No Picture
Kaugemal

Brasiilia presidendivalimised: tragöödia, pisarad ja solvumised

25. oktoober 2014

Eesti poliitikahuviliste jaoks peetakse Ukraina valimiste varjus homme ka Brasiilia presidendivalimiste otsustav voor, mis on osutunud politoloogide ja valimisvaatlejate jaoks suurepäraseks kinoelamuseks: ekraanil jookseb kvaliteet põnevik-draama, mille stsenaarium on täis publikut ahhetama panevaid ootamatuid pöördeid, ei puudu pisarad, reetmised ning suured tunded ja ninna tungib kirbe plaksumaisi lõhn.

No Picture
Kaugemal

Boliivia valimiste korraldus mõjub kainestavalt

10. oktoober 2014

Boliivias peetakse pühapäeval valimisi. Asepresidendi- ja parlamendivalimistest räägitakse vähe – ainus oluline küsimus on, kas ametisolev president Evo Morales kindlustab enda ‘de iure’ teise, kuid ‘de facto’ kolmanda ametiaja valimiste esimeses voorus.

Moralese esimese ametiaja eelne aeg oli pehmelt öeldes tormiline, mil nelja aasta jooksul oli riigil viis presidenti. Siis saabus kogu Ladina-Ameerikat hõlmanud nii-öelda roosa vohanguga Evo Morales, kellega algas Boliivias uus ajastu.

No Picture
Euroopa

Slovakkia presidendivalimised: strateeg Fico taktikalisest käigust kumab põhiseadusmuutusi

15. märts 2014

Slovakid valivad täna endale viieks aastaks uut riigipead. Senise peaministri Robert Fico manöövris loobuda parlamendienamuse toetusega mõjukast valitsusjuhi toolist presidendikandidatuuri kasuks, võib näha soovi tugevdada presidendi institutsiooni ja muuta riigi põhiseadust.

Esimeseks vooruks on end üles seadnud 14 presidendikandidaati, kes suutsid täita kandideerimiseks vajalikud tingimused: koguda 15 parlamendiliikme või 15 000 valimisõigusliku kodaniku toetusallkiri.

No Picture
Kaugemal

Maldiivide presidendivalimiste saaga sai dramaatilise lõpu

19. november 2013

Iga korraliku seebiseriaali viimane osa paugutab üllatuste ja ootamatute lahendustega, kuid moel, et kõik lahtised otsad saavad sõlmitud – kõik on õnnelikud, et kuri võõrasema vangi läks ning et Ricardo ja Maria lõpuks leivad ühte kappi panid.

Suuremalt jaolt järgis antud süžeed ka Maldiivide presidendivalimiste lõppvaatus. Eelmisi osi lühidalt kokku võttes (pikemalt võib valimismaratoni kulgemisest lugeda Valimisvaatluse 13. novembri loost) oli olukord järgmine: olles kahel korral jäänud nibin-nabin alla 50 protsendi piiri, paistis ekspresident Mohamed Nasheedi võit vähegi demokraatlikult läbi viidud valimiste puhul vaid vormistamise küsimusena. Nädal varem peetud esimese vooru põhjal oli eduseis vastaskandidaadi, endise riigipea Abdulla Yameeni ees 17 protsendipunkti ja presidenditoolile istumisest oli puudu jäänud vaid kolm protsendipunkti.

No Picture
Kaugemal

Tšiili suure valimispäeva fookus keskendub parlamendile

17. november 2013

Tšiili, 1973. aasta 11. september. Külma sõja üks tähtsaid kuupäevi. Sõjaväeline riigipööre kukutab sotsialistliku presidendi Salvador Allende, võimu haarab hilisem karmikäeline diktaator Augusto Pinochet.

Õhuväebaasis naabritena elavad kaks kindralist sõpra Alberto Bachelet ja Fernando Matthei lahutatakse jäädavalt, kui veel samal päeval võetakse Allende toetaja Bachelet vahi alla. Pinocheti-meelne Matthei asub aga saatuse iroonia tahtel juhtima sõjaväeakadeemiat, milles koos teiste režiimivastaste vangide seas asutakse piinama ka tema endist sõpra Bachelet’d, kes viimaks sureb südamerabandusse.

No Picture
Kaugemal

Seebiseriaal Maldiivide presidendivalimised

13. november 2013

Iga sügishooaeg algab uute seebiseriaalidega, nii kodumaiste kui Ladina-Ameerika omadega. Välispoliitikahuvilistele mõeldud nišši meelelahutuses üritavad tänavu täita Maldiivide presidendivalimised.

India ookeani saareriik on, sarnaselt Egiptusele, õpikunäide sellest, mis vahe on ühtede demokraatlike valimiste läbiviimisel ja riigi tegelikul demokratiseerumisel.

No Picture
Euroopa

Gruusia – mitte lihtsalt valimised

25. oktoober 2013

Mõned valimised on olulisemad kui teised. Peale tavapärase valimiseelse ootusärevuse – et kes siis ikkagi kuipalju hääli saab – seisab Gruusia ees veel terve rida küsimusi, üks määravam kui teine.

Ametlikult on presidendivalimiste karusellis pinnal kolm nime: Giorgi Margvelašvili (parlamendienamusega nii-öelda peaministripartei Gruusia Unistus kandidaat), David Bakradze (presidendipartei Ühtne Rahvuslik Liikumine) ja Nino Burdžanadze (opositsiooniline Demokraatlik Liikumine / Ühtne Gruusia).

No Picture
Euroopa

Tšehhile on kombeks üks president korraga

8. august 2013

Tšehhi alamkoja eilne otsus end laiali saata ei olnud üllatus, sest nii parempoolne TOP 09, sotsiaaldemokraadid kui ka kommunistid olid teatanud, et toetavad ummikseisust pääsemiseks erakorraliste valimiste esilekutsumist parlamendi laialisaatmisega. Laialimineku poolt hääletas 140 saadikut, 60 oli enne hääletamiselt protestiks saalist lahkunud. Kui 2010. aasta parlamendivalimistel võidutsesid parempoolsed ja tsentristid ning valitsuse moodustasid ODS (200-liikmelises alamkojas 53 mandaati), TOP 09 (41) ja liberaalne Věci veřejné (24), siis pärast peaminister Petr Nečase ja tema staabi ümber lahvatanud skandaali ning järgnenud peaministri tagasiastumist oli riik jõudnud poliitilisse tupikseisu. Lisaks ummikseisule võib kolme partei –ODS-i, sotsiaaldemokraatide ja kommunistide– otsuse taga toetada parlamendi laialisaatmist ja erakorraliste valimiste korraldamist näha ka viimaste avaldatud arvamusküsitluste varju. TOP 09 suurim konkurent paremal tiival, ODS, on end skandaali tõttu lootusetult diskrediteerinud ning TOP 09 näeb võimalust oktoobri lõpus toimuvatel valimistel paremtelg sisuliselt monopoliseerida. Sotsialistide ja kommunistide liidule ennustavad aga küsitlused edu, mis oleks piisav, et võita alamkojas enamus ja moodustada valitsusliit.  Horisontaalsel teljel toimuv valimisvõitlus parteide ja nende ideoloogiate vahel on aga vaid mündi üks pool. Teine, vahest et isegi olulisem taplus toimub vertikaalteljel, võimuinstitutsioonide vahel, kus senisele demokraatlik-parlamentaarsele süsteemile on teatud mõttes väljakutse esitanud otsemandaadiga varustatud president.  Erakorraliste valimiste tulemused ning edasised arengud Tšehhi poliitmaastikul võivad anda päris olulisi argumente ka Eestis viimasel kümnendil paljuväideldud presidendi otsevalimiste pooldajate kui vastaste leerile. Teooria parim kriteerium on praktika ning tšehhid pakuvad võimalust võtta olulisi õppetunde, kuidas mõjutab keerulist ja habrast, parlamendikeskset demokraatiamudelit presidendiinstitutsiooni tugevdamine otsemandaadi abil. Tšehhi demokraatiakogemus, poliitkultuur ja põhiseaduslik institutsioonide ülesehitus sarnaneb paljuski Eestiga. Muidugi on kahe riigi poliitilise süsteemi vahel erisusi–näiteks puudub Riigikogul ülemkoda, ehkki tõe huvides võib märkida, et Tšehhi Senati võim on üsna marginaalne ega ole päriselt võrreldav näiteks föderaalriigi ülemkojaga. Aga presidendist ja riigipea valimise reformist. Nimelt muutis Tšehhi parlament 2012. aastal presidendi valimise süsteemi –kui seni valis presidenti parlament, siis vahetult pärast 2012. aasta valimisi otsustas parlament heaks kiita põhiseaduse muudatused, millega usaldati presidendi valimise pädevus rahva kätesse. Valimisreformil oli rahva seas tugev poolehoid, kuna senine kord, kus edukas presidendikandidaat pidi pälvima kahe koja enamuse (esimeses voorus oli valituks osutumiseks vajalik absoluutne enamus Esindajatekoja koosseisu saadikute kui ka Senati koosseisu liikmete seas ehk 101 + 42 mandaati. Kui enamust ei saavutatud, siis teises voorus oli vajalik absoluutne enamus kohal olnud alamkoja saadikute kui ka senaatorite seas. Vajadusel peetud kolmandas voorus pidi edukas kandidaat koguma absoluutse enamuse kohal olnud parlamendiliikmete seast ehk kahe koja peale 141 häält. Kui kolme vooru peale ei õnnestunud ikka presidenti valida, toimus kogu protseduur uuesti) oli muutnud presidendivalimised kohati farsilaadseks lehmakauplemiseks. Nii andis koosseisu enamuse põhimõte erinevatele poliitilistele jõududele tihedas valimisvõitluses, mida iseloomustas leppimatu vastasseis erinevate poliitiliste jõudude ja kandidaatide vahel, üksikutele parlamendisaadikutele ja parteidele mittehääletamisega niinimetatud väljapressimispositsiooni. Väidetavalt osteti vajalikke hääli nii raha kui positsioonide eest, tipnedes 2008. aasta valimistel olukorraga, kus vajaliku enamuse saavutamiseks kärutati Roheliste saadik otse operatsioonilaualt parlamenti hääletama, et vajalik enamus tagada. Võitluse tulisust näitas ka fakt, et kokku ei suudetud leppida isegi selles, kas hääletus parlamendis peaks olema salajane või mitte, mis andis veelgi enam võimalusi igasugusteks tagaseljalepeteks ning poliitdiilideks, mida oli

1 2 3 4 5