No Picture
Kaugemal

Kuveidi parlamendivalimiste järelkaja – kuues kord on kohtu seadus?

12. august 2013

Kuveiti on peetud üheks demokraatiale kõige lähemale jõudnud ja avatumaks Araabia riigiks. Samas, väga stabiilselt pole viimase seitsme aasta jooksul ükski parlamendi viiest koosseisust suutnud oma 4-aastase ametiaja lõpule isegi lähedale jõuda. Võrreldes viimaste valimistega läinud aasta detsembris hoidsid juuli lõpus toimunud valimistel oma toetuse muutumatuna vaid hõimude esindajad saades 50-kohases parlamendis 24 kohta. Lisaks neile on kauni nimega parlamendis Majlis al-Umma esindatud ka sunniidid, liberaalid, kaupmehed ja šiiidid, keda võib pidada valimiste suurimaks kaotajaks, loovutades 17 kohast 9. Ligi poole parlamendimandaatide kaotus oleks arenenud riikide mitmeparteisüsteemis olnud igale parteile nokdaun, kuid mitte Kuveidis. Nimelt Kuveidis on parteid seadusega keelatud. Ühest küljest aitab see lihtsamalt kompromissideni jõuda, teisest küljest jälle on raske niimoodi töötavat koalitsiooni luua. Isegi kui su kõrval istub teine hõimujuht, esindatakse eelkõige oma hõimu ja ühte viiest valimisringkonnast. Sellise kummalise poliitmaastiku arengule ei aita kuidagi kaasa ka juba enne eelmisi valimisi läbi viidud valimisseaduse uuendus, kus varasema 4 eelistuse asemel tuleb nüüd sedelile märkida vaid üks. Igast viiest ringkonnast saavad valituks 10 enim hääli saanud kandidaati. Valimisseaduse muudatuse üheks tulemuseks sai massiline häältega kaubitsemine, kus peaosalisteks just hõimujuhid. Opositsiooni hinnangul süvendab selline süsteem veelgi hõimuliinide ja usutunnistuse järgi hääletamist. Kas kuues parlamendikoosseis peab 4 aastat vastu? Paneme võrrandi ühte poolde kõik eelnevalt kirjeldatu, Kuveidi usulise jaotumise, pidevalt tuha all hõõguva protestiohu, ning lisame ka selle, et Moslemi Vennaskonnaga ideoloogiliselt seotud grupid boikoteerisid valimisi ja lubas toetust otsida tänavalt. Teises pooles võiks olla Kuveidi Ülikooli professor Al-Shayji hinnang, et uus parlament esindab ühiskonda paremini ja et ka emiir ise kutsus valitsust ja parlamenti rohkem koostööd tegema. Peab ütlema, et sõltumata küllaltki heast majanduslikust seisust ei tundu Majlis al-Umma uue koosseisu lootus enda neli aastat täis tiksuda teab kui kõrge.

No Picture
Euroopa

Tšehhile on kombeks üks president korraga

8. august 2013

Tšehhi alamkoja eilne otsus end laiali saata ei olnud üllatus, sest nii parempoolne TOP 09, sotsiaaldemokraadid kui ka kommunistid olid teatanud, et toetavad ummikseisust pääsemiseks erakorraliste valimiste esilekutsumist parlamendi laialisaatmisega. Laialimineku poolt hääletas 140 saadikut, 60 oli enne hääletamiselt protestiks saalist lahkunud. Kui 2010. aasta parlamendivalimistel võidutsesid parempoolsed ja tsentristid ning valitsuse moodustasid ODS (200-liikmelises alamkojas 53 mandaati), TOP 09 (41) ja liberaalne Věci veřejné (24), siis pärast peaminister Petr Nečase ja tema staabi ümber lahvatanud skandaali ning järgnenud peaministri tagasiastumist oli riik jõudnud poliitilisse tupikseisu. Lisaks ummikseisule võib kolme partei –ODS-i, sotsiaaldemokraatide ja kommunistide– otsuse taga toetada parlamendi laialisaatmist ja erakorraliste valimiste korraldamist näha ka viimaste avaldatud arvamusküsitluste varju. TOP 09 suurim konkurent paremal tiival, ODS, on end skandaali tõttu lootusetult diskrediteerinud ning TOP 09 näeb võimalust oktoobri lõpus toimuvatel valimistel paremtelg sisuliselt monopoliseerida. Sotsialistide ja kommunistide liidule ennustavad aga küsitlused edu, mis oleks piisav, et võita alamkojas enamus ja moodustada valitsusliit.  Horisontaalsel teljel toimuv valimisvõitlus parteide ja nende ideoloogiate vahel on aga vaid mündi üks pool. Teine, vahest et isegi olulisem taplus toimub vertikaalteljel, võimuinstitutsioonide vahel, kus senisele demokraatlik-parlamentaarsele süsteemile on teatud mõttes väljakutse esitanud otsemandaadiga varustatud president.  Erakorraliste valimiste tulemused ning edasised arengud Tšehhi poliitmaastikul võivad anda päris olulisi argumente ka Eestis viimasel kümnendil paljuväideldud presidendi otsevalimiste pooldajate kui vastaste leerile. Teooria parim kriteerium on praktika ning tšehhid pakuvad võimalust võtta olulisi õppetunde, kuidas mõjutab keerulist ja habrast, parlamendikeskset demokraatiamudelit presidendiinstitutsiooni tugevdamine otsemandaadi abil. Tšehhi demokraatiakogemus, poliitkultuur ja põhiseaduslik institutsioonide ülesehitus sarnaneb paljuski Eestiga. Muidugi on kahe riigi poliitilise süsteemi vahel erisusi–näiteks puudub Riigikogul ülemkoda, ehkki tõe huvides võib märkida, et Tšehhi Senati võim on üsna marginaalne ega ole päriselt võrreldav näiteks föderaalriigi ülemkojaga. Aga presidendist ja riigipea valimise reformist. Nimelt muutis Tšehhi parlament 2012. aastal presidendi valimise süsteemi –kui seni valis presidenti parlament, siis vahetult pärast 2012. aasta valimisi otsustas parlament heaks kiita põhiseaduse muudatused, millega usaldati presidendi valimise pädevus rahva kätesse. Valimisreformil oli rahva seas tugev poolehoid, kuna senine kord, kus edukas presidendikandidaat pidi pälvima kahe koja enamuse (esimeses voorus oli valituks osutumiseks vajalik absoluutne enamus Esindajatekoja koosseisu saadikute kui ka Senati koosseisu liikmete seas ehk 101 + 42 mandaati. Kui enamust ei saavutatud, siis teises voorus oli vajalik absoluutne enamus kohal olnud alamkoja saadikute kui ka senaatorite seas. Vajadusel peetud kolmandas voorus pidi edukas kandidaat koguma absoluutse enamuse kohal olnud parlamendiliikmete seast ehk kahe koja peale 141 häält. Kui kolme vooru peale ei õnnestunud ikka presidenti valida, toimus kogu protseduur uuesti) oli muutnud presidendivalimised kohati farsilaadseks lehmakauplemiseks. Nii andis koosseisu enamuse põhimõte erinevatele poliitilistele jõududele tihedas valimisvõitluses, mida iseloomustas leppimatu vastasseis erinevate poliitiliste jõudude ja kandidaatide vahel, üksikutele parlamendisaadikutele ja parteidele mittehääletamisega niinimetatud väljapressimispositsiooni. Väidetavalt osteti vajalikke hääli nii raha kui positsioonide eest, tipnedes 2008. aasta valimistel olukorraga, kus vajaliku enamuse saavutamiseks kärutati Roheliste saadik otse operatsioonilaualt parlamenti hääletama, et vajalik enamus tagada. Võitluse tulisust näitas ka fakt, et kokku ei suudetud leppida isegi selles, kas hääletus parlamendis peaks olema salajane või mitte, mis andis veelgi enam võimalusi igasugusteks tagaseljalepeteks ning poliitdiilideks, mida oli

No Picture
Kaugemal

Austraallased valivad: vasakpoolne peaminister või parempoolne valitsus

8. august 2013

Austraalia valijad seisavad 7. septembril peetavatel parlamendivalimistel tõsise dilemma ees. Rohelisel mandril soovib enamus, et kuus aastat võimul olnud ja majandusraskustega maadelnud leiboristid peaminister Kevin Ruddi juhtimisel valitsusest taanduksid, ent opositsioonijuht Tony Abbotit ei taheta samuti valitsusjuhi toolil näha.

No Picture
Kaugemal

Rahulikud valimised tagavad rahulikus presidendiametis rahutu une

7. august 2013

Pakistani kahekojaline parlament ja nelja provintsiassamblee saadikud valisid läinud teisipäeval tuumariigi järgmiseks presidendiks eaka tekstiilitöösturi ja peaminister Nawaz Sharifi lähedase liitlase Mamnoon Hussaini, kes edestas häältega 432-77 endist ülemkohtu kohtunikku Wajihuddin Ahmedi. Hussaini võit oli kindel, kuna kevadel üldvalimised kaotanud president Asif Ali Zardari erakond boikoteeris presidendivalimisi, põhjuseks asjaolu, et augusti algusesse planeeritud kuupäeva tõsteti ilma neilt küsimata nädala jagu varasemaks.

No Picture
Euroopa

Valimisseaduse reform Itaalias

6. august 2013

Roomast saabus neljapäeval ootamatult üks kauaoodatud uudis. Parlamendi fraktsioonijuhtide koosolekul otsustati üksmeelselt, et senine Itaalia valimissüsteem ehk nn. Porcellum (vt. lisalugu lõpus – VV) kaob ja kiirkorras võetakse vastu uus valimisseadus. Teksti arutamisega soovitakse alustada septembri alguses, et jõuda hääletuseni oktoobri esimeses pooles.