes olid esindatud veel Kindel Kodu (Koonderakond, Maaliit ja Eesti Demokraatlik Õigusliit) eesotsas Juhan Aare, Riivo Sinijärve ja Ülo Vooglaiuga. Valimisliitu Eesti Kodanik vedas USA erukolonel Jüri Toomepuu, kelle kõrval leidis end nimekirja tipust Noarootsi Tervisliku Eluviisi seltsi esinaine Aime Sügis. Valimisliidul Rohelised oli välja käia saatejuhina tuntud Rein Järlik. Valimisliidu Sõltumatud Kuningriiklased moodustasid Eesti Rojalistlik Partei ja Rojalistlik ühendus „Vaba Toome“, mille ühises valimisnimekirjas troonisid keeleameti inspektor Kalle Kulbok, humorist Priit Aimla ja ajakirjanik Kirill Teiter, aga ka Mati Unt, Aadu Must ning Põlva-, Võru- ja Valgamaa ringkonnas kandideeriv ajalehe „Seitse Päeva“ toimetaja Vilja Laanaru.

Kurioosumina hõlmas näiteks üheksa kandidaadiga valimisliit Demokraadid selliseid väikeühinguid nagu Revali Karskete Rammumeeste Selts, sõltumatu kogudus „Sõprade Kirik“, sõltumatu missioonifond „Logos“ ja sõltumatu rühmitus „Põlevik“. Harri Kingo ja Ilmar Pappel ühinesid kahemeheliseks valimisliiduks „Halastus“.

Kahekümne viiest üles astunud üksikkandidaadist tuntumad olid Eesti Põlevkivi peadirektor Väino Viilup, kaitseminister Ülo Uluots ja Tartu ülikooli professor Eduard Vääri.

 

Kampaaniad

Tänapäeval on toonast valimiskampaaniat raske ette kujutada. Kütuse- ja sisuliselt kõige muu eluks vajaliku defitsiit vajutas tugeva pitseri ka valimiskampaaniatele. Samas võib öelda, et valimiskampaania tegemine oli paljudele valimisliitudele ja erakondadele midagi niivõrd uut, et sellele ei osatudki metoodiliselt läheneda.

Vahest ehk kõige paremini on tolleaegset valimiskampaaniat oma teoses „Isamaa Tagatuba“ kirjeldanud ajakirjanik ja peatsete märtsivalimiste kandidaat Kalle Muuli. Tema kohaselt oli kogu valimiskampaania (ning ühtlasi Isamaa triumfi) aluseks selge fookus koos visualiseeritud loosungiga („Plats puhtaks“). Lisaks ilmusid tänavatele kandidaatide plakatid ning uuena mõjus ka meeldejääv valimisklipp „mina annan oma hääle ikka sulle, Isamaa!“ Ivo Linna esituses.

Isamaale langes õnnistusena sülle ka Savisaare otsus võtta teledebatis oma vastaseks just Isamaa kandidaadid. Tiit Pruuli on meenutanud, et tegu oli esimese lääneliku valimiskampaaniaga, kust ei puudunud ka oma trikid: ajakirjanduses kirjutasid varjunime all artikleid Isamaa kandidaadid ja valimisstaabi juhid. Ühe meeldejäävama valimisnipina on Pruuli toonud näite, kuidas Isamaa tegelased panid Nelli Teatajasse kuulutuse „müün Nokia talvekumme ja vormistan Soome viisasid“ (toonased kaks kõike olulisemat müügiartiklit), kuhu lisati toonase Keskerakonna staabi telefoninumber, millele kampaania ajal vastas Savisaar isiklikult.

Rahvarindel oli valimiskampaanias välja käia üle riigi tuntud nimed, kuid oma peamise vastasena nähti kampaanias Savisaare kukutanud valimisliidu Kindel Kodu kandidaate. Siis, kui küsitlustest nähti, et Isamaa on ette rebinud, oli rünnakuteks Isamaa suunal aga juba lootusetult hilja.

Palju pääsesid pilti ka kõike naeruvääristada püüdnud kuningriiklased. Valimiste suurim šokk oli Jüri Toomepuu rekordiline häälesaak (vt allpool), kuid ta oli ka oma ringkonnas haruldaselt palju pildil. Ivo Rull on märkinud, et Toomepuu pildi võis enne valimisi leida Võru Teataja iga septembrinumbri esi- või vähemalt teiselt leheküljelt. Toomepuu foto figureeris sageli ka „Postimehe” loo illustratsioonina. Toomepuu kasutas kampaanias oskuslikult ka raadioreklaami, esitledes end 1950. aastatel populaarse Heldur Karmo laulu „Maikuu, suur toomepuu” saatel. Samuti tegi Toomepuu vahetult enne valimispäeva Eestis toona uudset agitatsiooni – sõitis mööda Võru linna valjuhääldiga varustatud bussis ning kutsus enda poolt hääletama.

 

Valimisprogrammid ja -lubadused

Valimisprogrammidest vaatasid 1992. aastal vastu tolleaegsed põletavamad probleemid. Tavapäraseid, Lääne ühiskondadele iseloomulikke ja vasak-parem ideoloogilisele skaalale paigutatavaid valimislubadusi asendasid pragmaatilised küsimused; kuidas suhtuda endise režiimi kaasajooksikutesse (Plats puhtaks versus seniste juhtide tasakaalukus); mis saab siinsetest vene vägedest (rahvusradikaalid versus läbirääkimiste pooldajad); aga ka keeleküsimus ja omandireform.

Programmides anti ka ohtralt (detailivaeseid) lubadusi tarbekaupade kriisi lahendamiseks. Edukas rahareform sundis pea kõiki valimisliite ja erakondi jagama lubadusi kaitsta uue krooni kurssi ja säilitada oma raha. Sageli asendas programmide konkreetseid valimislubadusi üldsõnaline jutt, milles rõhutati kandidaatide kogemust või lubati kehtestada riigikogus head seadused. Näiteks VL Kindel Kodu lubas tervet majandust, kaetud toidulauda ja arukat riigikorraldust. ERSP rõhutas eelkõige riigiaparaadi desovetiseerimise vajadust ja rahvusriigi ülesehitamist, ent muudes küsimustes jäädi suhteliselt üldsõnaliseks (tugev noor pere on Eesti elujõulisuse alus, töötajate palgad peavad tõusma, jne).

Rahvarinne seevastu panustas kõvasti majandusprogrammile, lubades eelkõige garanteerida toidu, toasooja ja valguse, hädavajalikumad ravimid ning maksta õigeaegselt välja pensionid. Juba siis pakuti tööpuuduse leevendamiseks luua hädaabitööde organisatsioon, pensioni kindlustamiseks riiklikult garanteerida individuaalne pensionikindlustus ning soovijatele aasta jooksul välja jagada 15 000 elamukrunti ehitustegevuseks.

Silmapaistva uuendusmeelsuse, konkreetsuse ja laialdase teemadevalikuga eristus teistest 28-leheküljeline Isamaa programm, mille lühemat versiooni tutvustas 1992. aasta septembri algul „Rahva Hääles“ Jüri Luik. Artiklis on kirjas programmi põhipunktid: majandus toimib seda paremini, mida vähem riik pärsib vaba ettevõtlust ja eraalgatust. Eelarvet lubati hoida tasakaalus eelkõige eelarveliste kulutuste vähendamise arvelt – anti lubadus vähendada ministeeriumide arv 11-le ning kärpida kõiki eelarvelisi kulusid 30 protsenti. Maksudest lubati proportsionaalset tulumaksu langetada umbes 20 protsendini, et maksustada pigem tarbimist kui sissetulekuid. Rõhutati eraomandi kaitset ja erastamise läbiviimiseks lubati asutada kommertsettevõttena töötav erastamiskeskus.

Juba 1992. aasta programmis võeti suund Euroopa Ühendusele ning kiideldi äärmusliku rahareformi tulemustega, samuti tõotati järgida rangelt keskpanga sõltumatust ning tugevdada järelevalvet erapankade tegevuse üle. Üsna revolutsiooniliselt rõhus programmi sotsiaalhoolekande osa sotsiaalse ja füüsilise elatusmiinimumi eraldamist ning juba siis lubati, et tulumaksusoodustused peavad sõltuma ülalpeetavate arvust perekonnas. Eraldi rõhutati ka tugevate omavalitsuste loomise vajadust, kus riik hoolitseb ainult nende asjade eest, millega omavalitsus hakkama ei saa.

Valimisprogrammidest peegeldus veel vastu ka põhiseaduse koostamisel tõusetunud otseste presidendivalimiste teema. Otsevalimisi eriti häälekalt toetanud Eesti Kodaniku valimisplatvorm nõudis näiteks põlisrahva kaitse seaduse vastuvõtmist, mille alusel tuvastataks, kes on kes (sic!).

„Isamaa tagatuba“ osundab, et veel märtsis korraldatud küsitlused näitasid tõenäolisemat valimisvõitu Koonderakonnale (toetus 22,2 protsenti) ja Rahva-Keskerakonnale (11,2 protsenti). Tulevase valimisliidu Isamaa kõige populaarsem koostisosa – EKDL – „nautis“ aga kõigest 4,2 protsendi vastajate poolehoidu. Augusti teiseks pooleks juhtis arvamusküsitlusi juba Isamaa ning seda päris korraliku vahega.

 

Valimistulemused

Valimiste tulemused tõid triumfi Isamaa õuele, kokku said nad üle 100 000 hääle (100 828) ehk 22 protsenti häältest ja 29 mandaati. Rahvarinne (12,3 protsenti ja 15 mandaati) jäi alla ka Kindel Kodule (13,6 protsenti ja 17 kohta), Kindla Kodu kandidaat Juhan Aare kogus 9341 häält.

Riigikokku pääsesid veel VL Mõõdukad (9,7 protsenti ja 12 saadikut), ERSP (8,8 protsenti ja 10 mandaati) ning pisut üllatavalt kindlalt ka kuningriiklaste seltskond (7,1 protsenti ja kaheksa kohta). Jüri Toomepuu, kes üksi kogus 16 904 häält ehk 35 protsenti Võru-, Valga- ja Põlvamaa häältest, vedas sisuliselt üksi sisse ka Eesti Kodaniku nimekirja: kokku said nad 6,9 protsenti ja kaheksa mandaati. Toomepuu koduringkonnast võtsid mandaadi veel kaks kandidaati – Paul-Olev Mõtsküla ja Toivo Uustalo, viimane neist on läinud ajalukku kui vähim hääli (51) saanud riigikogu liige.

Riigikokku pääsesid ka VL Rohelised ja Eesti Ettevõtjate Erakonna nimekirjades kandideerinud ning isikumandaadid võtnud roheline Rein Järlik (5212 häält) ja ettevõtja Tiit Made (4678 häält), kuigi nende valimisnimekirjad valimiskünnist ületada ei suutnud.

Üksikkandidaatidest jäi Väino Viilupil ülinapilt puudu üksikliikme mandaadist: ta kogus Ida-Virumaal 5007 häält, kuid latt tuli napist puudutusest maha, sest valijad olid seadnud isikumandaadi 5277 hääle peale.

Presidendivalimistel töötas Isamaa strateegia samuti hiilgavalt – Taagepera napsas Rüütlilt piisavalt palju hääli ning vajalikust 50 protsenti pluss üks hääl jäi Rüütlil puudu – ta kogus 41,8 protsenti häältest, Lennart Meri 29,5, Taagepera ise 23,4 ja Lagle Parek vaid 4,2 protsenti.

Riigikogu tuli kokku 5. oktoobril 1992, esimeheks valiti Isamaliidu nimekirjas kandideerinud Ülo Nugis, tema Kindla Kodu poolt üles seatud vastaskandidaat Riivo Sinijärv sai 47 häält. Aseesimeesteks said Tunne Kelam (ERSP) ja Edgar Savisaar (41 häält). Presidendiks valis parlament Lennart Meri (59 häält), Arnold Rüütlit toetas 31 saadikut.

Koalitsioonikõnelustel leppisid uue valitsuse moodustamiseks liidu kokku Isamaa, ERSP ja Mõõdukad, abi loodeti ka Eesti Kodaniku nimekirjast ära karanud kandidaatidest (Rein Helme läks üle Isamaasse ja Tiina Benno ERSP-sse). Koalitsioon pidas nii riigikogu esimehe valimistel kui ka peaministrikandidaadile volituste andmise hääletusel. Presidendiks valitud Lennart Meri esitas 8. oktoobril peaministrikandidaadiks 32-aastase Mart Laari, kes 19. oktoobril kogus riigikogu „usaldushääletusel“ 54 poolthäält. Kaks päeva hiljem astus uus valitsus ametisse.

Mart Laari valitsus astus tagasi 26. septembril 1994, kui riigikogu talle ja tema valitsusele umbusaldust avaldas. Taasiseseisvumise järgne esimene, Mart Laari juhitud valitsus püsis võimul 705 päeva.

Ilmunud esmakordselt portaalis Delfi.ee vahemikus 21. kuni 30. detsember 2014 – Valimisvaatlus

Sinu kommentaar on esimene

Kommenteeri

Sinu e-posti aadressi ei avaldata.


*